Puuviljaelamused

Singapuris selgus, et dragon fruit võib seest valge asemel ka erklilla olla, kuigi maitseb sama moodi.

Banaanisorte võib siin kandis palju kohata, kuigi peamiselt on nad need lühikesed - kas siis paksemad või peenemad, rohkem või vähem kollased või koguni roosad, nagu Singapuris nägin. Maitsevad ka igaüks ikka natuke omamoodi. Need roosad olid nagu tiba jahusemad vist.

Lõpuks ometi proovisin Singapuris ära ka selle hullu duriani.

Linnukese kirjasaamine nõudis julget pealehakkamist, enese kokkuvõtmist ja ületamist, aga mekitud ta sai, kuigi pärast kolme ampsu, mida linnukese tarvis piisavaks pidasin, lendas see krempel ikkagi prügikasti. See maitses tõesti nagu sibula, suhkru ja sokipesuveega maitsestet mingi kuradi mädalöga. Tegelikult, tõenäolisemalt ei ole mus siiski piisavalt gurmaani, et suuta sellist delikatessi hinnata, - labane inimene, nagu ma olen. Pärast olin hirmunud, et kas nüüd haistavad mind kilomeetrite kauguselt kõik, aga mingeid erilisi reaktsioone ma ometi ei märganudki, kuigi nii  mõnigi inimene möödus must ka üsna lähedalt.

Veel said proovitud custard apple (ülemine) ja passion fruit.

Ei oska esimese maitset eriti kirjeldada, peale selle, et üsna magus oli ta küll, ehkki mitte lihtsalt läila. Igatahes, meeldis see mulle täitsagi heaste. Teine, nagu selgus, on siis see vili, mis kõigile neile meie multinektaritele selle domineeriva maitse annab. Ma usun, et mulle meeldiksid need multinektarid ilma selle maitseta enam. Täpsemalt, ma arvan, et selle maitse pärast ma multinektareid eriliselt ei armasta, kuigi lausa vastik see passion fruit ka ju pole.

Kuala Lumpuri kaksiktornide supermarketist leidsin soursop'i, mille eestikeelseks vasteks andis Silveti sõnaraamat 'ogaannoona', mida ma ikka tükk aega veerisin, enne kui mõikasin, et tegemist võiks olla liitsõnaga, mille esimene pool on 'oga-'

See oli nii pagana puine, et pooleks lõikamiseks sobinuks saag paremini kui nuga. Kahtlustan, et see oli lihtsalt toores, mistõttu ma ei saanudki teada, mis maitsega see tegelikult on.

Tühjust täis

Eilse tööpäeva lõpuks olin ma nii suurt ja üle ääre ajavat tühjust täis, et mul ei tulnud und. Ja ammugi polnud mul tahtmist kuskile kondama minna. Filmi vaadata ega lugeda kah nagu mitte. (Eriti pärast päeval läbitud Rein Raua „Wenda”, mis jättis mulle ka kuidagi kummastava ja õõnsa tunde, kuigi see sisaldas palju huvitavaid mõtteid ja head keelekasutust.) Muidugi olin ma tööl pealtnäha lõbus, uhke ja bravuurikaski nagu ikka, ehk enamgi. Mõnele meeldis see leti ääres nii väga, et lont ligunes puhta ära ehk läks lausa umbe. Noh, käib baaritöö juurde. Rõõmustav on selle juures vaid see, et ma tõesti suudan seda rolli täiestigi okeilt etendada, isegi vist midagi enamat kui etendada; ma kujutan ette, et võin üsna autentselt ja lõbustavalt mõjuda. Ja see on väga äge, et ma selle tunde siin kindlalt kätte sain. Sest ma pole kaugeltki alati selleks võimeline olnud. See lõbus-uhke roll, mis on vist põhjuseks, miks mult baaris sageli küsitakse, kas ma olen siin omanik või tegevjuht, on igatahes hiiglama palju etem kui minu kunagine (tõsi, küll juba päris ammune) täielik võimetus lõbus või rõõmus olla. Ent see pealiskaudsus ning tegelike emotsioonide vaegus ja vältimine on mind tegelikult natuke ära tüüdanud, kuigi mulle valmistab rõõmu, et saan sellega vajadusel täiesti hakkama, – jah, see on puhas töövõit. Siiski on sellest nüüd vähe. Ma lihtsalt ei taha sellega alati hakkama saada. Peale selle, et ma tahan töiselt midagi pisut intrigeerivamat teha, tahan ma vahelduseks ka mõnda päris-emotsiooni jälle kogeda – mitte veiderdada ega lõbususemaski pidevalt ees hoida, vaid olla lihtne ja siiras, päriselt hoolida, usaldada, armastada, miks mitte ka nutta... Ja seda kellegagi jagada. Et tunda end heas ja lihtsas mõttes inimlikuna. Siinne keskkond seda igatahes ei soosi. Võib-olla ei soosi seda eriti mitte ükski keskkond, aga mulle tundub, et see ei soosi siin ikka iseäranis. Või siis on asi selles, et alati on parem seal, kus meid pole... Ei, päris nii ikka ei ole. Paar kuud siin baariteenindaja tööd teha oli päris põnev ja tore ja nii täiesti teistmoodi - jah, isegi tasus sellele peale maksta -, aga iga asi saab kord otsa. Ma ei taha muutuda üheks neist nii paljudest kalestunud inimestest, keda kõikjal näha võib, ehk ma loodan, et ma oma praegusesse töisesse rolli nii hästi ka sisse ei ela, et ma sest enam välja ei saagi. Loodetavasti seda selle viimase jupi jooksul ei juhtu. Palju pole enam jäänud. Nõnda kaua teen oma tööd oma äranägemise järgi ikkagi täiega – mul lihtsalt on selline loll põhimõte, puhtalt minu enda pärast. Ja mina ju olengi tähtis.

