Saturday, February 28, 2009

Piltidest ja pildistamisest

Hädaga, et midagigi blogisse panna, ju vahepeal nati klõpsin, aga üldiselt ei ole mina suurem asi pildistaja ja eriti ei viitsi, mahti pole ka - eelistan ise toimuva sees olla kui sest eemalduda, selleks et häid pilte saada.

Sestap soovitan orkutist vaadata Helen Kusmani, Kris Seene ja Rene Spitzi pilte, juhul kui võõrad neile ligi pääsevad...

Veel pilte inimestest

Baariülem Sukhun energiat varumas. Seda läheb tal vaja ja paistab, et puudust tal sest eriti ei ole ka - tema vastutab baari eest hommikul kella 7-st kuni sulgemiseni keskööl.

Kris, Helen, Sten, Jaan, Rene


Nägudega Hannes, Argo (Veiko-Eva kambajõmm), Rene, Jaan


Nägudega Rene, Jaan, Helen, Sten


Sten, Pets, Mart ja Ester


Andres, Margit ja Tarmo. Ei saa erapoolikust välja näitamata, mainimata jätta, et Andres-Margit on praegu meie hotellis peatujatest minu suured lemmikud. Nendega on väga meeldiv suhelda. Lapseootel Margit jäi siia saabudes täitsa kõrgesse palavikku, aga nüüd on õnneks taastunud, on ilus ja särav. Eile läksid nad Bamboo saarele. Loodetavasti mõnulesid seal maksimaalselt. Täna loodan neid jälle näha.



Khmeeri poiss vehkis rannas tulega.


Rene läks proovis ka ja täitsa hästi tuli välja.



Muud vahepealsed juhtumised

Üks õhtu olime haaratud pulmateemasse. Abiellusid kohalik hollandlane Tommy ja inglanna Lyann(?), kes peavad meie hotelliga konkureerivat kohta. Ise ma pulmas ei käinud, aga elevust oli ümberringi omajagu. Ning baariülem Sukhun oli peoks end nii ilusaks teinud, et segas töötegemist. Tegin tast pilti ka.

Siin, mitte küll meie hotellis, oma tüdruksõbra Eva ja sõbra Argoga pikemat aega viibiv fotograaf Veiko käis pulmas pildistamas. Täitsa ootan neid pilte. Aprillis on ehk minulgi lootust pulma saada, lausa kohalike omasse, mis on ju väga põnev. Paari heidavad minu kolleegid Pheap ja Narin.


---

Vahepeal tulid ja läksid Jaan-Sten-Tarmo-Michael. Nad pidid siia esiti vist vaid üheks või paariks ööks jääma, aga iga päev lükkasid minekut edasi. Jõudsid vahepeal otsuseni, et nad ei lähegi siit Vietnami edasi ja jäävad reisi lõpuni siiasamma kohapeale, aga kuivõrd nad olid koos Estri ja Mardiga eile hommikuks bussi järele tellinud, siis viimased ei lasknud neil siiski alt ära hüpata, kuigi poisid lootsid seda viimase hetkeni teha; ja läinud nad nüüd on. Mart ja Ester tulevad veel siia tagasi, teised seekord mitte.





Tarmo, Sten, mina, Jaan, Michael (viimane on taanlane, aga elab Eestis)


---


Üleeile saabus jälle üks suurem punt eestlasi – Petsi isa ja sõbrad, kusjuures Petsile oli see üllatus. Lisan mõne pildi.



Vasakult: Piret, Liina, Kalle


Näoga Erki


Vasakult: Kalle ehk Kotkas, Marti ja Kalle. Too viimane Kalle on Marti ja Erki onu.


