Otste kokkutõmbamine ehk selle blogi totalfinii

Olles tagasi Eestis juba üle kuu, tekkisid mul lõpuks süümekad, et see blogi siin niimoodi ripakile jäi. Tõsi, see on nimelt Kambodža-blogi ehk Eesti-elu sellesse eriti ei puutu, aga Kambodža-otsad on ju ka seni kokku tõmbamata. Nüüd, kui on juba mõnda aega selge, et vähemalt lähiajal ma Kambodžasse tagasi ei lähe, kuna miski mind sinna tagasi minema ei motiveeri, võiks olla viimane aeg otste sõlmimisega tegelda, jättes mõned muidugi ka lahtiseks.

Et siis... Juba ongi see kõik üpris kaugeks jäänud. Avastasin ka, et nii mõndagi oleks kadunud juba ka unustuse hõlma, kui poleks võimalik sellesama blogi abil mälu värskendada.

Aga ikkagi... Viimased nädalad elasin seal nii meetult kiireks, et ei saanud enam aru, kas on päev või öö, sest ööd kippusid lihtsalt vahele jääma. Paar viimast ööd ei maganudki sootuks, sest peale tööde lõpetamise oli ju vaja veel nii mõnigi lahkumiseelne toimetus toimetada, nt turult viimased sisseostud sooritada, asjad pakkida, peod pidada, inimesed üle vaadata jms.

---

Alustan hoopis igati märkimisväärsest sündmusest, mis ei-tea-kuidas õigel ajal kajastamata jäi. Nimelt, 20. juunil sai Jämedast isa väiksele eesti-khmeeri plikale, kelle nimeks pandi Vanlida. Nimi on ju tore ja originaalne, aga meelde ei jäänud see mulle esimese raksuga mitte, nii et ajukurdude vahele salvestamiseks pidin appi võtma assotsiatsioonitehnika. Esiti proovisin nime meelde jätta kõlalt natuke sarnase nime, Matilda abil, aga see ikka ei töötanud. Töötav assotsiatsioonide kombinatsioon oli - palun ärgu pandagu pahaks - "vandaal-pesunaine" - esimest assotsiatsiooni taipate ilmselt isegi ja Liida oli üks puhastusoperaator keemlilises puhastuses, kus aastaid (jajaa, see minu seni pikim töökogemus) töötasin. Igatahes, seda väikest vahvat "vandaaliplikat" kaema jõudsin mina alles viimasel päeval enne lahkumist. Kuna mul fotokat enam polnud, näppasin pildid Facebookist.

Vanlida äsja koju saabununa

Vanlida ühekuusena

Vanlida ema

Vanlida isa

Muide, eesti-khmeeri lastele peaks ühe teise Sihanoukville'i perekonna poolt peagi olema järge oodata. Eesti poolt esindav peasüüdlane, Kaido, on imekaunist Mattusest paremat kätt näha siin...

---

Nõndaks. Puhta dokumenteerimata on veel paari eesti tüdruku külaskäik.

Algatuseks üks hädavajalik asi, mille nad baarile kinkisid ja mis seal ka igati esindusliku koha leidis...

Ja siin on nad ise - Kati ja Brigita - koos Mattusega
Kati, muide, oli minu sealviibimise ajal ainus eestlane, kes jõudis meile kaks korda külla.

Oo, kui peen ta sebra seljas välja näeb, või mis?

Paraku jäi minu suhtlus nendega seekord väga kasinaks, sest tüüpiline olukord oli selline...
Nimelt, kui hoolega vaadata, siis võib tagumises lauas näha ühte kogu, kes olen mina, oma Exceli-tabelite maailmas, ümbritsevate suhtes üsna akontaktne.

Siin üks vaid sutike selgem asitõend...
Või kui ma ei istunud oma tabelite taga baaris, millise eeliseks oli asjaolu, et sain vajalikku infot operatiivsemalt kätte, siis kontoris. Viimane tähendas muidugi veelgi suuremat antisotsiaalsust.

Nii et harva tuli ette sellist olukorda...

---

Kuna istusin viimastel nädalatel siiski palju baaris ja Vika juures kino ees, sidumistoolis, siis mõningate toredate inimestega ma siiski suhestusin. Üldiselt eeldas see, et ma baaris oma nina tabelitest tõstaksin või sidumistoolis valutavad haavad ja töömõtted natukesekski kõrvale heidaksin, teise poole initsiatiivi. Kui ma ühtelugu baaris asjatasin, siis võis mind ümbritsevatest kaustadest ja paberihunnikutest ju lihtsasti taibata, et minu poole võib mõningate murede-küsimustega pöörduda küll. Mõni jälle alati aasis mu kallal minust möödudes, mõistmata, kuidas võib keegi, tohman selline, Sihanoukville'is, kus teised ümberringi puhkavad ja pidu panevad, aina töötada, küsides, näiteks, kas ma olen sinna naelutatud, kas ma viimaste päevade jooksul sealt üldse liikunud olen vms. Eks mõnega tekkis siis ka pisut pikemaid konversatsioone.

Ühed mu viimaste aegade lemmikud olid Jim ja Jim. Olles ise varem Sihanoukville'is viibinud, oli ukraina-iiri päritolu USA politseinikust piraka kapi kujuga ja vallatute väikeste vuntsidega isa toonud oma kiilal pealael siiliharjaga 12-aastase poja sellesse narko- ja seksturistide mõnupaika eluga tutvuma. Suht kummaline, või mis? Nähes aga, kuidas isa pojaga suhtles, teda igale poole kaasa võttis ja kuidas nad koos kõige üle vägagi täiskasvanulikult ja mõistlikult arutlesid, isa käsi vahepeal poissi julgustav-tunnustavalt patsutamas või poja pead silitamas, jätsid nad mõlemad väga sümpaatse mulje. Millegipärast läheb mul selliseid vanemlikke suhteid nähes süda kohe päris härdaks tegelikult. Kui ma ühele sõbrannale rääkisin, kuda ma olevat vanemale Jimile kangesti tema esimest girlfriend'i meenutanud, aga olevat kahtlemata märksa meeldivam, küsis see sõbranna, et kas ma siis tõesti pole midagi kuulnud üldlevinud pick-up line'idest. Hea küll, võimalik, et too vanem Jim minuga ka kergelt flirtis, aga igatahes osutus ta meeldivaks ja huvitavaks vestluspartneriks - küll sai Kambodža-elu sinna-tänna lahatud, küll kõneldud suhteist ja eraelulisemaist asjust. Muu hulgas tuli kõne alla, et naist ei ole tal kaasas seetõttu, et naise jättis ta juba aastaid tagasi sootuks maha, kuna pärast abiellumist vajus too üha enam ja enam teleri ette ega mõistnud mehe soove aktiivselt maailmaga tutvuda, rääkimata viitsimisest ise midagi kaasa teha. Küll aga olid lapsed isaga ühes paadis. Ja nii jäidki nad isaga, kellesugune, nagu mulle paistis, oleks tõesti iga lapse unistus. Mulle tundus ta sellise parimas mõttes alfa-isasena. Jah, ju ma tõesti isegi pisut kiindusin temasse. Aga kõik jäi kahtlemata igati sündsuse piiresse.

Mõningaid tutvusi tuli ka sidumistoolist, kus seansid venisid aina pikemaks, sest Vikal olid haavade puhastamise ja sidumise sekka piiikad-pikad jutud rääkida, mis tähendas ka emotsionaalset žestikuleerimist. Tal oli tõesti huvitavaid lugusid, aga kuivõrd ta suurt ei hoolinud, kui palju tema jutust kuulajaile tegelikult kohale jõuab - ja suur osa pingutustele vaatamata siiski ei jõudnud -, väsitasid need mitte kõige tulemuslikumad pingutused vahel päris rängalt. Igatahes olid inimeste vood seal sidumistoolis viibides päris ulatuslikud. Peamiselt oli tegu kinoklientidega - sellepärast me seal kino ees ju istusimegi, et Vika müüs seal kinopääsmeid -, aga ka mõningate lihtsalt Vika tuttavatega. Tekkis küsimus, kas minusugune haavatu kino ees pigem meelitab või peletab kliente. Kes seda täpselt teab, aga pidin hiiglama palju kordi seletama, mis muga ikka juhtus, ja võtma vastu kaastundeavaldusi. Ühele inimesele ütlesin lõpuks: "Kui päris aus olla, siis ma ei istu siin sellepärast, et kõik mind haletseksid," tabades alles hetk hiljem, et inimene võis selle peale ka pisut solvuda. Igatahes, mõned jäid regulaarsemalt tiirlema.

