Blogimisest, avalikkusest, sõprusest...

See blogimine on ikka päris kummaline värk tegelikult...

Kuigi ma olen mõneti omaette hoidev ehk karjas liikuda mulle eriti ei meeldi ja üksindust hindan kõrgelt, nimetan end sageli pooleldi naljatledes provotseerides "avalikuks naisterahvaks". Selles peitub koguni üks minu elupõhimõtteke, millest üritan kinni pidada. Nimelt, "avalik naisterahvas" selles kasutuses ei võrdu nt "pandav", "kerge vaevaga füüsiliselt pruugitav" vms, kuigi just sellise tähenduse omistamise võimalikkuse tõttu on seda sõnaühendit lõbus kasutada.

Põhimõte seisneb selles, et katsun käituda nõnda, et söandaksin kõigest võimalikult ausalt rääkida. See ei tähenda, et pean tingimata absoluutselt kõigest kellelegi, ammugi mitte paljudele rääkima. Sugugi mitte. Suurem osa jääb õnneks ikka rääkimata. Kes see kogu seda jama ikka kuulata viitsiks! (Ma enda arvates ei torma oma mõtteid ega tegemisi eksponeerima - ei tunne erilist vajadust; pealegi võib see tüütult pealetükkiv ja sellisel juhul ka kasutu ajaraisk olla.) Aga sedaviisi katsun oma tegevust reflekteerida küll, et kas julgeksin sellest, millega jälle hakkama sain, kellelegi ausalt kõnelda. Kui tekib tunne, et eriti ei julge, siis tuleb vähemalt edaspidi sellist käitumist üritada vältida, ja rääkida just nimelt see totter asi, mida esiti eriti rääkida ei söandanud, mõnele tõeliselt heale sõbrale ikka ära. Siis hakkab kergem küll. Siinkohal võiks arvata, et sel juhul peaks blogimine mu jaoks käkitegu olema.

Kõik ei ole siiski nii lihtne. Ma pole kunagi midagi kirjutanud/kõnelnud teadmisega, et sellele on juurdepääs põhimõtteliselt kõigil maailmas (vaatamata sellele, et mõned on eelistatumad kui teised). Ja see seab asja üsna harjumatusse valgusse. Sest seda minu põhimõte küll ei sisalda, et pean olema valmis ja võimeline kõigile kõigest rääkima. Näiteks, mõnda asja võin rääkida ühele heale sõbrale, teisele - kuigi samuti väga heale sõbrale - aga parem ei hakka. Miks? Sest iga inimesega on erinevad kokkupuute- ja mõistmispunktid, aga on ka alad, mis jäävad tumedaks ja vahel on parem nad selliseks jättagi - et, vaatamata suurtele pingutustele, mõistmatusest mitte juukseid kakkuma hakata ja kogu jama juures absoluutselt mitte kuskile edasi jõuda või jõuda edasi liiga suurte alternatiivkuludega. On ka selliseid asju, millest kõnelemine mõnele inimesele võib osutuda mulle mu enda hinnangul teenimatult kahjulikuks. Seda soovin ka vältida.

Kas need, keda oma sõpradeks nimetan, on siis üldse sõbrad? Muidugi on! Hea sõber ei ole see, kellele pean kõik hinge tagant ära rääkima, - see oleks sõltuvus, mitte sõprus. Selliseid, kellega ollakse n-ö nagu sukk ja saabas, nimetatakse vist südamesõpradeks. Neid mul siis ei ole. Kunagi ammu tundus see mulle endalegi imelik, isegi traagiline - kõigil paistis ju ikka nagu olevat - kuidas siis mina! Nüüd tundub hoopis õhuline, vaheldusrikas ja põnev, kusjuures sõpru saab olla täitsa palju ning sõbrad on ju kahtlemata "positiivsed kangelased". Tegelikult on sõbrad kõik, kellega seoses on mul mingeid positiivseid kogemusi - ok, juhul kui mingid jamad neid üles ei kaalu. Ka seda juhtub. Aga olnud positiivne ei kao sellegipoolest.

Nii ma siis kombin - vaikselt vist ka laiendan - neid piire, mida söandan kirjutada teadmisega, et seda võib lugeda igaüks. Piire julgen laiendada, kuna kirjutamine on oluliselt vähem pealetükkiv kui rääkimine - kes ei taha, see ei loe, sealjuures pole tavaliselt tarvidust kirjutaja ees vingerdada või vabandada. Kõigile kirjutamise plussiks kõnelemise ees on seegi, et võimaliku kahjuliku mõju tõenäosus väheneb, ma arvan, sest pigem osutub kahjulikuks see, kui keegi teab sinust midagi, mida teised teada ei tohi; kui aga lugeja teab, et see on niikuinii avalik, siis on tal vähem võimu.

Hmm, kuidagi ootamatult pikaks läks see jutt. Ja vahest ei tundu see homme mulle endalegi enam loogiline või adekvaatne, mine tea, aga tuhka temaga - täna julgen avaldada ikkagi. Eks homme vaatab edasi.

Ja üldse võib varsti vist blogisõltuvusest kõnelda, sest tegelikult plaanisin täna ju ka trenni minna, aga aeg on jälle otsas.

Nüüd jooksen tööle.