Vasakult: Marti, Kalle, Piret

---


Kõik päevad ei ole vennad. Kui üleeile olin rõõmurull ja energiapall ning kogu rõõmust ja energiast magasin vastu eilset vaid 3 tundi – uni läks lihtsalt kell 7 ära, kuigi sängi olin saanud kell 4 –, siis eilse päeva teisel poolel olin uimane ja tühi ja nukravõitu ka – paljude lemmikkundede lahkumise üle, ilmselt ka magamatusest ja pisut ka tõvekurnatusest. Igatahes, olen uute lemmikute ootel. Katsun täna selle nimel rohkem pingutada ka.

Õeke on mul tublike

Üleeile, olles rõõmus klientide meeldivast tagasisidest ja pärast joviaalseks kiskunud rannapidu helistasin hotellitoast õele, et temaga oma rõõmu jagada. Jube hea oli ta häält kuulda ja et nad just kõnelesid minust. Ja wow, Mari saadetakse Ajujahi raames, mille finalistide sekka ta oma ReUse Republic’u äriplaaniga valiti, 19. aprillil kaheks nädalaks Singapuri koolitusele! Tubli tots see õde mul ikka! Mul hullult hea meel! Asun plaani tegema, kuda Singapuri tema sünnipäeva pidama pääseda...

Aeg on hakanud tagurpidi liikuma?

Mäletan, et 24-aastaselt pakuti mulle sageli vanuseks 30. Nüüd, 30-selt pakutakse valdavalt 23 või 24. Päris naljakas. Moosivad ilmselt, kurinahad.

Daniela

Daniela on parimas mõttes hull 33-aastane hipi-naine. Ta on Lõuna-Korea päritolu, aga lapsendatud Šveitsi. Tema laste isa olevat jäänud Šveitsis töövõimetuks. Enne seda olid nad lahku läinud, mehel oli enne mingit õnnetust kindlustus tehtud. Nüüd saab Daniela oma lastega Šveitsilt pensioni. Sellest ja vabakutselisena viiuliga teenitud lisast piisab, et Aasias hakkama saada; Euroopas ei piisaks. Nii nad siis kolmekesi juba mitu aastat rändavadki. Enne Aasiasse tulemist olid kaks aastat Mauritiuse saarel, Aafrikas. Esmalt pidasin ta 15-aastast poega George'i küll ta boyfriend’iks. Tütar Shilan on 8-aastane. Daniela õpetab neid ise, mis, tõsi, tundub laste seisukohast natuke liiga riskantne.

Daniela on eriti easy-going, vahetu ja lihtsalt chill – lahe ja põnev on temaga suhelda, küllap edaspidigi. Kuulnud Una „Drugije dni”-d, kutsus ta mind koos mingi seltskonnaga jämmima, aga no ma olen õhtuti ju tööl ja ma vist ikka ei ole nii proff laulja ka. Igatahes kutsus ta mind reedel vähemalt kontserti kuulama, aga sellegipoolest olin ma ikkagi tööl, nii et kahjuks ei saanud minna. Daniela rääkis, et kokku oli saanud täiesti adumatu rahvusvaheline jämmiseltskond, kes enne omavahel ei tundnud, ja mängu ajal olla rahvast murdu kogunenud, tänavale ka veel jagunud. Ma kavatsen raudselt teda millalgi ikkagi kuulama minna. Tohutult igatsen vahelduseks midagi muud peale selle europopi ja -rocki, mida siin ümberringi valdavalt kuulda saab.

Norrakas

Tohutu õllemahtuvusega norrakas oli ka vahva. Elas teine muidu Sokha hotellis, mis on oluliselt peenem kui meie hotell, aga istus pidevalt meie juures. Ütles, et Sokhas pole atmosfääri, et meil siin ikka elu käib. Rääkis, et tal on neli last ja ta täitsa tunneb neist ja naisest puudust. Tavaliselt reisivat nad kõik koos. Käiski siis meie sagimist vaatamas ja nägu oli ikka naerul. Ja ta ütles alati väga armsalt ja lugupidavalt: „Thank you, maid!”