Ühel hommikul kell 6 - kopsis keegi mu üürikodukese uksele. Küsisin unesegasena esiti eesti keeles, kes seal on, adumata, kus ma üldse olen. Saanud ingliskeelse küsimise peale küll vastuse, ei viinud ma ikka otsi kokku, aga söandasin ukse siiski avada. Kanäe, üks kodanik "sidumisklubist". "Ahah-ahah..., hmm..., ahsoo..." Kuigi ma tavaliselt tõesti kella kuueks juba ärganud olin, mida ilmselt sellegi kodaniku kuuldes kõnelnud olin ehk mistõttu see sellisel kellaajal ilmuski, teades, et ülejäänud aja veedan ma niikuinii tööl, - nii ta mulle kõneles -, olin ma sedapuhku siiski veel täitsa läbi, sest Vika oli mind oma absoluutselt ülitänuväärse ravitsemise juurde käivate lugudega eelmisel õhtul siiski puhta ära kurnanud ning kõik see oli lõppenud tükk aega pärast keskööd. Kodanik vabandas ja uuris, kas ma magasin ja kas ehk olen veel jätkuvalt unine. Jah, magasin, ja tõepoolest, olin tegelikult küll. Nii ma siis magasin veel oma tunnikese, temal lubasin tema sooviavalduse peale istet võtta ja oodata. Ei no päris koomiline, aga samas, kokkuvõttes ju päris tore - kodanik osutus lõbusaks, viisakaks ja hoolitsevaks selliks ning tõtt-öelda ei olnud selliseid viimasel ajal mu ümber just palju. Palju meile suhtlusaega ei jäänud, sest loomulikult olin ma nii neetult igav ehk "pidin" ikka aina töötama ning jäin alati tunde hiljaks. Igatahes rääkis ta esimesest päevast peale, et lähme kuskile mujale reisima - nii kuukeseks, näiteks, - niimoodi, et ma ei töötaks, vaid lihtsalt puhkaks ja naudiks. Üldiselt ma ignoreerisin seda juttu kuni viimase ajani, aga nüüd, kui ta seda ikka veel räägib... - no vaatame, vahest lähengi. Seis on põhimõtteliselt sama kui enne Kambodžasse minekut ehk suht null. Teisalt, samuti, olen ma ju vaba ja teen, mis tahan, - ajeee!

Hmm, põhimõtteliselt polnud mul sest viimasest plaanis kirjutada, aga samas, miks ka mitte - avalik naisterahvas, nagu ma end juba ammu olen ise tituleerinud.

---

Mitte ei saa mainimata jätta ka minu viimase paari kuu lemmiksöögikohta Victory Hillil - india köögiga Maharajat - jajah, samanimelist kui Tallinnas, aga ilmselt võrratult palju soodsama hinnaklassiga, samuti hulka tagasihoidlikumat ja miniatuursemat, ent menüüraamat oli päris paks ning teenindus väga püüdlik, viisakas ja sõbralik. Pakistani onud ise elasid seal teisel korrusel, nii et põhimõtteliselt käisin neil külas. Enamasti istusingi seal ainsa kliendina. India köök on üldiselt väga nämma, kui oleks vaid võimalik õlikoguseid tibagi vähendada... Kui ma pärast oma motoõnnetust sinna teatud pausi järel uuesti ilmusin - mõnda aega oli vist ikka tiba kõhe sinna rolleriga sõita -, olid onud hiiglama õnnelikud, ning kui veel kuulsid, mis põhjusel ma vahepeal eemal viibisin, siis keeldusid mult toidu eest üldse tasu võtmast.

---

Mis siis veel? Et jah, viimasel päeval jõudsin teha ikka veel natuke tööd, sooritada turul sisseoste, käia kiirkatsikul, nagu mainitud, ja Aiy sünnipäeval, veidi enne keskööd alustada pakkimist ja pärast selle lõpetamist lahkumiseni ehk kella kaheksani hommikul pidutseda. Ja siis järgnes 32-tunnine teekond Sihanoukville-Phnom Penh-Bangkok-Helsinki-Tallinn, mis oli pikitud ootetundidega. Jaburamad neist olid 7 tundi Helsinki lennujaamas, mille sisutasin vaheldumisi "Rehepappi" lugeda punnides (mille viisin enda kallal sunnimeetodeid rakendades lõpule Eestis - no ei istunud see mulle isiklikult, aga selle olulist kohta eesti kirjanduses ei saa siiski eitada) ja üsna edutult magada üritades.

Ahsoo, Phnom Penhis oli mul lõpuks täpselt nii palju aega, et jõudsin tuk-tukiga sõita linnast välja Choeung Ek'i, mis on enim tuntud paik neist paljudest, kus punaste khmeeride ajal (1975-1979) inimesi notiti ja mida nimetatakse koondnimetusega The Killing Fields. Ümmarguselt räägitakse tavaliselt vähemalt ühest viiendikust ligi 7-miljonilisest rahvastikust punaste khmeeride režiimi tõttu hukkunust. Neist otseselt hukati vähemalt 200 000 inimest; ülejäänud surid kas nälga, miini otsa jäädes või muudesse haigustesse-hädadesse, mida seostatakse ka otseselt selle režiimiga. Tapetud maeti massihaudadesse, mille pidid vaevatud ja nõrgad tapetavad vahel ise kaevama, mistõttu said need üsna madalad. Et kokku hoida laskemoona, hukati haamrite, kirveste, labidate ja bambuskeppidega. Ohvriteks oli loomulikult eliit - kõik, kel tuvastati mingeid sidemeid eelmise valitsuse või mis tahes väliskodanikega, intellektuaalid ja professionaalid. Kuulu järgi olnud prillikandmine kui harituse ja elitaarsuse tunnus piisav argument elimineerimiseks. Hukatute hulgas oli ka palju lapsi. Choeung Ek'is notiti ligi 17 000 inimest. 86 massihauast tuvastati 8985 inimese surnukehad.



Massihauad Choeung Ek'is

Inimluud Choeung Ek'is

Selles Choeung Ek'i budistlikus stupa's on 5000 inimese pealuud, mis on klaasi tagant osaliselt vaadata ka turistidele.



Põjalikum ringivaatamine pealinnas - nii kummaline kui see ka pole - jäigi mul sootuks tegemata. Sattusin sinna kokkuvõttes küll kuus korda, aga ikka vaid läbisõidul. Ega seal vist väga palju vaadata olegi - pealiskaudse vaatluse põhjal võib öelda, et tegu on tõelise hurtsikulinnaga, mida sellisena justkui keerukas linnaks nimetadagi.

Näiteks, selline hoone...
... on sealses üldises linnapildis juba nagu imeline loss, sest valdav osa "hooneid" on umbes taolised...
Muide, kaunis vaevaline oli selliseid pilte siia ülespanekuks netist leida, sest turismiväljaandeis sääraseid eriti ei esine, kuigi just need on tavalised. Rohkem eksponeeritakse kuningapaleed (mille võite ise üles otsida) turukaupu ja kuivõrd tänavavaated räpasest hurtsikumajandusest nagu eriti reklaamida ei kannata, eksponeeritakse rohkem üldse inimeste fotosid - tõsi, nendegi välimusest võib teatud üldistusi keskkonna kohta teha, kuid arvukad lausa sandid, keda ka kõikjal näha võib, on muidugimõista siiski ära tsenseeritud.

Natuke rohkem vaimlist ja kultuuraelu kui näiteks selle riigi peopealinnas Sihanoukville'is peaks Phnom Penhis ju ometi olema (näiteks, kusagil, kas või põranda all, kui nad tõesti muidu lausa keelatud on, peavad ju mingid alternatiivsemat muusikat, st mitte seda imalat jama, mida telekanalitest karaokena näidatakse, viljelevad noortebändid tegutsema), ent see jäi paraku tabamata. Sihanoukville'i-elu pealt ütleksin, et rohkem kui kultuurilisi erinevusi kogesin kultuuri- ja vaimlise elu puudumist, mis samuti teatud kohanemisraskusi tekitas - sealjuures aja möödudes üha enam. Aga kultuurivaegus ei ole muidugi ka mingi ime, kui eliit alles 30 aastat tagasi hävitati. Ja teiselt poolt, olnuks mul enam mahti ja pealehakkamist uurida ja kaevata, küllap oleks üht-teist ikka leidnud ka. Igatahes, kui ma koju jõudes millaski teleka avasin, jäin selle kasti ette tükiks ajaks kui naelutatult - nii põnevad kultuurisaated tundusid olevad, et olin vaimustuses. Parasjagu tulid järjest saated Tartu Muusikapäevadest (kus Blacky tegi hämmastavalt suurepäraseid kavereid vanematest isamaalistest lauludest, nt Kunileiu "Mu isamaa on minu arm" oli super, ja siis oli veel mingi senitundmatu artistiga sama tundmatu bänd HND, mis oli vähemalt sama hea) ning Jaanus Rohumaast (kelle jutt oli täiesti ootuspäraselt huvitav).

---

Nii, aga kui ma Tallinnasse jõudsin... Oh sa püha puuks, kus oli Tallinnas alles külm - keset suve - 5. juulil! Ma olin lennujaamast otse laulupeole suundumiseks välja valinud rahvuslikes toonides suvise komplekti lühikestest pükstest ja lühikesevarrukalisest särgist, aga arvestades asjaoluga, et järgmisel ööl esines Eestis isegi öökülma, osutus see muidugi täiesti sobimatuks. Ema ja vanaema leidsin lauluväljakult esimestena käsitöömüügileti tagant vaevata üles. Vanaema koukis kotist kohe spetsiaalselt mulle valmistatud kartulisalati ja oma peenralt nopitud maasikad välja ning pani mu sööma - sellised need vanaemad on.

---

Eestisse naasnuna pidin kole palju aru andma, miks ma pidevalt üle 30-kraadisest kliimast naastes sugugi pruun ei olnud. Olgu need argumendid siin nüüd kõigile puust ja punaselt ära toodud. Ma viibisin viimastel nädalatel peamiselt katuse all ja seda järgmistel põhjustel: olin töine, haavatud ja päiksepaiste oli olulises osas asendunud juba "duššidega".

Teine tavaline küsimus oli: kas olen nende Kambodžas elatud peaaegu 5 kuud üldiselt rahul või ehk kahetsen midagi? Vastus: mitte põrmugi ei kahetse.

