Ah et maaliline... Nojah, oli muidugi. Iseasi, kas just imeilus, aga kindlasti ka vaatamisväärne – pasas ja muus solgis hõljuvate külakeste poolest. Jah, paska ja solki oli selles jões vist enam kui vett ning minu kui pepsi eurooplase jaoks – nagu siiski kahjuks selgus – oli see vähemalt samavõrd intrigeeriv-šokeeriv kui majakesed ja elu jõe peal. Jõekallastele, paistis, käiakse ka eemalt prügi kallutamas, sest kuidagi raske on uskuda, et kaldaelanikud seda ise nii palju suudavad toota, aga no mine tea kah. Vähemalt oli lastel millegagi mängida. Battambangi juures nägime konkreetselt jõkke suunatud solgitorusid. Ja Mirjam olevat näinud ühte onu kohe toru kõrval jõe„veega” hambaid „pesemas”. Kõiksugust muud „pesemist” võis niikuinii laialt näha. Õnnestus omagi pasalaariga seda jõge ühes vahepeatuses rikastada – valikuvõimalust ei pakutud – hea seegi, et oli altpoolt jõkke avanev kuut, millel oli vähemalt varjav funktsioon olemas. Igatahes demonstreerisid jõeelanikud oma aastasadade või isegi -tuhandete pikkust kohanemist selle keskkonnaga. Kui meiesugused pidanuksid varbaotsagi sellesse vette pistma, haigestunuksid ilmselt otsekohe vähemalt kümnesse surmatõppe üheaegselt. Õnneks läks läbi seda vältida – paat ümber ei läinud, ainult seiskus mõne korra, kuid tüürimees sukeldus siis ise ülepeakaela kuskile paadi mootori juurde midagi putitama või mingit rämpsu ära korjama ning õnneks ei söönud krokodillid teda ära ega midagi – sest ilmselt oli selle jõe viimane krokodill, keda nägime ja veelgi enne haistsime, ka ikkagi sitasurma surnud –, nii et peagi saime sõitu jätkata. Hiljem möödus toosama putitaja meist natuke ähvardavalt lähedalt, aga kontakti õnnestus siiski vältida. Ok, see pepsitamine läks nüüd juba edvistamiseks kätte.
Sõit oli üsna tuuline, nii et Eestist kaasa võetud jopist oli mul sel maal esmakordselt tolku. Müra oli ka päris kõva, nii et ära kulus ka iPod, mille Nelel Phnom Penhist olin palunud endale osta, – sedakorda otseses mõttes ja kahjuks natuke liiga kiiresti, aga küll oli hea see tunnikegi Dagöt kuulata – vunk tuli kohe sisse. Peagi tuli müra edasi kuulata, kuid mul õnnestus vahepeal silm loojagi lasta – osav, nagu ma olen.
Mõned videoklipid ja pildid ka. Säädisin ma enne mis ma säädisin, videoklipid tulid kahjuks ikka nii sita kvaliteediga, et sitt ega ka miski muu ei paista neilt eriti välja, mistõttu kahjuks on tegu praktiliselt rämpsuga. Oleks pidanud rohkem ikka fotodele rõhuma. Oleks-oleks. Mõned siiski kuidagi tegin, kuid paremad palad jäid sedapuhku paraku püüdmata.
Muide, eile rääkis keegi, et ta oli tükka aega juurelnud, et miks neil siin Kambodžas nii neetult palju kohalike pidusid kogu aeg ja igal pool on – igal pool ju sildid „Cambodian People’s Party”. Hahaa! Ma polnud sellise tõlgenduse peale isegi tulnud. Vahvalt üle võlli irooniline on võimuloleva partei nimi tõesti, andes võimaluse selliseks tõlgenduseks: kui see kamp on võimul, siis on rahval pidu – yeah, right!
