Olukorrast riigis

Eelmises The Phnom Penh Post (PPP) ülevaates kirjutasin ühest kohtualusest endisest politseišefist, keda koos kaaskondlastega süüdistatakse seitsmes surmapatus, k.a hilisema politseišefi mõrvakatses ja kelle vara on konfiskeeritud, mistõttu ei suuda ta enam ka advokaadile maksta. Ok, riik pakub kedagi omalt poolt, aga arvestades asjaolusid, poleks tost erilist abi. Tõenäoliselt peavad süüdistatavad oma elu kongis lõpetama ja mitte kaunilt, kuigi mõrvakatse ainukeseks tõenduseks on praegu "ohvrile" saadetud anonüümne kiri. Eilse PPP valguses paistab tõenäoline, et „kurikaelad” oli vaja kõrvaldada, kuna nad olid liiga aktiivsed võitlejad korruptsiooni ja narkokaubanduse vastu, aga tollele hilisemale politseišefile, kelle mõrvakatses seda punti süüdistatakse, käis see muidugi pinda. Viimane palus selle pulli lõpetada, aga talle ei kuuletutud – no ajab ju närvi muidugi!

Ja taas kord midagi väga tuttavlikku PPPst. Peaminister Hun Sen teatab, et majandusolukorra halvenemise prognoose tuleb ignoreerida ja hoolega tööd teha, iseäranis põllumajandusele rõhuda, põllule minna ja õnneks on meil siin ju ometi farmid olemas! Samal ajal kõnelevad analüütikud, et ka põllumajandussektoris on eksport raskendatud, kuna nõudlus on sealgi vähenenud ja nt Tai ei võta teatud Kambodža põllumajandussaadusi enam üldse vastu.

Üldiselt paistab, et põllumajandusega on siin riigis ka tõesti päris pekkis – kliima on ju imeline, aga ikka veavad nad igasugu põhiasju sisse, ise sügavad kõhtu. Nt paljud puuviljad tulevad põhiosas kommunistlikust Vietnamist või mujalt. Uskumatu, et õunte ega tomatite kasvatamisega nad ka siin hakkama ei saa! Ega see riisikasvataminegi siin kuigi suure hooga käi, vähemalt võrreldes naaberriikidega. Tai ja Vietnam – üks ühel pool Kambodžat, teine teisel pool – on maailma suurimad riisieksportöörid, andes kokku 50% kogu maailma riisiekpordist, ja on otsustanud riisikasvatuse ja ekspordi osas hakata koostööd tegema. Aga mida teeb Kambodža?! Ma täpselt selle riisitoodangu mahtu praegu ei tea, aga igatahes maailma 6 esieksportööri hulgas teda pole.

Tulles tagasi peaministri juurde... Hun Sen põhimõtteliselt leiab, et kui on ka hetkelisi pisikesi tagasilööke, siis kohe-kohe on kõik jälle jube hästi ja muretsemiseks ega abinõude tarvituselevõtuks pole põhjust. „Tõdeb”, et kuigi räägitakse majanduslangusest, püsivad majade hinnad stabiilsena jne. Sealjuures on leht täis artikleid, kuidas nt rõivatööstuse tulud langesid selle aasta jaanuaris eelmise aasta jaanuariga võrreldes 4 korda(!), et turistide arv on samuti langenud (need kaks sektorit esimest on sealjuures riigi põhilised tuluallikad), et mööblitootjatel on vesi ahjus, kuna ehitustegevus on oluliselt aeglustunud, et finantskriisi algusest tänaseni on töö kaotanud umbes miljon inimest ja trend on jätkuv jne jne. Kas kogesite äratundmisrõõmu?

Riiklik haridus-, meditsiini- ja transpordisüsteem siin riigis praktiliselt puuduvad. Khmeerid käivad koolis keskmiselt võib-olla paar aastat ja paljud ei käi mitte raasugi. Sealjuures on õppimine seda kallim, mida rohkem soovid õppida. Ma arvasain, et astmeline tulumaks on üks totramaid asju, mida ette võib kujutada, – milleks karistada inimesi, kes teistest rohkem tööd teevad?! Siiski tundub õppimise „karistatavus” isegi veel absurdsem. Aga no selge see, et rumalate inimestega on lihtsam manipuleerida, nii et midagi müstilist siin ei ole.

Muide, Kambodžaski on leitud vahvad naftavarud. Aga mida osatakse selles riigis selle kingitusega peale hakata! Ainuke võimalus on see värk kellelegi maha parseldada, sest siin ei mõista ju keegi naftat pumbata. Chevron vajab nüüd hädasti 600 kõrgkvalifitseeritud inseneri ja võtaks need siitsamast, aga keda pole, seda pole. Ükski kool midagi säärast ei õpeta, vähenenud on ka Vene koolides tudeerinute/tudeerijate arv. Ja vaevalt viitsib keegi ses osas lähiajalgi miskit ette võtta. Lootusetu! Ju peab Chevron kõik ikka sisse tooma.

No mis kõrgkvalifitseeritud insenerid! Leia sa siin riigis normaalsed ehitusinimesed! Seegi tundub mission impossible. Sellega puututakse praegu siin, meie hotellis, igapäevaselt otseselt kokku. Vaatepildid ja tulemused (ja iseäranis viimaste puudumine) on üsna uskumatud.

Olukorda riigis puutub ka see, et pesumasinaid siin üldiselt ei tunta, nõudepesumasinaid ammugi mitte. Võib-olla kellelgi kusagil on, aga mina pole kuulnud-näinud. Ja vaevalt kohalikud neid ka sooviksid, sest siis jääksid ju käsitsipesijate hordid puhta tööta.

Tänaseks aitab. Tööd peab ka tegema.