Toitumisteemad

Tripi teise poole pilte pole ma ikka veel viitsinud ää sorteerida. Kirjutan teile täna jälle hoopis söögiteemadel.

Kuigi Eestis arvasin end aasia roogi armastavat, on mul siin näiteks sest magus-hapust kremplist täiega kõrini saanud ja nii mõnestki asjast tunnen vahel isegi üllatuslikult puudust. Kuigi panen Eestis ise süüa tehes ka üsna palju maitseaineid segamini, siis siin ihkaks vahel ka puhtaid maitseid – ei mingeid maitseaineid peale soola ja ehk vähese pipra –, ent midagi sellist on siin peaaegu võimatu leida. Isegi kartulikrõpsudega, mida ainult soola pärast ühtäkki tahtma hakkad, võid alt minna – no ei ole piisavalt soolased. Taban end nii mõnigi kord vanaema söökidest unistamas.

Õnneks on meie külmkapis suitsuvorst ja kilu (samuti kui must leib) tavaliselt olemas ning soolase suutäiena on need imelised.

Samuti ilmus mul juba mitu nädalat tagasi ühtäkki kole peediisu. Ennäe imet, Helen ja Nele leidsidki nüüd turult peeti, mida siin üldiselt eriti ei tunta. Ja eile keerasid nad sellest jube nämma peedi-lihasalati kokku. Kõik oli suurepärane, ainult hapukurk oli puudu. Hapukoor oli õnneks hangitud, kuigi sedagi on siin keerukas leida ja maksab see siinses kontekstis kõvasti: üks pisike topsik (nagu väike jogurtitopsik) maksab 3 USD.

Nad ise siin piima ei joo, piimakarja ei kasvata, mistõttu on saadaval vaid mingit kauasäilivat ja kallist piima, ning muude piimatoodetega on asi hoopis nutune. Kaerahelbepuder on meil iseenesest menüüs, aga teha ei oska meie kohalikud kokad seda mitte. Kahtlustan, et ajavad lihtsalt piima kuumaks ja kallavad siis helbed sisse, ei keeda ka enam eriti – no nii ei saa ju rallit sõita! Teadagi, selleks et mõnusat limast putru saada, tuleb seda kõigepealt vaid veega keeta, alles lõpuks piima lisada ja veel veidi keeta. Tõsi, nende toite ma ka valmistada ei mõista.

Siiski on mul siin ka mõned kohalikud lemmikroad: curry ja amok, kuigi ma pole kindel, kui kohalikud nad ikkagi on. Curry küll ainult Kambodža roog ei ole, aga amok ehk ikkagi on... Ei tea täpselt. Aga kõhul on sest niikuinii kama. Eeee, oot, ei ole tegelikult... Aiiii, kamaisu tuli! ... Kui kamapulbrit veel õnnestuks siia orgunnida, siis keefiriga näikse olevat ületamatud raskused. Eile fantaseerisime keefirijuhtme rajamisest Eesti ja Kambodža vahele. Ma annaksin oma tubli panuse selle investeeringu tasuvusse, kui see juba praegu valmis oleks.

Aga mis kohalikesse roogadesse puutub, siis ehk õnnestub kunagi Eestis käputäiele kambodža sööki valmistada... Katsun end selleks ette valmistada, aga ei luba siiski midagi.

---

Puuviljadest

Suhkrupalmiviljad jäid pildistamata (küll netist leiate, kui otsite), kuid ära me need Chrisi ja Sabinaga nägime ja maitsesime. (Neid müüdi templite vahelistel teedel igal pool.) „Pähkli” sees on pehme läbipaistev ollus ja kõige sees vedelik – mitte nii ülearu magus, aga siiski. Küll olid väga magusad sellest kremplist „redutseeritud” suhkrukuubikud, mis olid kindlapeale palju maitsvamad kui valge rafineeritud suhkur. Meil tehti baaris ka mojito’t suhkrupalmisuhkruga, aga terava maitsemeelega Kris (kes nüüd meie seas – nii kummaline kui see pärast paari kuud ka pole – enam ei viibi ehk kes on nüüd Eestis tagasi) hakkas protesteerima, et see pole ikka õige suhkur – kuidagi jahune olevat. Mina sest aru ei saanud, aga tõsi ta on, et tegelikult peab kasutama fariinisuhkrut.

Üks puuvili, mis mulle esiti eriti ei istunud, aga mille fänniks olen üha enam saanud, on draakonivili.

On teine selline mitte eriti magus – mis esiti tundus miinusena, aga nüüd üha enam plussina, sest elu kisub siin läilaks –, see-eest värskendav ja sees on justkui mooniseemned. Nämma ühesõnaga! Teen sest vahel endale ka shake’i. Samuti on seda meie baari puuviljasalati sees.

Meie puuviljasalat

Üks asi, mis mulle meie puuviljasalatis eriti ei meeldi, on papaia (pildil kahvlist vasakul). Ega ta lausa jälk ju ka ei ole, aga kui ise endale teen, jätan selle salatist välja. Minu meelest on see mädavili – magusa mädase maitsega.

Teised asjad meie salatis – banaan, ananass, arbuus, õun ja muidugi mango, millist Eestist kindlasti ei saa, – istuvad mulle hästi, aga ei ole meie jaoks enam midagi lausa eksootilist.