---

Mis puutub haavatusse ju muudesse motoõnnetuse tagajärgedesse, siis Eestisse naasmise ajaks olid kõik kärnad vist juba kenasti armidega asendunud. Küll aga diagnoosis meedikust sõbranna Monsa mul võimaliku rindkeremõra, mis andis endast märku kõige enam nende arvukate oigamapanevate embuste ajal, millega mind Eestis kostitati. Teiseks, nimmepiirkond, mida ma aastaid tagasi vigastasin ja mis toona lõpuks kondiväänaja abiga enam-vähem paika sai, teadvustab end jälle - üsna pidevalt ja mitte just kõige meeldivamal moel. Ja nähtavasti oli mõra ka selles suures varbas, mida juba esiti kahtlustasin ja mis nüüdki veel tunda annab. Tõenäoliselt ei tulnud talle kasuks, et järgmisel päeval pärast naasmist siirdusin marsruudile Võsu-Kunda varvastele suruvate matkasaabastega rannikut võtma ning pärast selle finaali, järgmisel päeval, - palju õnne! - määrati mind Gea-Jaani pulmas karutantsitajaks ehk pidin hoolitsema selle eest, et kõik mehed tantsiksid. Andsin oma parima, aga vot pärast seda ma küll oma nädal aega peaaegu üldse voodist ei tõusnud. Aga vähemasti lõpuks ometi oma koduvoodist - mis siis, et täielikust romust ja ümbritsetuna totaalsest tohuvapohust - asjad olid kohvritest-kottidest-kappidest täiega laiali laotatud - graafik oli sinnamaani ju tihe.

Rõõmustav oli see, et Aaro kingitud kindlustuspoliis osutus täiesti asjakohaseks. Kui hiljem Danielalt üht-teist huvitavat kuulsin ja mulle ka see poliis meenus, otsustasin lõpuks siiski politseis ära käia. Juba eelnevalt selgus, et minu õnnetus toimus praktiliselt politseijaoskonna ukse all. Ja Daniela oli vahepeal linna politseišefilt (kellega Daniela, nagu selgus, vahel napsitas) kuulnud, et seda õnnetust oli šeff isiklikult pealt näinud. Küll ei olnud too õnnetuse juures silmanud Danielat. Igatahes, just tema läkitatud olevat olnud see politseinik, kes naksti sündmuspaigale jõudis, automaat õlal ja mokk töllakil. Selles valguses - kui on tutvusi politseis - võiks selle asutusega ju isegi üritada mingeid asju ajada, arvasin, aga ega sestki suurt tolku olnud. Kui reedese päeva lõunal koos Danielaga jaoskonda läksime, oli šeff juba jooma siirdunud ja kutsus meid sedasama tegema, selleks polnud meil aga mahti ega huvi. Ega ma ei kohanud teda ka lahkumisnädala esmaspäeval uuesti üksinda jaoskonda minnes - Daniela oli siis lastega juba San Franciscosse lennanud -, aga vähemasti sain oma avalduse tehtud ja selle alusel hiljem ka materiaalsed kahjud hüvitatud. Asi seegi.

---

Veel üks Kambodžaga seotud seik. Mu Tartu juuksur lõi kaht kätt kokku, kui mu Sihanoukville'i turult leitud "juuksuri" poolt pöetud ja viimasest küll sõltumata asjaoludel hõrenenud karvkattega pead nägi. Loomulikult ei olnud turujuuksuri teostatud viivu väldanud tšik-tšik-tšiki tulemuseks just ühtlane soeng - salgud said ikka igaüks isemoodi pikkusega.

---

On vahva, et nii mõnegi Kambodžas kohatud inimesega on mingi suhtlus säilinud. Mitmed on mulle ise kirjutama hakanud - kahtlemata on see meeldiv. Näiteks, üks iirlane kontakteerus esmakordselt pärast nelja kuud just hiljuti - leidis kusagilt lipiku mu blogi- ja meiliaadressiga, mille arvas juba kaotanud olevat, ning kirjutaski - tore üllatus. Ja mul on lisaks teadmine, et mitmel pool maailmas olen nende kontaktide tõttu oodatud külaline. Loodetavasti säilivad need edaspidigi ja loodetavasti saab nii mõnigi kontakt veel ka värskendatud. Värskendamine käib, näiteks, vahel nii: leiad Kihnu saare Kurase baarist - ennäe - Sihanoukville'is kohatud pärnaka Lauri, kes minu mäletamist mööda enne sügist Eestisse jõudma ei pidanud, vahetate mõne sõna ja embate.

---

Üks asi, mida ma enda kohta Kambodžas avastasin: olen õppinud end konkreetses võitlusolukorras üsna hästi ja tasakaalukalt mobiliseerima, nii et ise naudin asja. Mingi kiiks? Masohhism? Ma ei tea, võimalik, aga kui säärast olukorda ei ole, on mul tegelikult hulka keerulisem motivatsiooni leida ehk lihtsasti tuleb peale olemise talumatu kergus ehk - paradoksaalsel moel - raskused on justkui kergemadki taluda kui kergus. Praegu olen uue võitlustandri ehk motivatsiooni otsinguil. Auuu?

---

Kuigi kommentaarid siin blogis olid kasinad, selgus, et mõni ikka viitsis mu vahepealset grafomaaniat jälgida. Huvitaval kombel sattus seda lugema ka vähetuttavaid ja päris võõraidki inimesi. Mõni isegi üritas mulle selgeks teha, et pean kindlasti raamatu avaldama. Ah, teid, meelitajaid!

Kahju küll, et ma varem Google Analyticsit kasutama ei hakanud. Siis olnuks mul lugejate kohta hulka parem ülevaade. Aga hämmastaval kombel on alates 27. juulist, mil selle vidina paigaldasin ja kui ma juba 25 päeva polnud siia mitte kui midagi kirjutanud, eilseni blogi külastajaid 71, külastusi 141 ja page views'e 226 - uskumatult palju mu meelest. Blogspotist endast sain seni infot vaid minu profiili kiikajate numbri kohta, mis on tänaseks 400, aga see ei näita vist eriti midagi.

Igatahes oli see blogipidamine ju päris huvitav kogemus ning leevendas mingil määral Sihanoukville'is pealekippuvat vaimlist vaegust. Võib-olla jääb see minu esimeseks ja viimaseks blogiks, mis nüüdseks on jõudnud lõpuni. Aga samas, ei või iial teada...

Tänud tähelepanu ja kaasaelamise eest!

Kohtumiseni Eestis!

Kui te arvate, et ma need kaks viimast nädalat aina haavu olen lakkunud, siis eksite üsna rängalt. Tõsi, esiti ei saanud ka haavu päriselt ignoreerida, aga nüüd on need peaaegu minevik - suuremad ebavajalikud augud on kinni kasvanud, kärnadki kadunud. Olen igatahes täitel tuuridel toimetanud ja otsi kokku tõmmanud ning mitte pole mahti saanud siia kirjutada, kuigi tahtnuksin ja kirjutada oleks ju paljustki. Eks kajastan neid viimaseid nädalaid siis juba Eestis olles. Küll kindlasti mitte veel järgmise nädala jooksul, sest siis veedan kvaliteetaega märkimisväärse osa oma supersemudega, seljakott seljas, mööda rannikut kõmpides, lõket tehes, telgis lömitades jne ja nädala lõpus Geakese-Jaanikese pulmas. Oi, nüüd ma juba tõsiselt igatsen kõike seda!

Arvestades viimastel nädalatel üksikuid magatud tunde, peaksin olema kokku kukkumas, aga selle asemel kavatsen lõpetuseks natuke pidutseda ka. Ja asjad ju vajavad pakkimist... Ja tegelikult ei ole mul Bangkoki jõudmiseks veel pileteidki hangitud... Aga luban, et homme saab kõik korda, vähemalt enam-vähem... - pestud-kustud-kammitud, pakitud, piletid muretsetud, pidu peetud ja mis seal salata - ikkagi on ka homme plaanis veel natuke töine olla. Ühesõnaga, plaanid on suured. Ja peavadki ju olema. Eks näis, mis välja tuleb.

Teadmiseks: telefon mul Eestisse jõudes otsekohe ilmselt ei tööta, kuna dokumentidest ilmajäämise tõttu ei õnnestu mul SIM-kaarti siin viibides reaktiveerida, aga küll kõik laabub, paanikaks pole põhjust jne.

Lõpetuseks, palun jagage natukegi mu rõõmu. Yessssssssssssss, I did it! Ma olen neetult õnnelik hetkel - peamised töised eesmärgid, mida täita oli võimalik, said mu enda hinnangul enam-vähem täidetud - nii uskumatu, kui see ka pole, või nii vähe või palju, kui keegi teine sest hoolib. Kuigi ma armastan oma ligimesi ja paljutki siin ilmas, elan ma eelkõige ikkagi iseendale ja mulle tundub, et praegu on põhjust mõningaseks rahuloluks endaga. Muide, kurta ei saa ka eraelu täieliku puudumise üle. Ühesõnaga, kõik on lihtsalt bueno. Juhhuuu! (Ilmselt on see eufooria tingitud ka magamatusest, aga mis pagana vahet seal on, kui on lahe olla.)

Ja juba olengi peaaegu kodumaal... Lauluväljakul ja matkamas ja sõprade kaitsva tiiva all ja stuudios salvestamas ja kõikvõimalikel uutel jahimaadel, mis iialgi otsa ei lõpe, - küll ma juba oskan need üles leida.

See you soon!

Ja Kambodžale - tänud nende arvukate ekstreemsete elamuste eest! Uskumatu maa ja uskumatud inimesed ikka - midagi pole öelda. Peaaegu nagu ühes päris lahedas viinareklaamis - mitte et mulle alkoholi promomine sümpatiseeriks -, aga selle maa sa siiski leiad kaardilt. Võid kohalegi tulla. Isegi mõnuainete abita. Ja mõnuaineid võid ohtralt tarvitada juba koha peal...

