Tripilt naasnuna elamistingimustest

Olles veetnud 11 tundi järjest bussis (ok, vahepeal ikka mõni peatus tehti, kuivõrd bussis olid sellised sildid,

mille all, nagu näha, oli vahva imalat naeratust näole manada, siis teisiti poleks ilmselgelt saanud) ehk kuulanud-vaadanud kõik see aeg seda kohalikku igiimalat karaoked – seda ühte neist vähestest žanritest, mida riik lubab telest näidata (kuna see demonstreerib, kui ilus ja armas ja loomulikult pedantselt puhas, tolmukübemetu on kogu Kuningriigi elu) –, naasesin ringreisilt juba üleeile õhtul, aga jälitasin koos härrade Türgi alama poja Ostap Benderi ja aadlipealik Kiisuga nii hoolega 12 tooli ja briljante, et varem blogida polnud mahti. Need leitud, ei olnud mul ikka veel tohutut indu ringreisil puhtast lollusest tehtud ligi 300 pilti, millest enamus on sulaselge kõnts, ära sorteerida. Leidsin oma peost hoopis – vahelduseks ja loomulikult selleks et kätt (Eesti) elu pulsil hoida – Peep Vainu „Kõige tähtsama küsimuse”. Võtsin end nüüd korraks kokku ja siin ma nüüd kriban, aga täna sorteerimist lõpule viia ei viitsi ikkagi, kuigi alustasin, nii et reisiheietused jõuavadki teieni alles homme-ülehomme. Nii palju võin küll öelda, et blogimispaus oli mõnna ning üldse oli puhkus kosutav ja raputas vähemalt korraks välja vahepeal vaikselt tekkima hakanud uimast – oli pisut erksam, põnevam ja arendavam aeg kui dekadentsusele kalduv kudemine Sihanoukville’is. Nii et olen praegu rõõmus ja rõõsa.

 

Põnevaid väljakutseid, intrigeerivaid inimesi ja arenguvõimalusi leida ei ole siin käkitegu. Ja kes siia selle üle halama tuleb, on sisimas tegelikult selle olukorraga rahul või lihtsalt nõdrameelne – no leidis ka koha, kust otsida! Ja ega ma ka ei tulnud siia tsivilisatsiooni ega teaduse viimast sõna otsima, tõsi. Lootsin natukeseks aja maha võtta, et saaks lugeda, mõtteid koondada, kirjutada, mida 9/6 töönädal peaks kenasti võimaldama. Laua, tooli, lugemis-kirjutamislambi ja netiühendusega jaheda omaette nurgakese puudumisel on see siiski mõnevõrra raskendatud, nii et vaikselt mõlgutan vahel juba ka lahkumisplaane. Samas on tunne, et Eestis peaks kohe kuskile poole edasi tormama ja seda veel ka ei tahaks... No vaatame. Ühesõnaga, eks katsun, nagu Ostapki, „toimida nii, nagu dikteerib minu mõistus, terve instinkt ja väljakujunenud situatsioon” – niipalju kui mul seda va mõistust ja tervet instinkti on ja kuivõrd ma kujunenud situatsioonist aru saan, eks ole. Üks ports lugemist ootavaid raamatuid ja vaatamist ootavaid filme on veel järjekorras. Vähemalt kuuks ajaks peaks seda enam kui küllalt olema, iseäranis arvestades neid mitte kuigi mugavaid tingimusi selle järjekorra vähendamisel.

 

See jutt algas tegelikult ajendatult küsimustest, millised on ikkagi minu siinsed elamistingimused. No elame siin Nelega ca. 16-ruutmerises toakeses, kus on kaks pooleteist-inimese-voodit, üks kolme vahega riiulikene, telekas koos telekalauaga, millelt me teleka eemaldasime, paigutades selle laua alla, et saaks peldikupoti asemel mingitki lauapinda kasutada, seinal on fan ehk ventilaator, laes haiglavalgust heitev lamp. Duširuum-WC on ka, soe vesi sees. Ongi põhimõtteliselt kõik. Kardinad on tavaliselt ees – austusest kohalike vastu, sest kohalike töötajate sumisev sipelgapesa on otse meie akna taga ning ma eelistan voodis vahel siiski nende jaoks sündsusetuid asju teha, näiteks lugeda, napis riietuses ja jalad poikvel. Mõned pildid siis ka...

Tiba liiga soe ja niiske on meil siin ka – riided ja jalanõud kipuvad hallitama, mündid reageerima. Konditsioneerile minevat elektrikulu pole meie töötasu hulka arvatud ja elektri hind on siin teadagi kolm korda kõrgem kui Eestis; soovi korral võime oma ca. pool palka-naljanumbrit selle peale panna, et vaid öisel ajal konti kasutada; ootan parasjagu täpsemaid arvutusi. Ühesõnaga, selles toas pole muud teha kui voodisse prantsatada. Või siis entusiastlikumalt – sängi karata. Ja seejärel fantaasia piires võimalikke tegevusi kombineerida. Arvestades muidugi, et sa pole üksi. Heakene küll, peldikus potil saab ka istuda, lausa uksegi vahelt kinni panna, aga helisid see kinni muidugi ei hoia (nagu siin majas mitte ükski uks). Ja ok, pesta saab ka. Ja asju ühest kohast teise tõsta. Näe, terve nimekirja tegevusi sain siiski.

 

Ja alati saab minna muidugi ka baari, aga üksindust, vaikust ja rahu ning seda, et kellegagi poleks vaja tüüpilist hotelli-chit-chat’i arendada, seal loota muidugi ei maksa.

 

Aga kõik see on minu(!) kontekstist lähtuvalt peaaegu paradiis kohalike töötajate elamistingimustega võrreldes – neid elab ühes toakeses lugematu arv; ööseks laotatakse muidu hunnikusse kuhjatud madratsid laiali ja nii nad seal siis kui kilud karbis lebavad; pesemas käivad nad baari tualettruumis. Samas, ehk on nende ootused-vajadused isegi paremini täidetud? Sest paremate elamistingimustega kogemusi neil tõenäoliselt eriti ei ole. Ning näitkes mingitest lugemisvõimalustest nad ilmselt puudust ei tunne (äärmuslikul juhul sirvivad nad suure igavuse korral vahel ajakirju piltide vaatamiseks). Privaatsust nad ka arvatavasti taga ei igatse, kuna see ühiskond on siin ikka pigem kollektivistlik – täiskasvanuilegi meeldib koos olles laste kombel itsitada ja veiderdada, näiteks kulli mängida, vahel mõni näpp kellegi ribide vahele torgata või mõnele lemmikule ootamatult tugev obadus anda (jah, viimasel võib olla ka seksuaalseid alatoone – see on see füüsiline lähedus, mis enne abiellumist on aktsepteeritav, erinevalt käest kinni hoidmisest, suudlemisest rääkimata).

 

Mingi ümmarguse lõpu peaks välja imema... Aga ei viitsi. Ühesõnaga, st kahe sõnaga, kogu moos. Ja jälle tööle.