Paraku ei ole päris kõik külastajad nii kenad, nagu mõned eelnevalt kirjeldatud, aga seda üritan tagasi mitte peegeldada, ammugi mitte hinge võtta.

Kaks inglise paarikest


Ma pole siukest everlasting enormous naeratust varem näinud kui neljal inglasel ehk kahel inglise paaril, kes siin iga päev istusid – esiti küll paari kaupa, sest omavahel vennastusid nad meie alles viimasel päeval. Kui sisse astusid, säras kogu maja. Ime siis, et see minugi näost tagasi ei peegeldunud, nii et hoopis nemad mulle ütlesid: „You’re always smiling and shining, even when you’re on your own. That’s just lovely! Thank you!” Ise olid iga asja üle superõnnelikud. Lahkudes kirjutasid meile paberilehtede peale ja külalisraamatusse igasugu kiidusõnu, et kui tore neil kõik oli siin, kallistasid kõiki, palusid meid pildile, embasid kõiki. Kõlab peaaegu nagu vastikult läilalt, aga see mõjus siiski väga meeldivalt. Ka nemad on nüüd kahjuks lahkunud. Tunnen puudust.

Šotlane ja šveitslane


Minu esimesest tööpäevast peale oli mu igapäevaseks kaaslaseks baarileti taga šotlane Gavin. Oli teine selline paras veidrik – alati üksi, libistas õlut, olles sedaviisi alalises väikses vines, vahtis telekat, vahepeal kuulas klappidest midagi, muigas ja itsitas. Välimuse järgi oli ta minu meelest nagu ex-monk, hiljem aga selgus, et tegelikult oli ex-punk. Ta käis ka meie tagasihoidlikel vabariigi aastapäeva pidustustel, õnnitles ja oli huviga vaadanud punklaulupidu. Pärast andis mulle oma mp3-mängijast pungiklassikat kuulata. Gaviniga suhtlemine oli esiti keerukas, kuna sest tema vines šoti inglise keelest kippus ikka vähemalt pool kaotsi minema, aga ajapikku hakkasin tast natuke paremini aru saama ning ta osutus täitsa lahedaks ja muheda huumorimeelega sägaks, kellega sai päris palju koos irvitatud.


Üks päev ilmus Gavini kõrvale šveitslane. Mingi hetk küsis, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist. Ta küsis üle, et ahah, Austraaliast, jah? Sai uuesti vastatud, selgemalt. Siis ta oli tüki maad vait ja küsis siis, kas see on osa Saksamaast. Seepeale läks Gavin endast välja – hakkas silmi pööritama, kätega vehkima ja ülinapilt inglise keelt kõnelevale šveitslasele oma peaaegu täiesti arusaamatus šoti inglise keeles sülge pritsima ning näpuga baariletile kujuteldavat Euroopa kaarti joonistama. Natukese aja pärast küsis šveitslane, kas Eesti asub siis seal kuskil Kasahstani kandis. Gavin pidi infarkti saama. Siis nad leidsid meie reception’ist maailmakaardi ja läksid sinna edasi seletama.


Pärast viipas šveitslane mulle näpuga ja kurtis, olles oma väheseid ingliskeelseid sõnu ilmselt pikalt ja hoolega ritta seadnud, et tal ei ole toas tüdrukut, kes sääski peletaks. Mina seletama, kust ta Offi saab osta. Tema ikka, et tüdrukut on vaja. Seletasin veel kord, kust Offi saab ja et mul on kahju, mis muud. Šotlane ütles, et see mees on ikka täitsa sooda.


