Eelmise nädala tripist: teisipäeva õhtuni ehk Battambangini

Et siis asusime Mirjamiga, kellega tutvumise oli siin kui hingeõnnistus, eelmise nädala esmaspäeval Sihanoukville’ist bussidega Phnom Penhi kaudu Battambangi poole teele.

Tee pealt ostetud lehest saime teada, et Siem Riep’is, kuhu ka olime suundumas, oli toimunud madin ja tulistamine, mille tagajärjel sai käputäis kodanikke ka kuulid kerre. Tegemist oli kahe küla vahelise maaküsimusega. Nimelt peab kaks küla ühte ligi 100-hektarist maalappi kumbki enda omaks ja keegi pole suutnud asja lahendada. Nii siis juhtus, et ühe küla rahvas külvas, teine asus aga lõikama ja tüli oligi jälle käes. Me Mirjamiga arvasime, et meie ei taha seal külvata ega lõigata, mistõttu meile ei tohiks mingit ohtu olla.

Ilmateatest lugesime, et kolmapäeval on oodata a thunderstorm or two ehk äikest või mitut, meie aga otsustasime just selle päeva veeta paadiga Stung Sangkeri jõge mööda Battambangist Siem Reap’i kulgedes. Kui seal sellal ka mõned äiksed ja tormid olid, siis hästi salaja – meile jäid nad märkamata.

Samuti selgus lehest, et selles riigis on olemas ka senat, mille olemasolu õigustust artiklis vaagiti. Senationud leidsid muidugi, et nad on hästi vajalikud ja õiged onud ning on hulka heategusid korda saatnud. Ok, selgus, et paar seaduseelnõu on nad ka tagasi lükanud – keelevigade pärast. Üht-teist pudi-padi, mida senationud ise kahtlemata vägitegudeks pidasid, oli veel, aga uudiskünnist ei olenud minu siinoleku ajal ületanud miski – sestap tuli ka senati eksistents mulle üllatusena. Igatahes ületasid nad nüüd lõpuks uudiskünnise ühe tubli tulemusega tõesti – koormatäied pappi riigi raha on kuskile hästi kasulikult paigutatud – ja mis siin küsida – pole kahtlust, et kõik see teenib tõhusalt rahva huve.

Ma pidin vist tripist kirjutama, mitte ajalehtedest... Nojah, teie õnneks ma sel nädalal rohkem lehti ei näinud ka.

Sihanoukville’ist saati sattusime ühte bussi hollandlaste Sabina ja Chrisiga ning kui me siis Phnom Penhis bussi vahetasime ja nad peale meie ainsate valgete inimestena meie kõrvale istuma sattusid, tegime ka juttu. Nad osutusid väga sümpaatseks ja selgus, et nende marsruut kattus minu tagasisõiduni Sihanoukville’i minu omaga. Kui me neid hiljem veel paar korda juhuslikult kohtasime, siis edasi hoolitsesime saatuse eest juba ise – seiklesime ja einestasime sageli plaanitult koos.

Vahele üks pilt bussipausist. Mingil kummalisel põhjusel kükitasid kohalikud bussi kõrval.

Esiti polnud meil Mirjamiga otseselt plaanis Battambangi kaheks ööks jääda. Läksime Battambangi eelkõige seetõttu, et sealt lähtuv veetee Siem Reap’i pidavat Lonely Planeti järgi olema maalilisim selles riigis. Aga otsus Battambangi provintsis üks terve päev veeta oli seda väärt – lõpuks ometi ja väga meeldivaks vahelduseks olime eemale saanud suurematest turistihordidest ning oli võimalik näha natuke autentsemat kohalikku elu. Linnas endas ei mõistnud me küll suurt midagi peale hakata (olime seal vaid pimedal ajal ning linnas valgusteid ülearu palju ei olnud – ei mingeid valgustatud alleesid ega promenaade jõe kaldal, vastupidiselt meiesuguste naiivsete Euroopa turistide ootustele), aga päeval kihutasime tukiga mööda countryside’i ja ka mõningaid vaatamisväärsusi.

Nõnda me siis tandemina koos liikusime.

Mirjam on muidugi kaamera taga.

Vahepeal kehastusime ka terroristideks, sest tee oli kohati peaaegu tapvalt tolmune.

Tegime lõbusõitu ka puust valmistet ja eletrimootoriga varustet bambusrongiga. Seda asja, mille peal seisan, nimetataksegi siin rongiks.

Kuigi tee oli sirge, meenutas see mulle natuke omaaegse Tšehhi lõbustuspargi „Ameerika mägesid”, mis oli tollal tõsine hitt.

