Tühjust täis

Eilse tööpäeva lõpuks olin ma nii suurt ja üle ääre ajavat tühjust täis, et mul ei tulnud und. Ja ammugi polnud mul tahtmist kuskile kondama minna. Filmi vaadata ega lugeda kah nagu mitte. (Eriti pärast päeval läbitud Rein Raua „Wenda”, mis jättis mulle ka kuidagi kummastava ja õõnsa tunde, kuigi see sisaldas palju huvitavaid mõtteid ja head keelekasutust.) Muidugi olin ma tööl pealtnäha lõbus, uhke ja bravuurikaski nagu ikka, ehk enamgi. Mõnele meeldis see leti ääres nii väga, et lont ligunes puhta ära ehk läks lausa umbe. Noh, käib baaritöö juurde. Rõõmustav on selle juures vaid see, et ma tõesti suudan seda rolli täiestigi okeilt etendada, isegi vist midagi enamat kui etendada; ma kujutan ette, et võin üsna autentselt ja lõbustavalt mõjuda. Ja see on väga äge, et ma selle tunde siin kindlalt kätte sain. Sest ma pole kaugeltki alati selleks võimeline olnud. See lõbus-uhke roll, mis on vist põhjuseks, miks mult baaris sageli küsitakse, kas ma olen siin omanik või tegevjuht, on igatahes hiiglama palju etem kui minu kunagine (tõsi, küll juba päris ammune) täielik võimetus lõbus või rõõmus olla. Ent see pealiskaudsus ning tegelike emotsioonide vaegus ja vältimine on mind tegelikult natuke ära tüüdanud, kuigi mulle valmistab rõõmu, et saan sellega vajadusel täiesti hakkama, – jah, see on puhas töövõit. Siiski on sellest nüüd vähe. Ma lihtsalt ei taha sellega alati hakkama saada. Peale selle, et ma tahan töiselt midagi pisut intrigeerivamat teha, tahan ma vahelduseks ka mõnda päris-emotsiooni jälle kogeda – mitte veiderdada ega lõbususemaski pidevalt ees hoida, vaid olla lihtne ja siiras, päriselt hoolida, usaldada, armastada, miks mitte ka nutta... Ja seda kellegagi jagada. Et tunda end heas ja lihtsas mõttes inimlikuna. Siinne keskkond seda igatahes ei soosi. Võib-olla ei soosi seda eriti mitte ükski keskkond, aga mulle tundub, et see ei soosi siin ikka iseäranis. Või siis on asi selles, et alati on parem seal, kus meid pole... Ei, päris nii ikka ei ole. Paar kuud siin baariteenindaja tööd teha oli päris põnev ja tore ja nii täiesti teistmoodi - jah, isegi tasus sellele peale maksta -, aga iga asi saab kord otsa. Ma ei taha muutuda üheks neist nii paljudest kalestunud inimestest, keda kõikjal näha võib, ehk ma loodan, et ma oma praegusesse töisesse rolli nii hästi ka sisse ei ela, et ma sest enam välja ei saagi. Loodetavasti seda selle viimase jupi jooksul ei juhtu. Palju pole enam jäänud. Nõnda kaua teen oma tööd oma äranägemise järgi ikkagi täiega – mul lihtsalt on selline loll põhimõte, puhtalt minu enda pärast. Ja mina ju olengi tähtis.

 

---

 

Sry, tõesti ei viitsinud seda teksti täna loetavamaks liigendada-kohendada. Minu pärast ärgu olgu loetav. Kuigi selline vabandus ei maksa vist midagi...