Tänane "The Phnom Penh Post"

Võtsin täna kohaliku ajalehe hekseldada. Enz, ma üritan nüüd natuke Sinu tööd teha ja anda põgusa ülevaate, milliseid kohalikke teemasid tänane "The Phnom Penh Post" lahkab.

Kirjutab, et seoses maamiiniohvrite arvu langemise ja edusammudega demineerimisel, tuleb ja saab suurendada abi ulatust ohvritele - lisaks füüsilisele rehabilitatsioonile on vaja tegelda ka sotsiaalse ja psühholoogilisega, leida töökohti jne. Samas, peetakse kahtlaseks, kas 2015. aastaks demineerimisse puutuv ohvrite Millennium Development Goal (MDG), mis seisneb maamiinide ja muude sõjast jäänud plahvatavate esemete ohvrite lisandumise lõppemises, ikka saavutatakse. Kuigi lisandunud kannatanute (nii vigastanute kui surmaga lõppenud juhtumite) arv on langenud ligi 3000-lt 1994. aastal 266-ni 2008. aastal, ei pruugi see olla vaid MDG juurutamisest tulenev, vaid on seotud nt sellega, et vanaraua hind on langenud jms.

Siis on "paljulubav" lugu sellest, kuidas peaminister Hun Sen ülendas endise sõjaväeülema Ke Kim Yani asepeaministriks, tegemaks enneolematuid pingutusi võitluses narkotsiga. (Sihanoukville'i eestlased ei tea siiani ühtki juhtumit, kui politsei on kedagi avalikul narkotsiga kauplemisel või selle pruukimisel mingil moel takistanud. Vaid surmajuhtumite korral üritatakse kedagi siiski peetida.)

On pikem kohaliku ajaloo teemaline vaagimislugu sellest, kes olid paremad - kas punased khmeerid või vietnamlased ning kes ikka keda kelle käest vabastas -, ja sellest, et need, kes olid esiti justkui punaste khmeeride vastu, tegid nendega ometi koostööd, võitlemaks Vietnami okupatsiooni vastu, sest prioriteedid peavad nende sõnul ikkagi paigas olema. Ei midagi üllatavat, eks ole.

USA eraldas vaesuse leevendamiseks Kambodzas sedapuhku 21 mln $. Vaesusemülkas sipleb kohaliku valitsuse statistika järgi enam kui iga kolmas khmeer, kusjuures see ei kajasta veel ülemaailmse finantskriisi mõjusid, milleks on veel sadade tuhandete vaesumine.

Siis on kaks "vahvat" lugu politseinikest - üks tulistas "kogemata" opositsiooniaktivisti, mis pealtnägija kirjelduse järgi nägi välja nii: politseinik tuli ohvri koju, saanud jaatava vastuse, et ohver teda tunneb, tulistas politseinik teda meetri kauguselt. Politseiniku pooldajad väidavad siiski, et ohver oli joobes ja ähvardas politseinikku kõplaga. Teine lugu on õnnetust politseinikust, kes ei suuda end kohtus enam kaitsta ja kelle tütred ei saa enam haridusteed jätkata, kuna tema pangaarved on külmutatud. Ta pöördus peaministri poole, et tema pangaarved osaliselt "sulatataks", märkides, et pangaarvetel on legaalne raha. Kohtu all on vaene õnnetuke mõrvade, inimröövide ja liigkasuvõtmise eest.

Ja siis on üks lugu, mis meenutab meie kontekstis sundüürnike ja Tallinn-Tartu maantee laiendamisega seonduvaid lugusid. Riik on müünud kinnisvaraarendajale kontori- ja kommertskeskuse arendamiseks maa, mis hõlmab raudteed ja kus elavad the Train A and B communities (ei tea, kas inimestel nendes kommuunides üldse nimed on) ning kellest on raske lahti saada, et ehitustöödega alustada saaks. Nüüd on neist kommuunidest leitud kolm kurikaela, kelle tõttu ähvardab kõiki kommuuniliikmeid armutu väljatõstmine. Riik olevat kommuuniliikmeile varem hüvitust pakkunud, aga nood polevat seda vastu võtnud - tahavad rohkem; aga riik ei anna.

Kas polnud ootuspärased ja tuttavlikud lood!