Enne randumist tabas meid õud – nägime kaldal meie poole kui hagijaid jooksmas tuki- ja motomehi – oi, pekki! Ja oligi nii, et nii kui kaldaga ühenduse saime, kargasid nad paati sisse ja meile täiega kallale. Ma olin jupp aega nõutu – paadist välja ei pääsenud. Kapten üritas sissetungijaid tagasi tõrjuda, aga mitte eriti edukalt. Tõtt-öelda tahtnuksin kõik tuki- ja motomehed kurele saata, aga see polnud ka nagu võimalik, nii et andsime ikkagi ühele hullumeelsele, kelle hambad olid säärased, nagu ta oleks just seda jõge hammustanud, järele. Teatasime talle juba enne deal’i ka oma kindla soovi minna Guesthouse No. 9-i, mida olid Chrisi ja Sabina sõbrad kui hubast, nurgatagust ehk rahulikku ja odavat soovitanud ning kus pidime oma hollandlastega taas kohtuma. Tukionu üritas esiti avalikult vastu punnida – tema sõidukilt oli ka näha, et ta on ühe teise hotelli teenistuses –, aga me jäime endale väga kindlaks. Lõpuks saime asja kuidagi nii kaugele, et ta viib meid ikka sinna, kuhu soovime. Tee peal sõitsime mööda ka oma hollandlastest, kes viipasid meile, et peame oma sõidusuunas veel natuke edasi liikuma ja kõik tundus laabuvat. Jõudsimegi siis justkui kohale. Tukitüüp suhtles midagi hotellipoistega, kes andsid meile teada, et kahjuks neil praegu vabu tube ei ole. Silti polnud näha ja ma küsisin veel üle, et kas see ikka on Guesthouse No. 9. Kõik jaatasid ja noogutasid ning vabandasid kangesti. Nii sattusime lõpuks ikkagi sellesse hotelli, mille teenistuses tukionu oli. Iseenesest oli seal ju ok, aga võrreldes Guesthouse No. 9-iga, kuhu Mirjami lahkudes reedel siiski üle kolisin, neli korda kallim, mitte nii hubane ja meie hollandlased jäid teise linnaotsa; see-eest oli seal küll kont. Aga kuradi nõme ikkagi, kui sul perse niimoodi lohku tõmmatakse! Hiljem selgus, et tukionu oli meid ilmselt täiesti sihilikult jummala valesse kohta viinud ja mingite poistega lihtsalt kokku rääkinud.
Ja raha tahtis tukionu ka paljuvõitu. See-eest sõita eriti ei tahtnud. Leppisime kokku, et saabumisõhtul viib ta meid ühte templisse päikseloojangut vaatama ning järgmisel päeval on ta tervenisti meie teenistuses. Seda kopsaka 30 $ eest. Aga teise päeva pärastlõunal hakkas ta vigisema, et rohkem tema ei sõida – et nii paljude templite külastamist pole teisel päeval ette nähtud. Et tema on arvestanud väikse ringiga. No tere hommikust! Mirjamil oligi ainult üks terve päev seal aega ringi konnata (kui eelmine õhtu välja arvata), meil olid ostetud 20-dollarilised kogu templipiirkonna päevapiletid, Mirjamil oli paadisõidu ajal tehtud ka eeltöö, kuhu täpselt minna, onuga oli ka nagu kokkulepe olemas – ja tema pistab jonnima! Kui kurtsime, et meil ju pool päeva veel ees ja tahaks ikka midagi veel teha, kuskile minna, siis see teda ei huvitanud, küll aga huvitas see, kui ähvardasime teise tukijuhi võtta, sest raha ei olnud me talle õnneks ära maksnud. Küll oli ikka vingus siis kogu ülejäänud aja.
Ühe päris hea killuga sai tukionu kah hakkama. Kui me ise ka lõpuks juba üsna väsinud olime ja ühe templi kohta küsisime, et kas see on mõne eelmisega sarnane, vastas ta: „Same-same, but different name”. Tegelikult on „same-same, but different” mingi kohalik parool, sageli ka justkui müügiargument – niimoodi kirjeldavad kohalikud paljusid asju. See on isegi peaaegu nagu „Welcome to Estonia”.