Ei, nüüd tõesti kõik tänaseks.

Head võitu, head jaani!

Üritan minagi siin aastaringi igapäevaselt 11-tunnises kottpimeduses ette kujutada seda Eesti valgeimat ööd ja lõkkevalgust. Midagi sellist siin küll ei näe, aga lähen vaatan üle tüki aja, mis siin meie rannas toimub. Vahepeal käisid jutud, et peaministri provva on siia kobinud ja kardeti, et ehk igaveseks, mille mõjul see turismilinnake ilmselt pankrotistuks - kes siia siis ikka nii väga tuleks, kui öösel rannas pidu ei saaks. Aga ju on provva õnneks ikkagi sedapuhku taas lahkunud. Nii et paras aeg meelde tuletada, milline see meie rand siin välja näeb... Mingit viisi pean ju minagi väiksel moel jaani pidama.

Helistage mulle jälle

Mul on taas telefon. Kehtib viimati kehtinud tel.nr ehk Kambodžast helistades 016 368 011, mujalt +855 16 368 011.

Intsidendi järelkaja

Pärast eilseid väikseid vintsutusi ja magamasaamist kella ühe paiku eelistanuksin põõnata pisut kauem kui kella poole viieni, ent peale kõue kärkimise-paukumise ja välgu hüsteerilise sähvimise, millest ma enam eriti välja ei tee, hakkas poole viie paiku minu majakese eeskojas prõõkama-räuskama mingi kohalik keskmiselt mehise häälega kodanik. Olles seda haukumist paarkümmend minutit talunud, sikutasin endale särgi selga, liipasin uksest välja, täheldasin neljaliikmelist seltskonda, kuhu kuulusid ka meie turvamees, üks teinegi umbkeelne hotellikrae ning muidugi ka põhiräuskaja ise, kes pealiskaudse vaatluse tulemusel osutus hoopis naiseks... või siis ladyboy'ks, millest viimane on tõenäosem - kindluse saavutamiseks tulnuks püksi kiigata -, ja küsisin: "What is going on, is everything all right?" Räuskav tädi pidas korraks pausi ja hotellikraaded vabandasid - niipaljukest nad inglise keelt isegi tonkasid, mis oli suur saavutus, - aga kui ma ukse sulgesin, jätkus prõõkamine veel mõnda aega. Siis ma juba tuvastasin, et mu varvas oli ka parajalt valu tegema hakanud, neelasin ühe valuvaigisti, kuid sõba silmale igatahes enam ei saanud. Voodis ärkvel olles aega surnuks lüüa tundus ka totter, nii et ajasin aga kargu alla ja olengi taas kontoris.

---

Eilse intsidendiga seoses meenusid vahepeal veel mõned seigad. Kõigepealt, tohmanile kohaselt kandsin kotis kaasas ka pangakoode, mistõttu valmistab raskusi pangaga ühenduse saamine krediitkaardi sulgemiseks, ning peale mu rendikodu võtme, kus suurelt peal mu majakese number, ka motelli nimekaart, mis tekitas väikseid "lootusi", et peagi võib mul "au olla" minu koti uute omanikega taas kohtuda. Ülearu vaimustav see just ei tundunud.

Läksin siis koju uurima, kas mind ennast ikka veel sisse lastakse. Ingliskeelne kommunikatsioon kohal olevate hotellifunktsionäridega osutus paraku võimatuks, mistõttu oli nende funktsioon seal pisut ähmane, aga õnneks on olemas ka kehakeel, nii et võtme ma sain. Väljaselgitamine, kui turvaline meie turvamees ikka on, ja teavitamine sissetungiohu tõenäosuse suurenemisest - see kõik osutus võimatuks missiooniks isegi mulle kui ülisuurele kehakeelespetsialistile (tervitan siinkohal vahemärkusena Sillit). Vot ei tea, ehk oleks alakehakeelest rohkem abi olnud, aga see relv jäi seekord käiku laskmata. Nähes minu veel sidumata haavu, pakkus lapsik onkel mulle tiger balm'i, mis on midagi sinnakanti nagu vietnami salv ja on iseenesest paljude asjade vastu väga hea. Aga kas keegi kujutab ette, et seda võiks veritsevatele ja mitte päris puhastele haavadele määrida? Mina ei kujuta; tema ilmselt kujutas või siis soovis mu kärvamist.

Kui mu ukse all varahommikul jamaks läks, käis peast läbi seegi mõte, et ehk on minu residentsi esimesed külalised lõpuks ometi kohale jõudnud, aga tuhkagi - siiani pole mu kodu mitte üks hingeline väisanud. Oot, tegelikult, siin budistlikul maal on prussakad-sipelgad-gekod ja muud satikad ka ehk hingelised olendid... Sellisel juhul olen ma siiski päris populaarne. Samas mitte üleliia külalislahke - ka eile koju liueldes-lääbates (esimest rolleri seljas, teist jalgel) olin ma piisavalt vilgas ja juba ka vilunud, tabamaks paari suuremat prussakaisendit. Selle tarvis on mul spetsiaalne mõrvaplätu, mis leidis endale uue tänuväärse funktsiooni pärast seda, kui ta paariline oma kuulsusetu otsa leidis. See selleks.

Eilse peamise intsidendi juurde naastes... See oli esimene kord siin viibitud enam kui nelja kuu jooskul, kui söandasin pimedas sõitma minna, pimedal ajal üksinda lonkinud pole hoopiski mitte. Arguse ületamine on ilmselt pigem positiivne, arukuse puudumine aga mitte nii väga. Ise ma olen muidu see, kes sageli meie külastajetele sõnad peale loeb, et nood oma belonging'utega eriti hoolsad oleksid ja võimaluse korral mingeid üle-õla-kotte üldse kaasa ei tariks, manitsedes veel, et kaasas maksab kanda võimalikeks lähiaja-vajadusteks ainult kõige hädapärasemat. Ometi kandsin mina ikkagi seda vanaemalt saadud kotti. Ja kuigi selle rihmast olid läbi pistetud nii mu pea kui üks käsi ja kott ise paiknes mu kõhul, mitte ei töllerdanud külje peal, ei olnud sest siiski abi. Võib-olla jättiski see just eriti ahvatleva mulje - et ju peab kotis ikka midagi väga väärtuslikku olema. Aga ma imestan nende - jah, neid olevat olnud kaks, nagu Daniela pärast ütles, - kotkasilma, et nad niimoodi pimedas selja tagant ära nägid, et mul rihm ümber. Eks see ole pikaajalise harjutamise tulemusel sugenenud vilumus.

Vahest suutnuksin rünnakust hoiduda ka sel juhul, kui säilitanuksin maksimaalse valvsuse, aga seeliku tõttu, mis oli siis just hakanud ette kujutama, et tema kandjaks on Marilyn Monroe, oli see natukene hajunud - nihelesin, üritades seelikut istme ja tagumiku vahele pressida, ning ei jälginud tahavaatepeegleid enam nii hoolega kui tavaliselt. Nõndaks pidigi loll turist oma palga saama. Ja isegi veel vähe sai.

Sellel maal lihtsalt peab arvestama, et leidub omajagu kohalikke, kes on nõus potentsiaalse paarikümne dollari eest ka tapma, kui seda vaja peaks minema, - selline kotinäppamine võib samuti vabalt surmaga lõppeda, näiteks kui taganttulev auto sust üle sõidab, sellal kui sina seal pimedas maas piruetitad, - ja iseäranis madalhooajal, mil siin on eriti kitsas käes, kuna western'eid ehk põhilisi teenimisallikaid on siis ju vähem. Western-inimene pole suure osa kohalike jaoks mitte inimene, vaid lihtsalt liikuv dollaripuu - tema ainuke funktsioon on raha jagada - vabatahtlikult või mitte. Teisest küljest, mis on suure, ehk isegi valdava osa kohalike jaoks üldse töö?

töö = teenimine = raha hankimine võimalikult kiiresti mis iganes

minimaalset (füüsilist ja eriti vaimset) pingutust nõudval moel

Ehk säherdune kaalutlemisvõime puudub sootuks, et äkki on vahel ka nii, et kui täna natuke rohkem panustada või leppida tsipa vähemaga, võib homme rohkem saada. Kui inimene on otseses mõttes näljas - ja eks paljud on ka -, võib seda mingis mõttes ju isegi mõista, aga ega kõik tapmisvalmid ikka ei ole ka. Ühesõnaga, sa oled vähemalt sama loll kui keskmine kohalik, kui sa nende arusaama tööst lahti ei jaga ja sellega ei arvesta.

Kui nüüd ikka ja jälle ponnistada sündmuste käigu juurde tagasi tulla... Nii, vahepealsest ma juba rääkisin... Kui ma soovisin intsidendipaigast vaikselt tagasi sõitma hakata, oli kohalike piiramisrõngast läbi tungida võrdlemisi keerukas. Selliste "õnnetuste" korral, mis siin just pehmelt öeldes harvad pole, lendab hetkega kohale hulgaliselt kohalikke - nagu ikka kärbseid sita peale. Nõndaks otsustas suurem osa selle õhtu võrdlemisi heavy traffic'ust enne punktist a punkti b jõudmist minu vahetus ja kütkestavas läheduses peatuse teha. Loomulikult ei tulnud keegi selleks, et abikätt ulatada. Imeväel oli kohe ligi ujunud ka üks politseinik, automaat üle õla, aga lihtsalt passis temagi, nagu teised, ülemised mokad sama töllakil kui Efka alumised (vabandan, kui kellegi jaoks liiga brutaalseks kisub, kuid sellised on meie vastastikused armuavaldused Efkaga, peate siiski leppima), ja mitte ei tahtnud oma motikat eest lükata, et ma minema pääseksin. Kahjuks ei osanud ma veel khmeeri keeles vabandada, et suutsin neile sedavõrd igavat vaatemängu pakkuda - pisaraid ja väikseid šokivappeid Daniela puhul küll esines, aga verd oli paraku vähe, okset ega sitta tegelikult üldse mitte, nii et valmistasin kärbestele siiski pettumuse. Ei, nii naiivne turist ma tõesti ei ole, et siin abisaamiseks politseinikuga mingisse keskustellu laskuda; seda enam, et mul polnud hetkel ju enam sentigi. Aga tulema ma sain ja tagasiteel ei juhtunud enam ühtki intsidenti - olin suurema osa oma ihaldusväärsusest kotist ilmajäämisega minetanud ehk huvi mu vastu oli lahtunud. Kui kahju.

