Jah, ma olen tõesti üsna uhke. Ma mäletan, et mulle öeldi seda juba lapsena. Ja üritati seda alla suruda. Seda kas otseselt ette heites või siis eriliselt proovile pannes. Ja seda üsna edukalt.
Aga ma pean olema uhke. Uhkus kaitseb mind. Kes mind siis veel kaitseb ja hoiab kui mitte ma ise. Ja kaitsetus on mu meelest hulka häbiväärsem kui uhkus.
Mulle tundub, et igaüks ei ole sisimas nii tundlik, õrn, habras ja haavatav. On neetult vedanud lihtsalt. Ma ei saa midagi peale hakata oma tundlikkusega. Olen proovinud, aga midagi ei tule välja. Ma arvan, et see on kaasa sündinud. Hoobelda pole siin midagi. Ma ei tahaks seda, aga nii see on, mis iganes põhjusel; pole parata. Seega, pean sellega lihtsalt hakkama saama, seda tunnistades ja vastavad kaitsemeetmed-kilbid kasutusele võtma. Uhkus on üks neist. Ja üldiselt üsna tõhus. Sellepärast ei tohi ma seda alla neelata. See mõjuks mulle laastavalt. Ja kes seda üritab, sellest pean eemale hoidma.
Nii ma siis olengi uhke. Aga mitte kõrk, üleolev, upsakas. Enda arvates. Pigem kaldun üliempaatilisusele. Ka see on mu meelest loomuomane. Sellega ei oska ma muud peale hakata kui sest loomuomasest end võõrutada üritada. Sest vastasel juhul kaotan end. Ah, mis kaotan! See nagu eeldaks, et olen eelnevalt leidnud. Võõrutamises olen isegi edusamme teinud. Mitte täielikult – seda polekski ju vaja. Võõrutamine ise polegi lõppude lõpuks nii hirmus keeruline.
Hoopis keerulisem on see, mis jääb alles või mida võtta selle asemele, millest võõrutad või juba võõrutanud oled. On päris õõvastav tunne, isegi lausa talumatu, kui tajud, et mitte midagi; ei oskagi kuskilt kinni hakata, mitte midagi päris ise ja oma vaatepunktist-seisukohalt soovida, kuigi oled selleks end nagu vabaks pusinud. Aga ei, praegu ei ole see hetk. See tuli mulle remargina lihtsalt meelde. Ma sain sellest absoluutsest null-punktist – nii ma seda vähemalt tajusin – üle. Tõsi, napilt. Ja hind oli ehk kõrgem kui kes-teab-mil-viisil võinuks olla, aga ikkagi sain. Võib-olla on ka praegu väikse tagasilöögi aeg, aga hoopiski mitte midagi nii dramaatilist. Ühesõnaga, on põhjust rõõmustada. Ja kui järele mõelda, siis päris palju üle, kuigi hetkel ei ole tuju just laes.
Tulles tagasi uhkuse juurde... Nojah, sageli käib mu puhul sellega kaasas lausa bravuuritsemine ja mõnele ehk talumatugi iroonia, sarkasm, küünilisus. (Olen seda talumatust ju isegi kogenud; pubekaeas oli see lausa hingemattev). Aga mu parimad sõbrad teavad, et tegelikult ei taha ma kellelegi „ära teha”, kedagi päriselt salvata. Nii nagu pole sisimas kurjad ja vihased need väiksed nähvits-koerad, kes tüütult klähvivad ja oma naeruväärselt väikseid hambaid näitavad. Vahel löövad nad need naeruväärsed kikud ka üsna valusalt ja sügavale säärde. (Koera hambaid olen ise kogenud siiski vaid oma käelabas, sääres Giraltari ahvi omi, aga see selleks.) Kuigi öeldakse, et parim kaitse on rünnak, siis mulle see taktika oma eraelus tegelikult ei meeldi ehk esimesena rünnata ma tegelikult ei taha. Küll aga on mul kõrgendatud vajadus end kaitsta. On põhjust. Üsna õnnestunud rünnakuid, mille vastu edaspidi end tõesti kaitsta loodan, on elus olnud juba piisavalt. Ok, võib-olla polnud need tegelikult rünnakud, nendena mõeldud – mõjusid lihtsalt mulle kui tobedalt haprale laastavalt. Ja võimalik, et olen vahel ka natuke liiga paranoiline. Igatahes, ma kindlasti ei taha enam olla huntidele peibutuseks välja pandud roosa põrsa roosa kints.
Mu parimad sõbrad ei solvu mu peale ega sunni mind mu uhkust alla neelama. Ning oskavad samas „võitlustest” tõsiste vasturünnakuteta välja astuda. Sealjuures on see iseäranis hinnatav juhul, kui nad suudaksid mind hoopis jõulisemalt rünnata kui minu tobe bravuuritsemine. Sest nad hoiavad mind. Nad jätavad mulle mu kilbi, juhul kui seda kasutada soovin, aga oskavad vahel olla ka niimoodi, et ma selle kilbi vabatahtlikult langetan. Aitäh.
---
Posts
No comments:
Post a Comment