Oma rongisõidul kohtasime samal rööpmepaaril vastusõitvaid ronge. Siis tekkis küsimus, kes kellele ja kuidas teed peab andma. Õnneks oli olukord üsna lihtsasti lahendatav – rongi puust pealisehituse ja seejärel kahtlaselt jõusaalikange meenutavad rattapaarid sai, hop-hop-hop, korraks kõrvale tõsta.

Ühte vastutulevat rongi lükkasime aga lihtsalt enda ees ehk nende mõttes tagurpidi suunas.

Rong peatati, et võtaksime einet ehk ostaksime kohalikelt kraami, milleks meil erilist huvi polnud, aga igatahes olime sunnitult müügiputkas. Peagi avastasime selle tagant väikse tellisetehase – see oli ajaviiteks juba nati põnevam.

Loomulikult oli ka tellisetehasesse jõudnud võimuloleva partei valmisikampaania.

Neid on hoolega täis tipitud kogu riik, nt ka jõel loksuvte külakeste tõelised lobudikud. Opositsiooniparteide plakateid võib kohata vaid mõnda üksikut.

Kuskilt ilmusid välja mungad.

Peaaegu iga kohalik mees olevat vähemalt mingi perioodikese (kas või kaks kuud) oma elus munk. Mõni võib munk olla ka korduvalt ehk et vahepeal ei ole ja siis jälle on. Mungad tööga raha ei teeni, aga kasimata ega nälga ei jää nad mitte. Mõni tempel saavat pühade aegu sedavõrd palju ühetaolisi annetuspakikesi, et pärast saab need supermarketitele tagasi müüa – vastavad kokkuleppedki tehtud.

Tee peale jäi ka mitmeid pulmapidusid.

Vahepeal tegime ka sporti – ronisime mitmesse mäkke templeid vaatama – ja seda keskpäeva kandis ehk et päike küttis täiega lagipähe, mistap oli tegemist arvestatava katsumusega. Vett kulus liitrite viisi. Ka mõni koobas jäi ette.

Üks näide vaimumajast

Kui inimene vaimudele nende oma maja ei paku, siis võivat nad neile mitte mõeldud ehitisse kiusama tulla. Seega, pakub – peaaegu iga maja juures on oma vaimumajake (muidugi ka meie hotelli juures).Vaimumajades põletatakse viirukeid, neisse jäätakse ka süüa. Vaimumajalademeid võib näha ka väljamüügikohtades, milline asjaolu viitab tõsiseltvõetavale tööstusharule.

Selle mäe otsas sai ka käidud.

Üks mäega palmipilt

Vot ei saa mina siit täpselt aru, kas tegemist on kookos- või suhkrupalmidega. Kambodžas olevat suhkrupalme ühe hektari kohta kõige enam Kagu-Aasias ja nii nad neid ka hoolega ekspluateerivad – valmistavad, nagu nimigi ütleb, muidugi suhkrut, komme, ka äädikat, veini, ent samuti luudasid, paate.

Selles koopas piinasid ja tapsid punased khmeerid hulga kaasmaalasi.

See oli meie väike mägigiid.

Need on mu meelest ratsuritähed, mida mina olen kasvatanud korteris.

Ja siis nägime, et kohe-kohe on vihm meil kraes.

Ja nii oligi.

Olime seks ajaks sõbrunenud ühe mungaga, kes meile lahkesti ümbrust, enda elu ja kohalikku „ülemmunka” tutvustas.

Ei saa jätta märkimata, et munga käsi nähes lõi Mirjamil ootamatult välja sõrmefetiš – sellepärast ta selle viimase pildi peal nii mureliku ilmega on. Pärast rääkis, et munga sõrmed olevat maailma ilusaimad, mida ta eales on näinud, mispeale Chris arvas, et „now she’s getting a little bit strange”. Jaa, Mirjam, mida kõike nende sõrmedega teha ei saaks! Aga Sul on lootust, sest munk arvas, et ta jõuab võib-olla veel mitu korda munk olla ehk et vahepeal ei ole...

Annetasime raha ka koolile, mida peavad ja kus õpetavad mungad; riik seda üritust ei toeta.

Meile Mirjamiga meeldis ühes stupas kujutatud inimese teekond.

Eriti vahva on see, et kui vahetult enne surma on tegemist tõelise kondikubuga, siis surnuna on papi noorenenud ja muutunud vägagi rammusaks nokapooliseks kotkastele, kullidele või kellele iganes.

Õhtul jõmistasime vaikselt hollandlaste hotelli katusebaaris, mis oli üks hubane koht, kus sai ühtlasi hääd söögipoolist.