Asusin siis haavu lakkuma ehk puhastama, jagades sinna-tänna mõningaid seletusi ja teadagi, peagi tulin siia kribama. Ühe meeldiva asjaoluna meenus, et peaaegu oleksin helmet'i maha unustanud, aga õnneks tuli siiski viimasel hetkel meelde see pähe installeerida. Ma küll ei mäleta, et ma peaga mingi obaduse oleksin saanud, aga võimalik siiski, et kaotanuksin kiivrita osa oma juba üsna karvutust skalbist, mis polnuks küll enam kuigi suur esteetiline kaotus, mõnevõrra valulik aga ehk küll.

Pärast kohtasin Vikat ehk Ukrainast pärit Viktoriat, kes töötab meie kõrval, kinos, ja kes arvas, et mu kriime tuleb ikka hoopis suurema hoolega puhastada ja need siis ka kinni siduda ning võttis selle ülesande enda kanda. Ja seda suurima hoole ja pühendumisega, mida keegi ette suudab kujutada. Ta tõi kodust vahendid ja tegeles muga paar tundi, nii et järgmine kord kuku või vabatahtlikult motikaga külili. See pagana hapnikuvesi või ma-ei-tea-mis tegi tegelikult peaaegu põrgulikku valu, mida ma käntsa käies ega ka enne tohterdamist küll ei tundnud, aga vaadata leekivate silmadega võluvat Vikat enda kallal toimetamas, sealhulgas haavadele peale puhumas ja lohutavalt ning tõepoolet valuvähendavalt mu jäsemeid hoidmas, ning kuulata tema väga kiiret ja mitte just eriti selget, ent kirglikku vaheldumisi inglise- ja venekeelset jutuvada, mille verbaalne pool, tõsi, mulle suuremas osas küll pärale ei jõudnud, oli vägagi kosutav ja turgutav. (Oh, jälle kukkus maruvahvasti välja, eks. :P) Ma olen üsna veendunud, et vabal ajal lendab Vika salaja ringi luua seljas, vähemalt külastab vahel koduplaneet Marsi või midagi sinna kanti. Kui valulikumad hetked ning naeruga pooleks grimassitamised ja sajatused grimassitatud ja sajatatud said, tabas mu rümpa täielik roidumus, mispeale liuglesin-lääpasin koju, tuvastasin pilku peeglisse heites, mis polnud just kõige mõistlikum tegevus enesetunde parandamiseks, et kõrvast oli lahkunud ka üks Berliinist soetatud kõrvarõngas, mille juurde siit äsja ka sõrmuse ostsin, ja vajusin ettevaatlikult sängi.

Muide, kui eile ütlesin, et mul pole häda midagi, siis pärast Vika põhjalikku paikamist näen nüüd ometi välja peaaegu nagu sõjast tulnu. Ehk kollitan siin nüüd külastajaid. (Kui ma liialdan, siis õige suti ja haruharva.) Ent teetanusesurm ei tohiks mind pärast sääraseid puhastusprotseduure kollitada. (Mäletatavasti ei leitud enne Eestist lahkumist mu jaoks kogu riigist teetanuse-difteeria vaktsiini.)

Tänaseks lubas Vika mulle veel värskeid aaloelehti hankida - pidavat väga hea ja lausa vajalik olema. Ega ma sõrgu vastu ka ei aja.

Reportaaž

Poolteist tundi tagasi osutusin siis mina selleks järjekordseks lolliks turistiks, kelle kulla kohalikud kaasrolleristid sõidu ajal kotti napsates külili tõmbasid. Õnnetus oli kokkuvõttes õnnelik - mul on rolleriga tee peal rullumise kohta kuidagi uskumatult vähe haavu ja luud-kondid tunduvad ka nagu terved olevat, kuigi ühe suure varba osas ei ole ma veel 100% kindel, aga ju ta sai ikkagi ainult natuke väänata ja paisub vaid seetõttu. Ilma jäin kotist, kus sees olid telefon, krediit- ja ID-kaart ning mitte just metsikult palju raha, kahjuks ka Enzilt laenatud fotokas. Kuala Lumpurist ostetud lemmikkingad purunesid ka, aga kohtlane oleks antud oludes neid taga nutta. Pass on täiesti alles. Motol pole ka eriti viga - mõned väiksed kriimud-kraamud ja läinud on üks peegel.

Kõige enam on kahju hoopis sellest, et Daniela ja tema kaks last, kelle olin söömaajale kutsunud ja kes oma rolleriga mu järel sõitsid, pidid seda pealt nägema, saamata mitte kuidagi õnnetust takistada. Daniela sai sellest paraja šoki. Kuulsin hetk enne kukkumist nende kisa, aga enne kui millestki aru sain, olin juba rullumas. Vähemalt aitasid nad oma pojaga mind kiiresti tee pealt ära ja ükski taganttulija ei sõitnud must üle. Tänavad on siin ju pimedad, motikal ka enam tuled ei põlenud, nii et vedas. Olin juba hetkega jalul, tuvastasin, et mul pole eriti häda midagi ja sõitsin viivu pärast Beach Roadile tagasi, kuigi Daniela üritas mind kõigest väest takistada uuesti rolleri selga istumast. Aga jah, plaanitud paella söömine Victory Hillil, Pacose restoranis jäi sedapuhku ära.

Ma olen enda kohta ammu öelnud, et umbrohi ei hävine. Umbrohi ei saa endast isegi jagu. Ja ma tean, millest ma räägin; tasub uskuda. Täna sai see taas kord kinnitust. Ja kuna ma olen eesti tõugu umbrohi, siis olen vaatamata kõigele peagi oma juurte juures, Eestis, tagasi - kimbutamas ja lämmatamas - nagu umbrohule kohane.

Nii et ärge teiegi jumala eest pabistama hakake. Vanaema, Sina eelkõige! Aga see Sinult vahetult enne tulekut saadud kott, mis siin minu lahutamatuks kaaslaseks oli saanud, on minust nüüd küll lahutatud. Sellest oled tõesti ilma. (Jah, ma tean, et Sa hakkad torisema, et ma midagi nii "tühist" üldse mainin.) Igatahes, olen täitsa normis, ausõna. Mõni jõudis isegi küsida: How can you be so cool about it, how don't you have any shock?! Jah, ma tõesti muigasin ja itsitasin aeg-ajalt ega osanud muud vastata kui et ma olen oma elus juba enam kui piisavalt närvitsenud ja šokke üle elanud, nii et ju on limiit täis saanud ja olen immuunseks muutunud. Teiselt poolt, lihtsalt ei taha enam. Ja nii mõnus on tajuda, et ma olengi sellest üle.

Muuuseas, blogisõltlane, nagu ma olen, lõi mulle esimestena pähe mõte, et näe, kui vahva, ikka jagub, millest siia kirjutada, - materjalipuudust juba karta ei tule. Samas pean siiski kahetsusega teatama, et kuivõrd fotokat mul enam pole, jääb see natukenegi meelelahutuslikum ja easy'm osa sedapuhku (ja ilmselt ka edaspidi) ära; muidu võinuksite kohalike sitakärbeste kombel asjast ka piltikuma ülevaate saada.

Heakene küll, ma vaatan, et mõned haavad vajavad siiski veel veidi puhastamist, rääkimata likvideerimist ootavatest töökuhjadest... Järgmise korrani!

Hurmav hommik

Viimasel ajal - kui ma end just liialt hiliseks ajaks kontorisse pole unustanud, mida ka vahel ikka ette tuleb, - kaldun ärkama koos päiksega ehk kuskil poole kuue paiku - nii nagu paljud kohalikud. Ja linnu"rämps" - kes päeval on üsna vagane, kannatades liigpalavuse all ilmselt samuti kui inim"rämps", aga hommikuti pistab seda raevukamalt räuskama - peagi jälle saabuva kuumuse hirmus.

Täna ärkasin koguni päris enne kukke ja koitu - kell pool viis - ja väljusin uksest natuke pärast viit. Plaanisin esiti küll otse kontorisse põrutada, aga mu rendirollu viis mind vargsi hiilima hakkava päiksetõusu ajal hoopiski imeliselt tühje tänavaid pidi teispoole linna, selle piirimaile, mere äärde ja mujale - Victory beach'ist ja sadamast mööda.