Khmeeride uhkus ja Kambodža peamine turistisiht Angkori templid on võimsad küll – pole midagi öelda. Kuigi neid on selles regioonis peaaegu lugematu arv, siis, pärinedes sellisest pikast ajavahemikust nagu 9.-14. saj, on paljud neist selleks, et mitte vaid ühe või paari templi külastamisega piirduda, piisavalt iselaadi vaatamisväärsed. Aga tõsi, varjus ca. 37 kraadi ja mittevarjus lisaks lagipähe paistva päikse käes ning alatihti müüjate-kerjuste turmtule all on paras katsumus seda võimsust ja mitmekesisust täiel rinnal nautida. Ei hakka ma siia neist templitest mingit pikka uurimustööd koostama. Mainin vaid, et tänapäeval valdavalt theravada-budistliku Kambodža „eelkäija”, Khmeeri impeeriumi esiisa Angkori kuningriik oli esiti hinduistlik ja templid olid ehitatud jumalatele, mitte inimestele. Vaid jumalaile võiski kivist ehitisi pühendada, mistõttu on need erinevalt selle aja inimestele mõeldud ehitistest päris suures osas ikkagi säilinud.
Angkori templite piletite hinnast minevat vaid 2% kompleksi renoveerimisfondi vms, 12% piletimüügifirmale ja ülejäänud valitsusele ehk musta auku. Küll on paljude templite juures kirjad, et renoveerimist toetab Jaapan või isegi India.
Mis puutub rünnakutesse müüjate-kerjuste poolt, siis lubasin endale pärast iga ataki objektiks osutumist ja kainenemist, et järgmise ajal võtan küll kaamera välja ja jäädvustan selle videoklipile, aga no ei jõudnud nende lauspealetungidega veel nii ära harjuda, et action’i ajal täiesti kainet pead ja mälu säilitada. See olnuks muidu ka omamoodi eksperiment: kas ründajad tõmmanuksid sellest tagasi, kui oma kaameraga neid sihtinuksin, või tulnuksid ehk, vastupidi, päris kätega kallale? No jäi katsetamata. Paistis, et nad on kõik justkui ühe müügiguru häälekoolitusel käinud – kõigil on samasugune vinguv-anuv intonatsioon, mis kahtlemata kutsus esile haletsust ja halastustki, aga kuskile pidi piiri ju tõmbama (näiteks sinna kohta, kus rahakott tühjaks sai) – no ei ole mul kuidagi võimalik neid kõiki sellest mudamülkast välja aidata. Raha voolas tõesti käest, nagu kurtsid ka üsna heldelt annetusi jaganud budget-reisijad Chris ja Sabina. Kaalusin „kodus” ühe 100-dollarilise mahajätmistki, aga kõik, mis kaasas, kulus muidugi ära, ja jäi puudu kah – viimasel päeval loobusin söömisest.
Ühtede ründajatega saime vahepeal ka natuke vahetuma jutu peale – sellal kui meie sõime ja nemad ootasid, millal uut lauspealetungi saab alustada, mida nad hiljem muidugi ka tegid. Kui müüjanna üritas mind ostma panna T-särki mu boyfriend’ile ja ma vastasin, et mul pole boyfriend’i, mis kutsus esile imestunud arupärimise, läkski jutt vanuse, laste ja abielu peale. Muu huögas uurisin, mis ajal on nende naistel normaalne abielluda. 18-aastaselt juba võiks, ja hea oleks. Ning kui 25-selt ikka veel mehele pole saanud, siis on täielik jama – kui just väga rikas ei ole. Tasapisi hakkasime Mirjamiga aimama, miks meid, kahte valget ja mitte enam just verinoort omapäi hulkuvat valget naist, erilise õhinaga jahiti – küllap oleme kröösused.