Üleeile jättis Gavin minuga väga südamlikult hüvasti, tegi pilte ning ütles, et talle meeldib mu suhtumine ja hoiak ning korrutas: „You’re a fair lady. Take care of yourself.” Andis mulle oma meiliaadressi ja palus kirjutada, kuidas mul läheb vms. Õhtul kohtasin Gavinit juhuslikult veel rannas, kui ise olin tantsuhoos. Istus seal omaette, aga kui mind nägi, läks nägu särama, tuli kallistama ja palus mul enda eest ikka hoolt kanda. Pärast vaatasin, et hakkas eemal isegi tantsima suurest rõõmust. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui rohkematele inimestele nõnda mõjuksin. Kuivõrd eile oli mul täiega kahju, et teda baarileti taga polnud, siis vist kirjutangi talle ja ütlen seda.

Beach Club Hotel

Üleeile vedelesin Beach Club hotellis, mis asub meie omast ligi 500 m kaugusel. Läksin Peciga sinna kaasa ja jätsin end sinna lugema, peesitama, basseinis sulistama ning rootsi laste ja koerakutsikaga mängima. Jah, esiti plaanisin sealt edasi trenni minna, aga mõtlesin välja vahva vabanduse – kes see „vaest kõhutõbist” ikka hellitab kui mitte ise – ega jõudnudki. Sain mõnuga puhata ja mängida – otseses mõttes.


Beach Club hotellis oli mõni päev tagasi jama – mingi kodanik viskas öösel vedru välja - vist alko-narko-unerohu üledoosist. Kõigile muudele ebameeldivustele ja asjatoimetustele lisaks sai hotell päris kopsaka trahvi.

Tõved

Vara hõiskasin – ikkagi sain pärast teisipäevast turulkäiku ja sealt ostetud kohalike hõrgutiste mekkimist kõhutõve. Sestap ei viitsinud ma vahepeal ei trennis käia, blogisse sissekandeid ega üldse eriti midagi teha peale töö, lugemise ja logelemise. Hea küll, mõni erand veel: taotlesin viisa pikendamist, uurisin, kus ma end siin vaktsineerida saaksin, suhtlesin ja pidu panin ka – põhiliselt iseeneses, kuigi seltskonda oli vahepeal ikka ka. Sest kaifin siin olemist iga päevaga aina enam ja mingi tühine tõveke mind veel eriti ei kõiguta. Pealegi oli tõvel lausa otseseid positiivseid kõrvalnähte, nt püksid, mis ma teisipäeval turult ostsin ja mis osutusid kodus jalga proovides justkui täiesti lootusetult väikseks, läksid eile – ülla-ülla – vupsti jalga. Tänaseks on tõbi lõpuks üle läinud ja vabandused sissekannete mittetegemiseks ka nagu otsas, urrjuh. Samas, seda, millest kirjutada, jaguks küllaga. Ainult et kogu aeg on tunne, et samal ajal, kui kirjutan, jääb midagi muud tegemata-nägemata.


Peale kõhutõve võivad mind tabada ka teetanus ja difteeria, kuna seda kompleksvaktsiini mulle Eestist minu lahkudes ei leitud, ka mitte tasu eest. Tasuta vaktsiini puudusest kirjutas ka eilses Tarbija24-s minu endine perearst Tallinnas - http://www.tarbija24.ee/?id=88129. Sealt saab ühtlasi lugeda minu võimaliku surma kirjeldust.

Tuesday, February 24, 2009

Beach Road Hotel

Hotelli sisehoov

Juurdeehitus praegusel hetkel



Fassaad




Söömingute, kurikuulsa hundimängu ja muu seltsielu pilte

Tuk-tukil minu vastas Prido, Kris ja Dan. Kris on siin teist korda ning seekord puhkab siin juba üle kuu, umbes sama palju on veel jäänud.

Kennu, Helen ja Rene rolleril

Tults, Inc ja Birx

Dan, Kris ja Prido

Helen, Rene ja Tults

Esiplaanil Birx, Rene ja Arx




Huulte torutamine viitab ulgumisele hundimängus.


Minu kõrval Dan ja Prido



Märjamaalane Terje

Märjamaalane Ruttar

Olustikupilte Ruttarilt

Kui mõni veel ei tea, siis see ongi tuk-tuk.