Täna Singapuris, homme Kuala Lumpuris

Tulin mingisse netipunkti. Hetkel mul toimivat telefonikaarti pole. Ka läpparit mitte - ei mul ega õel. Mina lootsin õe peale, aga õeke on õnneks jäänud endiseks ehk unustas läppari lennukisse. Vähemalt võin selle põhjal kindel olla, et tegemist on ikka just minu kalli õega.

Sihanoukville'ist lahkumine läks üsna pööraseks.

Ei suutnud ma end kehtestada ka eelmisel õhtul ehk et magama ei läinud ma jälle teps mitte. Pagana mulgid, ma tänan ja armastan teid! Ma olin ammu igatsenud korralikku eestlaslikku ilkumist-andmist. Ja sellest ma tänu teile ka sel õhtul osa sain. Nätaki ja nätaki! Päris hästi pandi. Neetult lõbus oli, ausõna.

Muide, vahest oli Sihanoukville'is mu viimane tööpäev natuke ootamatult juba ära. Selgub siis, kui tagasi jõuan. Siis võtan oma mõtted-tunded kokku ja otsustan midagi. Aga kõik on üsna hästi nii või teistsugusel viisil. Mulle isegi lausa meeldis, et töökeskkonda, mis ammugi kuskilt otsast arenev, arendav ega motiveeriv polnud - kui mõned vahvad ja põnevad kliendid välja arvata - enne lahkumist verbaalselt väljendatud intriigike sigines. Noh, muidugi, verbaalselt väljendatu oli tegelikult iseenesest mingi jura, aga märku andis see minu meelest sellest, et Anu on jälle mõnel pinnuks silmas ehk ei mahu hästi pildile, nagu mulle ka on kunagi öeldud ja mis on kui minu elu läbiv motiiv. Ei ole midagi uut siin ilmas. Mine või päramisse Kambodžasse. Aga mulle meeldib mu elu - juhtub nii üht koma teist ja nalja saab.

Viimasel ajal olin juba täiesti kambodžastunud. Eelnevalt blogitu põhjal tehke omad järeldused. Igatahes, magamisharjumust mul eriti enam ei olnud. Ja hommikune lahkumine tuli enam kui ootamatult, sest küüdipakkuja Kit

- jajah, seesama sportautoga 23-aastane inglise IT-poiss, kes on vahel meie klient ja kellest kunagi kohalike uudiste ülevaates kribasin ja kes ajab Kambodžas äri juba 6 aastat (ehk alates 17. eluaastast, olles sealjuures Inglismaal juba ühe firmaga kõrget lendu näidanud), - saabus oma kohaliku naisega eelmisel päeval baaris kokkulepitust paar tundi varem, mil ma polnud asjade pakkimist isegi veel alustanud. Ja kokku pidin pakkima ka kohvri, kuigi ma seda reisule kaasa ei võtnud, sest tuba tuli üle anda. No minema ma igatahes sain. Jooksu pealt jõudsin vaevu Nelet kallistada. Tema lendab täna Austraalia poole.

Sõit Phnom Penhi oli ootuspäraselt selline, nagu Kit oli hoiatanud, - Kitil gaas nii kaua ja nii põhjas kui võimalik ning savupläru ees, terve tee. Autos oli ka ime-ninnu-nännu kutsu-mutsukene...

... ja üks ameerika kutt, kelle nime ma muidugi ära unustasin. Vahepeal tilbendas midagi kapoti all, mistõttu tuli seda vahepeal liimida.

Sõidustiil ja veeretatav jutt olid kuradi põnevad - nii palju, kui midagi kuulsin-nägin. Aga kuigi palju seda ka ei olnud. Magasin suurema osa teest nagu nott ja mu pea olevat sinna-tänna tolksunud. Sain mugavalt hosteli Frog and Parrot ette.

Ah, kuulge, ma praegu pikemalt ei lobise. Annan vaid teada, et meil on siin Singapuris hüper-super. Singapur on kõige änksam linn, mida eales näinud olen! Siin on kõik olemas, suurepärases ja maitsekas tasakaalus. Vau! Pikemat ülevaadet võite, ullikesed, loota kunagi hiljem, aga kindlasti mitte enam Singapurist kribatuna, sest homme põrutan juba Kuala Lumpurisse. Nüüd pean igatahes linnamellu tagasi sukelduma. Tsu-tsu-frei (nagu ikka ütles mu vanaisa)!