Et siis päeva a’al kolasime mööda templeid, õhtuti tinistasime ja aretasime viisakat konversatsiooni hollandlastega Siem Reap’is (millest jäid pildid tegemata). Jah, üldiselt ikka viisakat, sest kes see neid eestlaste krõbejutte ikka välja kannatab. Mirjami sõrmefetiš tekitas juba väikest kohkumist, rääkimata erootilisusele kalduvatest massaažilugudest. Tuli katsuda käituda korralikult – just nagu mu isa on mind õpetanud. (Kui õhtul välja või kuskile pikemaks ajaks läksin, ütles ta kui „korralikkuse etalon” muheldes ikka: „Käitu siis korralikult, laps.” See jäi ka kõige tõsiseltvõetavamaks juhiseks-õpetuseks – küll ilma täpsustusteta –, mille talt eluteele olen saanud. Ja mina, kuulekas laps, olen seda isa heidetud pärli oma vaba – et mitte öelda suvaliselt eksleva – tõlgenduse piires ikka katsunud püüda.)
Neljapäeva õhtul õnnestus Siem Reap’is mõni tund ka üksinda ringi kolada, mis oli äärmiselt meeldiv – üksinda liikudes märkad sageli hoopis enam, kusjuures rünnakuid esines hoopis vähem kui karja valgete turistidega ringi liikudes. Lonkisin natuke niisama sihitult, kolasin veidi ööturul ja uurisin üsna põhjalikult ühte tänavasöögikvartalikest, mis nägi viisakam välja kui välisöögikohad, mida seni olin siin kohanud ja kus söandasin mekkida ka puuvilju ja kolme erinevat eksootilisemat shake’i – jackfuit’ist, porgandist-kookosest ning long pong’ist ja sapodilla’st –, mida igal pool ei pakuta. Sapodilla oli liiga imal, teised olid hästi nämmad. Durianishake oli ka nii mõnelgi menüüs, aga tegelikult ei pakkunud seda keegi, nagu nuhutadeski selge oli. Vastasel korral ei oleks ilmselt ka pooltki nii palju rahvast neis kohtades istunud-einestanud. Hiljem einestasime seal kogu pandega. Loc lac kalaga maitses hea küll. Tavaliselt on selle riigi tänavasöögikohad minu jaoks siiski vastuvõetamatud – nii hügieeni kui pakutava toidupoolise poolest –, aga see kvartal oli küll täitsa ok, kui mitte arvestada asjaolu, et parasjagu käis kõrval üsna tõsine tee-ehitus ehk tolmutamine. Mirjam ütles, et Tai välisöögikohad on oluliselt etemad – toit on parem ja nagu odavam ka. Üldse olevat Kambodža toit ikkagi selle regiooni nigelamaid, kuigi riiki tutvustavad tesosed sellist arvamust muidugi ei jaga.
Reedese päeva veetsin pärast Mirjami varahommikust lahkumist Sabina ja Chrisiga, põrutades seekord nende tukijuhiga kogunisti ligi 50 km Siem Reap’ist välja. Esimesena võtsime ette ligi 4-kilomeetrise matkakese mäe otsa ja Kbal Spean’i nikerdatud jõesängi juurde ning tagasi. See oli vahelduseks üks parajalt sportlik, sealjuures looduslikult ja kultuuriliselt kena retk koos väikse turnimisega.
Seam Reap'ist meenuvad mõned vahvad baarinimed: Angkor What? ja Dead Fish, täpsustusega "died in 1999".
Järgmisel hommikul kell 6.30 hakkasin kodu poole liikuma.
---
Juba terendab aga uus reis. Ostsin ära lennupiletid Phnom Penhist Singapuri 20. ja Kuala Lumpurist tagasi Phnom Penhi 26. aprilliks. Vahepealse otsa plaanin läbida bussiga – ja loodetavasti koos oma õega – juhhuuu!
Posts
No comments:
Post a Comment