Eelmine nädal

Nädal on möödas sellest, kui pikemalt kirjutasin. Eelmisel reedel oli mul vaba päev ja ühtlasi pidas suur osa mu sõpru Tartus hiiglama pidu ehk Peci jubileumi. Tahtsin Pecile ja kõigile sünnipäevalistele ettemängimiseks saata helitervituse, aga niuts-niuts, ebaõnnestus. Igatahes nägin Tiina piltidelt, et pidu oli tõeliselt suurejooneline ja lõppude lõpuks ei jäänud isegi mina peost päris puutumata – sain vähemalt peosöögist osa. Eile õhtul, peaaegu nädal pärast pidu, saabus siia nimelt Mirjam, kellega ma ise küll varem otse pole suhelnud, aga kelle eksistentsist ma paljude ühiste tuttavate tõttu täiesti teadlik olin. Tema minust samuti. Ja temal oli kaasas juubelipeoks küpsetatud Tiina muffin. Täitsa mega üllatus oli see küll! Ja seda ei kahandanud sugugi asjaolu, et mul hakkas sees jälle suurema hooga keerama, kui selle ära sõin. Olin eile järjekorde seedehäda ja väikse palavikugagi lapiti maas, s.t tulin tööpäeva keskel oma tuppa ära.

 

---

 

Vahepeal käisin kinos vaatamas „Slumdog Millionaire’i”, mis oli Hollywoodi filmi kohta ju täitsa kobe – olustiku ja soundtrack’i poolest iseäranis –, aga sisu ja teatavate vürtsielementide poolest ikka Hollywoodi happy end’iga armastuslooke. Aga ei, tasus ikkagi ära vaadata. Natuke peab ju ilmaeluga ka kursis olema.

 

Muide, meie kõrval asuvas kinos saab kõik kõige uuemad filmid ära vaadata. Legaalset pole ses mõistagi midagi. Aga kino on eriti chill – mugavad toolid-lauad ja madratsid, kont, vahepeal võid ise külmkapi kallal käia ja kui huvi on, siis loomulikult ka savutada. Seansi lõppedes maksad 3 $, pluss külmkapist võetud kraami eest.

 

---

 

Lasin endale masohhistlikult mõnuldes ka „Musta pori näkku” lüüa. Raamatu „kollasus” mind ei innustanud, pigem takistas, aga uskusin, et Mihkel Raud suudab ilmselt päris värvikalt ja vaimukalt kirjutada. Ja ta suutis mind isegi üllatada, kuigi ta laused olid vahel natuke nagu liialt pongestatultki värvikad – sedavõrd täiendirikkad, kohati ka raskepäraselt. Igatahes ma liitun Mihkel Raua tänudega nendel suunal, kes tema lauseid 6-kilomeetristest 3-kilomeetristeks ja 3-kilomeetristest veel veidi lühemaks hekseldasid.

 

Kuigi minu tutvusringkonnas on pervertidest lõuapoolikuid omajagu, leidsin Raua suurteosest enda jaokski uudseid „peeneid” väljendeid ja võrdlusi. Peale mahlaste roppuste, mis vaimukasse konteksti panduna on, teadagi, mulle alati armsad olnud, meenub ühe lemmikvõrdlusena „ujus rütmis nagu tuumakatastroofi üleelanud Peipsi tint” – see imposantne mitmeplaanilisus takistas mind täitsa tükk aega edasi lugemast. Üldse sai itsitada ikka päris hoolega, kaugelt rohkem kui valuliselt grimassitada. Viimast tuli siiski ka ette, nt Steinfeldi poistearmastuse tegevuskirjelduse juures – see oligi vist kõige karmim, sest, roppused roppusteks, see oli ka sisult tõsiselt räige.

 

Raamatu lõpp – tegelaste kirjeldus fotolt ja sümbolistlikkust taotlev eellugu ümbersünnile – oli nati nõrgem – kuidagi nagu väljaimetum – kui raamatu algus ja keskpaik, aga kuna mina enamasti just raamatute lõppe niikuinii ei mäleta, siis kokkuvõttes ütleksin Volmi sõnadega, tunnustavalt: „Mine munni, raisk!”

 

---

 

Vahepeal ka lõõgastusin mõnuga, leides selleks jaksu ka pärast tööd ehk keskööd ringi konnata, suhelda, tantsida...

 

Eelmisel reedel käisin Victory Hill’il Retox’i nimelises kohas Daniela viiuldamist kuulamas.