Õhk oli üllatavalt värske - siinses mõttes lausa jahe ja ühtlasi päeval keerleva tolmuta, mistõttu sel kellaajal seda... pagana... - kuidas seda nimetataksegi - mulle meenuvad praegu ainult gaasimask ja siis veel millegipärast sellised sõnad nagu 'inhalaator' ja 'inhibiitor', mis pole paraku aga sinna kantigi, kuigi hingamisega on iseesenesest teatav seos olemas... - mõtlen seda riidest asja, mida meil arstitädid näo ees kannavad, aga mis siin kuulub rollerijuhtide tavavarustusse... Monsa, aita! Ja muuseas räägi, kas alkoholivõõrutuse osakonna vastutavad psühhiaatrid alkoaurude vastu seda ka ikka tarvitavad või võõrutad nii tõhusalt, et mingeid aure polegi? Ja kas selle ka matkale kaasa plaanid võtta? - Ühesõnaga, jah, noh, selle asja järele polnuks igatahes tarvidust, erinevalt päevaste prügi-iilide ajast.

Esiti olin üksikuid rolleriste; muid sõidukeid polnud veel üldse liikvel (neid on siin rolleritega võrreldes ka päeva ajal üsna vähe). See-eest oli sõiduteedel juba esimesi kohalikke patsante. Kas mindi nii vara juba tööle või oli tegemist tervisesportliku üritusega, ei oska öelda, aga patseerimisstiil oli suhtleiselt hoogne, mis kohalike puhul on pigem erakordne, ning toimus erinevalt päise päeva ajast uhkelt-uljalt keset sõiduteed - tingituna peamiselt ilmselt keskmisest mõne kraadi võrra madalamast temperatuurist ehk lihtsalt paremast enesetundest, mitte talumatult kannustavast töökihust. Mulle heideti mõningaid mõni-turist-on-ikka-puhta-peast- põrunud-pilke. Eks ta ole, jah, et tavalisemalt liiguvad turistid sel ajal vaid roomates - piult ööbimispaika - kui teed veel mäletavad.

Ühel hetkel märkasin, et kütus saab kohe-kohe otsa, aga õnneks pidas mu ratsu joogipeatuseni kenasti vastu - linna jõudes oli isegi üks bensukas juba avatud. Tankimisteenindaja - siin käib asi alati nende abil - rippus küll kistumatult telefonitoru otsas ja itsitas-edvistas ning hakkas selle kõrvalt mõne aja möödudes mu rolleri-istet kangutama, kuigi olin talle lenksu/rooli all paikneva bensupaagikorgi ammugi avanud, aga kõik lõppes siiski edukalt.

Kokkuvõttes sain imetleda päiksetõusu, merd, sadamat ja muid kauneid vaateid ehk tunda elust rõõmu.

Mõned pildikesed ka...


Nende laevapiltide pealt on hästi näha, kuidas ilm vahepeal helendus. Kaks esimest on võetud esimest korda sadamast mööda sõites - esimene automaat-, teine mingit pimedafunktsiooni kasutades -, viimane tagasiteel.




Kurivaim, ma pillasin vahepeal fotoka käest kolinal tee peale ja pidin peaaegu üldse teelt välja sõitma, üritades lõpuks ometi saada pilti viiekesi rolleril sõitvatest kohalikest, mis siin sugugi harvaesinev vaatepilt pole, aga suurt sellegipoolest välja ei tulnud. Lohutan ende sellega, et ilmselt poleks see köömes profifotograaf-tsiklistilegi - pildistada liikumise pealt teist liikuvat objekti, samal ajal kui on tarvis sõidukit juhtida ning pillidistamiskäega ka gaasi anda, et objektist mitte maha jääda. Minu jaoks oli see aga käkitegu - sõna otseses mõttes -, kuid olgu need käkid minu ponnistuste kinnituseks siin ikkagi ära toodud...
Muide, tegemist on security-meestega. Nõnda luuaksegi siin linnas turvalisusekuvandit.

Pärast sellist hurmavat ja meelelahutuslikku varahommikut, mille hulka tagatippu kuulus ka Efka viimaste Londoni-seikluste aruande lugemine (www.efka-efka.blogspot.com) ja süvaanalüüs kommentaariumis, mis mõjus hommikuseks käimassaamiseks sedavõrd turgutavalt-ergutavalt, et ma ei saanud mitte klõbistamist seisata ega vaiki olla omagi ajaveebis, võib minu päev nüüd juba asjalikumaid tuure üles võtta. (Oi, ma olen selliste lohisevate lausete meister, aga nii suurepäraselt pole vist ammu välja kukkunud kui selles sissekandes. :P Peab suurema hoolega oma sugupuud uurima - ju on Anton Hansen ikka kuskilt kaugelt sugulane.)

Teie, kes te seal Eestis olete, teadagi aga alles norskate nagu metssead... Eks tõmmake täiega! Magage ennast selleks ajaks ette välja, kui mina kohale jõuan, sest siis ei anna ma enam kellelegi asu - tuleb teha kõigiga kogu aeg kõike - hästi palju ja intensiivselt, kuid eelkõige muidugi maksimaalselt tühist rõõmu tundes. ;) Ja ega sinna enam lõpmatuseni aega olegi...

Küsimus

Tekkis selline küsimus: kas ma olen monoloogi-inimene, et ma siia nii pikki jutte olen hakanud kokku kirjutama? Blogimine on mu meelest peamiselt monoloogiline ja suures osas sisekaemusik tegevus küll... Iseäranis selliste pikkade jurakate kirjutamine, mida vaevalt keegi teine lugeda viitsib... Aga kui üritada vastata - ehk ikka mitte ainult, ma arvan ja loodan... Vahel tuleb blogimise kõrvalt mõni dialoog siiski ka nagu ette... Ent pigem introverdiks kui ekstraverdiks pean end küll.

Küsimus, teadagi, oli iseenesest ka eelkõige iseendale ehk monoloogiline, aga teretulnud on muidugi ka teiste vastused.

Viimastest lugemiselamustest ajendatult

Siin satub pihku mitut sorti raamatuid, sest peale selle, et terve posu võtsin ise Eestist kaasa, leiab nii mõndagi ka meie hotellibaari väiksest raamatukogust, mis siginenud siinkäinute mahajäätud teostest, mis mõnikord on üsna üllatavat masti.

Siinselt raamaturiiulilt sattusid mulle viimati pihku näiteks Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" ning - endalegi üllatuseks - Kindloni-Thompsoni "Kaini kasvatamine: poiste hingeelu kaitsmine".

Alustan sest viimasest. Ütlen kõigepealt kohe ära, et ei, ma ei ole rase, sest sellise raamatu lugemine võiks kelleski ju ehk vastavaid kahtlusi äratada. Hingeelu on lihtsalt huvitav teema. Poisid-mehed ka muidugi. Seda enam, et olen elu jooksul kuidagi liiga palju "liiga probleemseid" meeskodanikke kohanud. Naiskodanikke ka (ehk kuulun või olen kuulunud nende ridadesse isegi), aga meesterahvaid siiski nagu oluliselt rohkem ja oluliselt tõsisemate probleemidega, mille kasvupinnaseks on kui mitte ainult, siis peamiselt - jah, hingehädad. Kuigi nende meeskandjad sageli absoluutselt ei nõustuks midagi sellist tunnistama ega ammugi mitte mingite alandavate hingehädadega tegelema, neid analüüsima vms. Just selles see tegelik probleem seisabki. Ja sellest on neetult kahju - ja paraku sugugi mitte ainult neile endile.

Miks see kõik nii on? Suures osas kasvatuse, ühiskonna mõjul, mis istutab iseäranis meesisendeisse "teadmise", et tunnustuse ja armastuse pälvimiseks peavad nad olema murdumatud raudmehed - täiesti kuulikindlad - iseäranis emotsionaalselt - ja probleemivabad. Selle tõttu ei tunnista nad sageli mitte raasugi ka armastuse pälvimise vajadust. Paraku ei tee see seda hoopiski olematuks, pigem vastupidi. Ja nii need asjad aina hullemaks lähevad. Ühiskond ja kasvatus soodustavad meesisendite puhul - veelgi enam kui naisisendite puhul - rohkemate sundmõtete ja -käitumismallide juurdumist, mis liiga tihti lahutavad neid - eelkõige iseendast, aga sellest tulenevalt aina rohkem ka ümbritsevatest, ühiskonnast üldse. Jah, võõrandumine hakkab pihta kõigepealt ikka iseendast. Ah, mis siin võõrandumisest rääkida! Tegelikult on asi rohkem selles, et paljudel juhtudel lihtsalt ei tutvutagi iseendaga! Et millest sa ikka võõrandud, kui pole lähenenud, lähedaseks saanudki! Nojah, see on selline sõnade valimise küsimus, see selleks. Igatahes, käärid lähevad aina suuremaks. Kõigest sellest kasvavad üsna lihtsasti välja segadus, häbi ja viha, mis lõpuks võivad võtta ka väga tõsiseid kliinilisi ja kriminaalseid vorme. Ja selge see, et mida hullemaks on asjal lastud minna, seda raskem on midagi tagasi pöörata - kui on ikka juba diagnoositud raske psüühiline haigus või keegi on maha löödud, näiteks, siis kõike olematuks muuta või heastada on kahjuks praktiliselt võimatu, kuigi üht-teist saab parandada alati. Aga - nii üllatav kui see ka pole -, on isegi ekstreemsetel juhtudel võimalik silm kinni pigistada ja teha nägu, et häda pole mitte kõige vähematki, ja mitte hoolida. Mis jällegi tegelikule heaolule "eriti" kaasa ei aita.