Mis puutub mangosse, siis nad söövad siin ka mingit rohelist, vist toorest mangot (või on see siis ehk lausa mingi teine sort), susates seda miski pulbri sisse, mis sisaldab tšillit ja midagi valget, mida esiti pidasin suhkruks. Nõustusin seda värki lausa proovima, aga suhu pistes selgus, assa nuga, et see oli sool – ja no kirevase päralt, kombinatsioonis mangoga mulle sool tõesti ei istunud ning välja ma selle sülitasin.

Kui arbuus on küps, on see ka mõnna. Sellistel pisikestel ei ole ilmselt veel mingti maitset.

Eksootilisemate puuviljade vastu on mu huvi seda suurem, nii et üritan neid igal võimalusel proovida.

Battambangi läheduses nägime jackfruit’i-puud.

Hiljem leidsin Siem Reap’ist sellest viljast tehtud shake’i, mis maitses imehea. Sihanoukville’i turult sai ka värsket viljaliha ostetud ja ära proovitud, baaris ka ise shake’i tehtud. Ei oska seda maitset kirjeldada, aga täitsa meeldib mulle see vili, jah, kuigi tiba imal ju on. Krõmpsub mõnusasti.

Pildil karbis jackfruit. Teise vilja nimetust ma ei tea, aga see oli selline vesine ja kergelt hapukas – värskendav, aga ei midagi üleliia maitsekat.

Ikka jackfruit

Battambangi turult sai ostetud veel mitut sorti puuvilju.

Selle asja nimetust ma samuti ei tea.

Oli midagi kergelt hapukat, aga igatahes kõik teised „limapalli-tõugu” puuviljad, mida seni olen maitsnud, – litšid, rambutanid, long pong’id, mangosteen’id – meeldisid mulle rohkem, nii et see vili minu poolt kordusostu ei leia. (Oh, nüüd tuli hea konstruktsioon, eks).

Litšid

Rambutanid

See siin on snake fruit.

See oli siuke päris põnev asi, suur kivi sees. Veider oli see, et ühelt poolt maitses see hea, teiselt poolt aga mitte, aga äkki olidki need mõni isendit, mis proovimiseks võtsime, natuke mädanenud... Igatahes, see parem pool mulle täitsa meeldis.

Sapodilla on minu jaoks liialt imal.

Minust on saanud suur kookospähklifänn saanud.

Algul mulle kookospiim eriti ei istunud. Selgus, et asi oli selles, et ma olin proovinud vaid sooja ja mitte kõige värskemat kookospiima. Külm ja värske kookospiim on nämma! Võin kolm pähklit päevas tühjaks imeda. Pidavat ka tervislik olema – igasugu sooli-mineraalaineid sisaldama ja seene vastu kaitset pakkuma.

See on pähklikoore seest kraabitud pähkel ise. See maitseb ka hää.

Aga suurimat elevust tekitab siin muidugi durian, mida ma värskena ei ole ikka veel proovinud ja mille pilti mul samuti ei ole (otsige YouTube'ist). Kohalikud peavad seda delikatessiks – hind on ka vastav –, aga suurem osa turiste keeldub seda suu sisse võtmast. Selle viljad näevad välja väga sarnased jackfruit’i omadega – sellised hiiglama jurakad ja ogalised (vahel pisut deformeerunud) kerad, aga nende sees on hoopis teistsugune värk. Kui säänne kera on kusagil avatud, siis teab sellest 100 m raadiuses kindlapeale iga-jumala-üks – üliintensiivse haisu tõttu, mida Mirjam kirjeldas mu meelest üsna tabavalt: mango + kaua aega pesemata sokid + sibul. Ostsin prooviks paki durianiküpsiseid, sõin ära vaid ühe väikse küpsise õhtul ning veel järgmisel päeval tulid mul kirjeldatud iseloomuga krooksud üles. Küpsisepaki viskasin pärast Chrisile-Sabinale kummalegi ka ühe küpsise pakkumist prügikasti – keegi ei avaldanud kohe soovi lisa süüa ning pakki oma läheduses hoida oli ilmvõimatu. Sellegipoolest plaanin ka värske duriani kindlasti ära proovida – kas või killukese. Kahjuks ei olnud Sabina ega Chris pärast küpsise proovimist minuga nõus ses pühas ürituses kampa lööma, kuigi enne seda andsid täitsa lootust. Nüüd otsin uusi kambajõmme, kuna korraga saab osta ikkagi vaid korraliku portsu... Tegelikult, Sukhun kõneles, et tema maja juures on durianipuu, kust viljad öösiti kõvade mütakatega maha potsatavad. Mulle tundub, et peaksin end Sukhunile külla kutsuma... Sel juhul peab hoolitsema muidugi võimaluse eest igal hetkel jooksu pista. Kuskil durianipuu läheduses vangistuses viibida ei tundu eriti ahvatleva perspektiivina. Ma olen turul seda lebra tundnud, nii et seda ma juba tean. Huvitav, kas punakhmeerid durianiga piinamismeetodeid ka praktiseerisid...

---

Kilpkonnaonusid süüakse siin ka, niuts-niuts.

Mulle pakuti täna ka tavalist konna. Ja selle asemel, et see printsiks suudelda, pistsin ta loomulikult pintslisse. Ah, käras kah, aga mingid tüütud väiksed luukesed olid sees.

---

Lisan siia veel ühe kokteilikaardi pildi.

Kuidas teile meeldiks mekkida "Verist khmeeri", "Roosat libu", "Mudaliugu" või siis "Surnuaeda"?