 

Aa, enne, ääremärkusena... Daniela tuleb oma lastega vist meie hotelli elama – pikemaks siis –, mis on väga vahva. Selle deal’i osas on teeneid Taavil. Praegu elab Daniela lastega Otrese rannas, kohas nimega I Don’t Know. See on linnast 5 km kaugusel ja seda vahemaad pimedal ajal läbida on neetult ohtlik. Ning sellal kui Daniela õhtuti linnas oma vabakutselise tööd teeb, on lastel ka Otrese ranna majakeses üsnagi ebaturvaline viibida.

 

Aga Retox asub teises linna otsas ühes punaste laternate tänavas, mistõttu sõitsin tuk-tukiga otse ukse ette. Õnneks on Retox ise, erinevalt selle tänava keskmisest, lihavaba – nii otsesemas kui kaudsemas mõttes ehk et tasulisi türaimejaid sealt ei leia (muhedad inglise-khmeeri omanikest perekonnaliikmed, kellega põhiliselt suhtlesingi, kinnitasid mulle, et hoolitsevad selle eest, nii et mul ei maksa ka karta, et keegi mind tülitama tuleb) lihast tehtud liharoogi ei saa samuti osta, küll aga lihasisalduseta „kala- ja liharoogi”. Mulle maitses üks selline „kalaroog” hea, kusjuures „kalal” oli isegi „kalanahk” peal, nii et välja nägi see asi tõesti täitsa kala moodi. Peale eelnevalt plaanitud live-kontserdikeste on ses kohas ka vabalava – hulk kitarre ja miskid pillid vist veel on alati saadaval, võid minna ja jämmima asuda. Ühesõnaga, õhkkond on mõnusalt vaba. Cool!

 

Ühel järgmistest õhtutest võtsin sellele punaste laternate tänavale meie baarist ühe hollandlasest „turvamehe” kaasa. Ta esiti küll arvas, et loogiliselt peaksin hoopis mina tema bodyguard olema sel tänaval, sellest aga keeldusin – ütlesin, et mina annan ta vabaks otsemaid, kui keegi teda endale soovib, – ning mis tahes suunalised turvameetmed osutusid lõpuks ebavajalikuks.

 

Hollandlane Paul tuli tegelt meie kõrval asuvasse kinno, aga kinoni oli 10 min aega, nii et otsustas meilt ühe õlle võtta. Ja pärast meie juures tagasi nagu 5 kopikat ja kiiret pole kuskile. 44-aastane pikajuukselise liibuva särgiga rokkari immitsat viljelev buutsamees, kes, nagu hiljem selgus, ei loobu buutsadest ka rannas, ei ole mehena just my cup of tea – ja kes minu, vana pipravitu jaoks üldse on, eks ole! –, ent jutu ja olemise poolest osutus ta täitsa sümpaatseks, nii et kui ta mind välja kutsus, pakkusin mina punased laternad välja.

 

Siin võib kes tahes sulle oma identiteediks mida iganes kokku vadrata ja hiljem osutuda jumal-teab-mis põhjustel mingis salapärases black list’is olevaks, mis võib paljastada ka põhjuse, miks tegelinski siin, seaduste eest varjulises kohas, kus peaaegu kõik on lubatud, üldse resideerub. Paul tundus siiski ohutu ja keskmisest usaldusväärsem. Tema arusaamad elust ja asjadest haakusid minu omadega kuidagi hämmastavalt ja harukordselt hästi. Hiljem selgus, et ta olevat miski itimees, kes 20 aastat vaid tööd rüganud, nõnda et polnud aega ega huvi ka naist-lapsi soetada. Nüüd on aga firmad maha müünud, mis võimaldavat tal määramatu aja maailmas ringi konnata. Nüüd on ta sedagi juba mitu aastat teinud, jätkab küll veel mõnda aega, aga arvas, et varsti vaja siiski miskit uut püsti panna – kuigi maailm on põnev ja värvikas, hakkab lõpuks ikka kuidagi igav. Jõudis mullegi oma paljudest ideedest kõnelda. Mage polnud neist ükski.

 

Teatud asjaolud panid mind siiski mõttes ohkama: not again, please! Sealjuures, HHH ehk ha-ha-haa ehk „hea hollandi huumor” peitus Pauli küsimuses: „Aga mis siis, kui ma olen mõne nädala pärast tagasi ja sulle abieluettepaneku teen?” Mida iganes, ja veel kord – not again, please!