Ekstreemsustest rääkides... Jätame praegu mõrvarid ja diagnoositud skisofreenikud kõrvale. Ilm on täis sügavate hingeprobleemidega inimesi - ja tõepoolest, hoopis ülekaalukamalt mehi -, kes on kuskil seal vahepeal, aga samal ajal - võib-olla teel, kujunemas mõrvariks või skisofreenikuks, võib-olla ka mitte - hiljemalt selgub see pärast surma. Kas asi on väärt, et nii kaua silmi-kõrvu kinni pigistades oodata? Vahel läheb ehk "õnneks" ka sellise taktikaga, jah. "Õnneks" ses mõttes, et diagnoos jääb tõesti ehk panemata, mõrv sooritamata. Kuid "emotsionaalne hälvik" võib paraku kaugelt ülemäära "jube" - nii endale kui teistele - olla ammu "enne" mingit hirmsat diagnoosi või kriminaalkurjategu. "Enne" on jutumärkides sellepärast, et enne kui diagnoosi või kriminaalkurjategu pole pandud/sooritatud, ei või me kunagi päris kindlalt teada, kas ühte inimest midagi säärast "tabab" (jah, kasutan seda sõna irooniliselt, justkui oleks tegu millegi täiesti oomatatuga) või mitte, küll aga on tegelikult hiiglama palju tõenäolisi märke, mille märkamine ja millele vastav toimimine aitaks tublisti kaasa sellele, et ei "tabaks".

Jah, natuke liiga palju on seda "emotsionaalset hälviklust" me ümber mu meelest. Ja asja suurim kurbloolisus peitub selles, et haige ühiskond ja haiged vanemad pärandavad oma haigusi edasi. Näiteks, kuidas peaksid lapsevanemad, kes ise oma elus armastust pole tundnud, oskama seda oma lastele anda ja õpetada? See on raske. Aga mitte võimatu. Kindlasti mitte võimatu. See ei ole täiesti suletud nõiaring, kuigi kaugeltki mitte ka väga avatud. Kui keskkond/kasvatus mõjub mingis asjas nigelalt, siis sõltub "paranemine" sellest, kuivõrd iseseisvad inimesed meist kõigele vaatamata saavad. Millest see sõltub? Vot seda mina täpselt määratleda ei oska, aga igatahes on peale ühiskondlik-keskkondlik-kasvatuslike ja geneetiliste mõjurite nii mõndagi veel, sest kuidas muidu saakisd ühe pere lapsed vahel nii erinevad olla.

Eh, mõtlesin, et kirjutan sest raamatust vaid mõne sõna, aga teema on mulle siiski kuidagi nii hingelähedane, et näe, ei saa mitte pidama. Ühesõnaga, kuivõrd ma olen neil teemadel eelnevaltki omajagu mõtisklenud, ei olnud ses raamatus midagi põrutavalt uut mu jaoks, aitas pigem üht-teist kinnistada. Mis sellest kasu on? Njah, ma ei teagi kohe... Nendesamade teemade tõttu olen laste saamise osas siiani pigem täiesti paranoliline olnud - milleks peaks minu laps sündima sellisesse haigesse maailma! Äkki see paranoia leevenes selle raamatu positiivsete näidete mõjul pisut... Tõepoolest, ka neid leidus seal. Ja see süvendas mu usku inimväärse elu võimalikkusse, vaatamata igal pool varitsevatele jamadele ja ohtudele. Ja mis sest siis kasu on? Lihtsalt üldine enesetunne on kokkuvõttes veelgi parem kui muidu ja kogu moos. Aga see moos on ju oluline.

---

Pärast hommikut, kui olin selle raamatu tagasi riiulile asetanud, astus õhtul kontorisse Sengi poeg Mengheng. Ta tuli õppetükkide jaoks paberit küsima, aga sattusime natuke pikemalt juttu puhuma. Mehgheng uuris, millega ma tegelen. Näitasin siis talle natuke neid Exceli tabeleid, mida ehitan, ja uurisin omakorda temalt, kuidas tal läheb - koolis ja muidu ja kas tema ka juba natuke arvutit õpib. Ütles, et arvutit veel ei õpi, aga et niipea kui ta arvutit tahab, siis ta isa ostab talle; igatahes inglise keeles olevat ta oma klassi parim ja et ta isa olevat temaga väga rahul seetõttu. (Olin minagi talle varem öelnud, et tema inglise keel on juba päris hea.) Rääkisime veel nii mõndagi, muuseas uurisin, kas ta ka juba natuke aimab, kelleks saada tahab. Vastus oli varnast võtta - oma isaks, sest ta on lihtalt nii hea ja ta armastab teda väga - nii tema teda kui tema teda. Ema muidugi ka. See tundus nii siiras, et mul kippus silmanurk märjaks minema. Selle peletamiseks küsisin, et ega ta ei karda, et ta võib niimoodi liiga ära hellitatud saada. Selle koha peal tekkis meil väike keelebarjäär, aga poiss väitis lõpuks, et sai aru ja lubas asja peale mõelda.

Et jah, isad on pogadele ikka üüratult olulised ja ikka tahetakse oma isa moodi olla. Ma ei räägi antud juhust, aga isegi siis, kui mõni isa järgimist nii eriti ei väärikski. Oh, vääriksid nad seda ometi rohkem ja oleks ilmas ometi veelgi rohkem toredaid mehi, kes tundeelu tunnistavad, julgevad seda ka näidata ja sellega tegelda!

---

Ussisõnade-raamat on esimene, mille Kivirähki omadest läbi lugesin. Ja sedakorda kohe hoogsalt. "Rehepappi" olen mitmeid kordi alustanud, aga kõigest alustamiseks on see siiani alati jäänudki, kuigi mingi Ungari üliõpilasteatri dramatiseeringut käisin kunagises Lutsu teatrimajas ehk Genialistide klubis residentsis Silli kutsel vaatamas küll - ja tänud kutse eest. Raamatut ma pole küll siiani lugenud, ent mulle tundus, et ungari noored said asjaga jube hästi hakkama (tükk oli muidugi ikka ungari keeles ja tõlge jooksis vahepealsete tehniliste probleemidega pistitatult seinale ehk täitsa suur osa teksti läks kaotsi, aga sest pold suurt lugu) - see kuulub vaieldamatult mu vahvamate teatrielamuste hulka - sellist energiat ja indu kohtab harva. Koht võimaldas ka muidugi meeldivat olemist - vaikselt veini rüübata, pärast etendust näitlejatega koos laulda ja suhelda. "Rehepapp" on mul siingi kaasas - ju ma võtan ta ikka varsti ette, sest kuidas minagi siis sellisest kultusteosest lõppude lõpuks kõrvale saan viilida. Ja pärast "Ussisõnu" on mu eelhoiak nagu paranenud.

"Rehepapp" tundus mulle - niipaljukest kui mitmeid kordi algusest olen lugeda jõudnud - oma muinasjutulises rüüs, mis mind ka pigem pole paelunud, alltekstina lisaks kuidagi liiga tüütult ilkuv ja sarkastiline, nii et hakka või mõtlema-tundma, et häbi kohe eestlane olla. Sama tundmus tikkus peale, kui vaatasin kunagi ülihäid arvustusi pälvinud kultusetendust "Eesti ballaadid", mis oli tõesti küll kunstiliselt vingelt teostatud, aga sisust jäi peamiselt kõrvu kumama "igavesti itkemaie". See kippus painama - kas asi on eestlastega tõesti nii hull - kas selline ongi see meie minevik ja hing ja kultuur ning eestlaseks jäädes olemegi määratud sellised olema?! Ma kategooriliselt keeldun igavesti itkemast. Või kui asi peaks sinnapoole juhitamatult kiskuma, siis keelduksin pigem kas või elamast. Ehk ma keeldun sellise eestlusega nõustumast, sest vastasel korral tahaksin tõesti oma eestlusest kaugeneda, aga tegelikult ei taha ma seda mitte - otsustasin ikkagi patrioodiks edasi jääda. "Ussisõnad" oli ka muinasjutuline ja samuti alltekstis kohati päris korralikult eestlust tümitav, aga mitte ainult ehk et minu jaoks olid asjad enam-vähem tasakaalus. Mulle see tõesti meeldis ja läks nagu ludinal.

---

Veel üks põnev teema mu jaoks on muutused ja nende juhtimine. Selleteemalised raamatud ostsin Eestist enne ärasõitu ise kaasa, sest neid siit riiulilt leida ei lootnud ja õigusega muidugi. Abrahamsoni "Valutud muutused" tundus oma pealkirjalt vägagi intrigeeriv ning selle läbiv mõte väärib tõepoolest rõhutamist ja kordamist. Nimelt, muutused peavad olema võimalikult valutud; tuleb otsida ja leida vastavad võimalused ja lahendused, et kasutada võimalikult palju juba võimalikult lähedal ja mingil võimalikult käepärasel viisil olemasolevat, mitte kõike lihtsalt muutmise pärast nullist ehitada kõike vana kõigepealt maha lõhkudes; siis ei ole ka nii palju muutuste vastasust ega kurnatust ega muid jamasid, mis muidu sageli muutustega kaasnevad. Iseenesest olen täiestigi nõus, aga ikkagi kuidagi tüütuks läks see kokkuvõttes, iseäranis see minu meelest wannabe teaduslik vorm, milles see kõik kirja oli pandud, ja natuke ka need arvukad näited - no praktilised näited on alati teretulnud, aga need olid enamasti rahvusvaheliste suurkorporatsioonide kohta ehk olid sellistena kohati küll päris põnevad, aga üsna sageli tundusid minu elust natuke liiga kaugel olevat ehk minu mätta otsast vaadates üsnagi ebapraktilised. Just praegu tekkis millegipärast assotsiatsioon "Ussisõnade" külaelanikega, kes iga hinna eest uude ehk nende jaoks tegelikult võõrasse maailma tahtsid kiigata ja sest osa saada, kuigi ei küündinud mitte... Noh, ma ei tea, äkki viitab sellise assotsiatsiooni teke tagurlikkusele... Ei, ma tegelikult ei usu. :)

Aga huvi muudatuste teema osas on jätkuv ja aina süvenev, nii et nüüd võtsin kätte Ruth Alase ja Monika Salu "Muudatuste meistriklassi" - põnev-põnev, mida seal siis ka kirjutatakse.

---

Aa, meenus, et ühte raamatut üritasin veel lugeda, aga väga palju ei jaksanud. Teades küll mõnevõrra Lennart Meri tausta ehk millega ta tegeles enne presidendiks saamist, olin millegipärast alati arvanud, et tema "Hõbevalge" on miski kas ilukirjanduslik või n-ö filosoofiline teos ja suur oli mu üllatus, kui mu eelarvamus eriti tõeseks ei osutunud. Teema tundus tänuväärne, austust ja aukartust süvendav, aga mitte päris my cup of tea - ei ole minus nii palju ajaloolast ega arheoloogi, et suudaksin endas tekitada suurt huvi näiteks leavaehituse ajaloo vastu; ugrilaste ränne tundub nati põnevam, aga ikkagi...; juba oluliselt rohkem on mus keelehuvilist ja etümoloogi ning see osa minust leidis sest teosest täitsa mitu iva, ent sellegipoolest otsustasin selle praegu käest panna ja kahtlane, kas selle kunagi veel kätte võtan. Aga keelekasutus tundus olevat hea ja Lennart Meri'st pean lugu ilmselt veelgi enam. Asjalugu on selline, et minu jaoks põnevamaid või lihtsalt minulikumaid teemasid ja ka kohustusi on praegu natuke liiga palju.

Pühendusega Enzile

Täidan meeleldi väikse eritellimuse ja avalikustan ühtlasi tulemused.

'Enz' khmeeri keeles põhimõtteliselt kirjutada ei saa, sest kolm konsonanti sõna lõpus ilma vahepealsete meie mõistes vokaalideta on khmeeri keeles lihtsalt nonsenss (isegi ühekordsed konsonandid jätavad nad sõna lõpus sageli hääldamata) - ses mõttes, et pole võimalik välja mõelda kirjapilti, mida kohalikud "õigesti" hääldada mõistaksid. Võid ju mingid tähed ritta laduda, aga khmeerid hääldaksid kuskile ikka mingi meie mõistes vokaali vahele. Jah, rõhutan "meie mõistes", sest nende konsonandid sisaldavad meie mõistes vokaale. Ehk ma ei kujuta ette, kuda ühte khmeeri panna hääldama järjestikku [njo:]-d [to:]-d ja [sa:]-d sellisel viisil, et nad jätaksid need [o:]-d ja [a:]-d välja. Teatud tingimustel on nad nõus need skippima küll - kõige lihtsam näide on see, kui poetad nende vahele mingid nende mõistes vokaalid -, aga kolm järjestikust konsonanti sõna lõpus nende tingimuste hulka ei mahu. Selline vabanduskõne siis.

Küll aga ei valmista mingeid raskusi kirjutada khmeeri keeles 'Endel'. Palun:
Olgu see siis kompensatsiooniks. Ja selgituseks: kui eesti keeles koosneb too nimi viiest tähest, siis khmeeri keeles kuuest, sest tühipalja nn sõltuva vokaaliga ei saa sõna alata mitte - sellepärast ta sõltuv ongi, eks ole -, mistõttu tuleb konsonant [(k)a:] (ehk need kaks nooti, mis Enzigi nimesse nii võrratult sobivad) kaasa pressida; kusjuures too viimane on tegelikult sõna esimene täht, st lugemisjärjekorra poolest.

---

Muide, peagi lõpetan käsikirja pildistamise ja kirjutan teile midagi khmeerikeelset ilmselt juba ka tokismistehnikas. Nimelt, inglise-khmeeri klaviatuur on mul ammu kontoris olemas ja praegu installin siin mingeid jubinaid, mis võimaldaksid khmeeri keelt arvutiekraanil näha ja seda sinna ka tippida. Täitsa mitut jubinat on vaja ja nii väga lihtne see kõik polegi. Veelgi hullem, kujutan ette, on klaviatuurilt tarvilikke khmeerikeelseid tähti üles leida, pluss pihta saada, millise klahvikombinatsioonidega sa millist ühel klahvil olevat neljast tähest sisestada saad. Hea, et ma siiski enam-vähem pimekirja valdan, kuna vaatamistehnikaga ei leiaks selle pudru seest klaviatuurilt ka ladina tähti kuigi hõlpsalt üles.

Templikülastus

Pärast peaaegu nelja siin veedetud kuud jõudsin minagi eelmisel nädalal lõpuks Sihanoukville'i nn põhitemplit kaema (ühes teises käisin siinse aastavahetuse aegu) - tänu siin olnud eesti poistele, kellele end sappa pookisin. Muidu ehk olekski käimata jäänud.

Ma ütleksin, et see tempel on selle linna kontekstis ja võrreldes selle teise nähtud templiga isegi uskumatult kena. :) Sisse paraku ei pääsenud.

Mõned pildid ka siis...

Urrr!

Sindrinahk, kurjaks ajab, et see blogspot vorminduse igas mu sissekandes isemoodi untsu keerab ja mul korrigeerida ka ei lase! No ei saa ma sest hädast jagu ja see ikka häirib mind. Urrr!

Veel khmeeri keelest

Kõigepealt, vastu tulles Kristo palvele...

See on siis 'Anu' khmeerikeelne transkriptsioon. Mulle meeldib, et mu nime esitäht [(k)a:], mis kohalike arusaamist pidi on konsonant, muide, koosneb justkui kahest noodist. :P See S-i meenutav täht on [noo], selle alla on [o:], kuna U-d neil ei ole (on küll tegelikult independent vowel [u(k)], aga seda nimedes ei kasutatavat), ja see ülemine krõnks teeb selle [o:] rohkem U moodi. Imearmas, eks!

Selgitasin vahepeal välja ka selle, mis pagana krõnksud need siis sellel ümbrikul olid, mille pildi ma kunagi samuti blogisse vaatamiseks üles panin. Mu khmeeri keele õpetaja pures seda pähklit mõnda aega, enne kui tal pirni põlema lõi - ilmselt oli üritatud kirjutada 'Estonia’, aga välja kukkus häälduse poolest tegelikult 'Etronia’. Ühesõnaga, mul on veel üks hüüdnimi – Etronia. Kõlbaks päris hästi ka näiteks bändinimeks, mulle tundub...

Järgnevalt toon ära paar kergesti tekkida võivat eksiarvamust khmeeri keele kohta. Kõik tähed sisalduvad tähestikus – vale puha – üha enam ilmneb õpingute jooksul krõnkse, mis puuduvad tähestikust täiesti. Nii et väide, et khmeeri keeles on 99 tähte, nagu on khmeeri tähestikus, ei pea vett mitte. Tegelikult, on veel selline variant, et osasid krõnkse ei nimeta ka khmeerid ise tähtedeks... Vot ei teagi... Muuseas, unustada ei maksa asjaolu, et khmeeri numbrid ei ole ka mitte meile tuntud araabia numbrid. Selgus siiski, et nad kasutavad ise ka üha enam araabia numbreid ja enda omi enam ei mäletagi - mu khmeeri keele õpetaja pidi neid õpikust järele vaatama. Ma arvasin selle peale, et kui tema ka neid ei kasuta ega tea, pole mul neid ammugi vaja - nii jäidki need üles tähendamata.Kui tähestikku tunned, on sõnaraamatu abil tekste tõlkida käkitegu – käsikirjade puhul ei kehti mitte - peale selle, et tähtede identifitseerimine ja sõnade eristamine tühikuteta lausetes ei ole sugugi lihtsate killas ülesanne, tuleb paraku arvesse võtta ka asjaolu, et kohalikud kirjutavad sageli arvukate vigadega ja hea, kui nad üldse midagi kirjutada mõistavad – sestap pole sõnaraamatust suurt abi. Kirjaoskajamad kohalikud veerivad ise ka näiteks turumüüja kirjutist suurte raskustega ning osa jääbki identifitseerimata. Mõni meeldiv asi ka - selles keeles pole käänamist, pööramist ega mitmust.

Küll aga on siiani täiesti arusaamatu sõnajärg küsilauses. Näiteks, selline lause 'Millega ma saan sind aidata?' on otsetõlkes selline: '/tõlkimatu küsisõna/ /sina/ /omama/ /mis/ /andma/ /mina/ /aitama/ /tõlkimatu küsisõna/?' Ma ei suuda siit küll mingit kuradi pointi välja võluda. Õpetaja seletus, et nende keeles on subject ja object vastupidi, ajas asja pigem veel segasemaks - mis mõtteees?! Appiii!

Panen siia ka oma khmeeri keele õpetaja pildi...
28-aastane Ken käib igal tööpäeval mu juures kontoris. Minu kas-küsimustele vastab ta sageli: "Of coarse!", kuigi asi on of coarse'ist minu jaoks valgusaastate kaugusel. Sealjuures, vahel ta eksib oma selliste vastustega, nagu pikapeale muude allikatega võrreldes on selgunud. Aga muidu on ta tore.

Pärast minu tundi on khmeeridel kontoris teise õpetajaga inglise keele tund - nagu mingi keeltekool. Ometi ei saa inglise keele õppurid pärast aastaid ponnistusi inglise keeles siiski peaaegu et sõnagi suust ja kui nad just ei teeskle, siis aru ka peaaegu ei saa.

Siiani olen nende tunni ajaks kontorist minema läinud, aga täna küsisin luba kohale jääda, klapid peas, ja siin ma nüüd istun silmanurgast tummfilmi nähes. Ok, nüüd tööle. Kohtumiseni!