 

Herr Papa oli väga armastusväärne, kui ta meid Nap House’is kohates otsemaid küsis: „Kas nussi ka teete?” Ta on oma seesuguste küsimuste õigustamiseks täitsa mõistliku seletusegi välja mõelnud: temagi peab Tallinnas söögikohta ning teenindajaks kandideerijatelt küsivat ta alati ka midagi säärast, kuna need peavad teenindajana ka selliste küsimustega toime tulema. Et nüüd testis ta mindki taas kord kui klienditeenindajat. Mind on sääraste küsimustega piisavalt treenitud, nii et verest välja ma küll ei löö, kuigi vahel ikkagi ei tule midagi eriti vaimukat vastamiseks pähe.

 

Nüüd on Paul siit igatahes lahkunud. Võib-olla suhtleme meili teel edasi, sest inimesena on ta igatahes huvitav ja meeldiv.

 

---

 

Öösel ujuda on tõesti mõnus ja turgutav ning parim aeg siin linnas üksinda jalutamiseks on kell 6 hommikul – enam-vähem okei temperatuur, suht vähe rahvast, vaikne ja rahulik. Ehk et kui tavaliselt valge naise uksest välja astudes tuututab, karjub „[motobai mii]” (mis tähendab loomulikult küsimust „would you like a motobike, miss?” ehk „preili, kas soovite motoküüti?”) ja juba liigub raisakullina su poole umbes paarkümmend kohalikku motomeest, kellest osa on märganud sind isegi ülejärgmisest kvartalist, siis hommikul kell 6 tülitab sind selle fraasiga vaid mõni üksik. Samas, enne 6 ei ole valgel naisel isegi mõeldav siin üksinda konnata, sest siis on alles pime ning röövimis- ja vägistamisjuhte ei ole siin linnas pehmelt öeldes vähe, kusjuures asi läheb pigem aina hullemaks kui paremaks. Tõenäoliselt piisaks vaid mõnest politseipatrullist siia-sinna, aga nõdrameelne on see, kes siin millestki säärasest unistab.

 

See on ka üks põhjus peale puhtinimliku laiskuse, miks siit linnast on raske pilte saada. Kui üldse öösel või üksinda ringi konnata, siis on mõistlik seda tühjade kätega ja ilma aksessuaarideta teha, hädapärase raha võib näiteks rinnahoidja vahele susata. Sestap jääb tänane jutuvada piltidega illustreerimata. Aa, oot, Paulist siiski üks ebaõnnestunud foto on...

---

 

Üks päev käisin bussijaamas flaierdamas ehk otsimas võimalust meie hotelli täituvust suurendada. Tõsi, sedapuhku edutult – valgeid inimesi saabus busside pealt minu jaamas viibimise ajal ca. 15, kellest vaid mõne õnnestus korraks isegi kergelt huvituma saada, aga sellega asi ka lõppes – hotelli ei jõudnud neist vist ikkagi keegi. Tavaliselt käivad flaiereid jagamas Renx, Pec ja Mattus oma tööpäeval ise, aga seekord röövis Taavi Peci korvi mängima. Igatahes tutvusin konkurentidest flaierdajatega ning busside saabumise vaheajal lasin Monkey Republic’u Stu’l endale malemängu õpetada. Minu elu esimene malematš sai ka peetud – mitte küll just ülearu edukalt, nagu aimata võib.

 

Bussijaamas on tuk-tuki-meeste võim. Nemad on selle ala seal ära jaganud ja ka flaierdajad peavad vahel neile miskit poetama – mitte flaiereid. Kui buss sisse tuleb, toimub tuk-tuki-meeste pealetung. Enamasti on neid märksa rohkem kui bussist mahatulevaid reisijaid. Ja üks nende endi hulgast siis ruuporiga kamandab seda väge. Antud tingimusis on bussist väljunud valge inimene muidu isegi suhteliselt õnnelik, kui valge, naeratav ja inglise keelt kõnelev inimene talle flaierit läheb pakkuma.

 

---

 

Täna on kark siis jälle kuidagi all, kuigi eile oli veel põhi alt ja väike palavik küttis ka. Mirjami ja temaga saabunud muffini ja sõnumite saabumine kodulinnast oli aga niivõrd meeldiv üllatus, et terviski paranes. Tahaks temaga juba ülehomme pealinna, Battambangi ja Siem Reap’i konnata – oleks ometi aeg sellest linnast väljapoole vaadata. Iseasi, kas ja kuidas töölt vabaks õnnestub saada... Lähen asja uurima.