 

---

 

Sry, tõesti ei viitsinud seda teksti täna loetavamaks liigendada-kohendada. Minu pärast ärgu olgu loetav. Kuigi selline vabandus ei maksa vist midagi...

Trikitajad

Et siis olen pärast muhedaid seiklusi tagasi Sihanoukville'is, aga iseenesest mõista kulub mul jälle terve igavik, et reisipilte sortida, mingi jutuke kokku kribada ja iseäranis, et kogu see krempel üles laadida. Esiti likvideerin hoopis ühe varasema võla ehk üritan taas kord üles panna mõndasid videoklippe-pilte, mida ammu olen lubanud. Selle käigus jõuan tõenäoliselt ära kõngeda, sest see üleslaadimine võtab siinse netiühendusega terve igaviku...

---

Basseinis hullamine ja muu trikitamine käib lõunamaise puhkuse juurde - kes teeb delfiinisõud, kes näitab oma oskusi muul viisil.

Algatuseks paar üldplaani meie basseinist...

Esiplaanil maksimaalselt sissetõmmatud kõhuga Hanno ja lesiv Andre

Esiplaanil Paul

Kes ütles, et delfiinisõuks on delfiine vaja? Egon peibutas (liba)delfiine seapraega ning need siis edvistasid ja tegid trikka, nagu oskasid, et toidupoolist pälvida.

Delfiin Ürgo

Delfiinide Andre, Erkki ja Ürgo hüpe kahes jaos

Delfiin Andre

Andre enda arvates delfiinipoosis

Hanno, kes nüüd juba tagasi Eestis, vaatas pealt.

Erkki delfiini ujumas 1

Erkki delfiini ujumas 2

Veel üks nägemus delfiinidest Erkki ja Andre poolt

Delfiin Erkki pritsimas

Delfiin Erkki häälitsemas

No ei osanud mina seda õiget pidi pöörata.

---

Ega Andu ja Sukhun hiljem baaris ka alla jäänud. Neil omad trikid.

Täna Singapuris, homme Kuala Lumpuris

Tulin mingisse netipunkti. Hetkel mul toimivat telefonikaarti pole. Ka läpparit mitte - ei mul ega õel. Mina lootsin õe peale, aga õeke on õnneks jäänud endiseks ehk unustas läppari lennukisse. Vähemalt võin selle põhjal kindel olla, et tegemist on ikka just minu kalli õega.

Sihanoukville'ist lahkumine läks üsna pööraseks.

Ei suutnud ma end kehtestada ka eelmisel õhtul ehk et magama ei läinud ma jälle teps mitte. Pagana mulgid, ma tänan ja armastan teid! Ma olin ammu igatsenud korralikku eestlaslikku ilkumist-andmist. Ja sellest ma tänu teile ka sel õhtul osa sain. Nätaki ja nätaki! Päris hästi pandi. Neetult lõbus oli, ausõna.

Muide, vahest oli Sihanoukville'is mu viimane tööpäev natuke ootamatult juba ära. Selgub siis, kui tagasi jõuan. Siis võtan oma mõtted-tunded kokku ja otsustan midagi. Aga kõik on üsna hästi nii või teistsugusel viisil. Mulle isegi lausa meeldis, et töökeskkonda, mis ammugi kuskilt otsast arenev, arendav ega motiveeriv polnud - kui mõned vahvad ja põnevad kliendid välja arvata - enne lahkumist verbaalselt väljendatud intriigike sigines. Noh, muidugi, verbaalselt väljendatu oli tegelikult iseenesest mingi jura, aga märku andis see minu meelest sellest, et Anu on jälle mõnel pinnuks silmas ehk ei mahu hästi pildile, nagu mulle ka on kunagi öeldud ja mis on kui minu elu läbiv motiiv. Ei ole midagi uut siin ilmas. Mine või päramisse Kambodžasse. Aga mulle meeldib mu elu - juhtub nii üht koma teist ja nalja saab.

Viimasel ajal olin juba täiesti kambodžastunud. Eelnevalt blogitu põhjal tehke omad järeldused. Igatahes, magamisharjumust mul eriti enam ei olnud. Ja hommikune lahkumine tuli enam kui ootamatult, sest küüdipakkuja Kit

- jajah, seesama sportautoga 23-aastane inglise IT-poiss, kes on vahel meie klient ja kellest kunagi kohalike uudiste ülevaates kribasin ja kes ajab Kambodžas äri juba 6 aastat (ehk alates 17. eluaastast, olles sealjuures Inglismaal juba ühe firmaga kõrget lendu näidanud), - saabus oma kohaliku naisega eelmisel päeval baaris kokkulepitust paar tundi varem, mil ma polnud asjade pakkimist isegi veel alustanud. Ja kokku pidin pakkima ka kohvri, kuigi ma seda reisule kaasa ei võtnud, sest tuba tuli üle anda. No minema ma igatahes sain. Jooksu pealt jõudsin vaevu Nelet kallistada. Tema lendab täna Austraalia poole.

Sõit Phnom Penhi oli ootuspäraselt selline, nagu Kit oli hoiatanud, - Kitil gaas nii kaua ja nii põhjas kui võimalik ning savupläru ees, terve tee. Autos oli ka ime-ninnu-nännu kutsu-mutsukene...

... ja üks ameerika kutt, kelle nime ma muidugi ära unustasin. Vahepeal tilbendas midagi kapoti all, mistõttu tuli seda vahepeal liimida.

Sõidustiil ja veeretatav jutt olid kuradi põnevad - nii palju, kui midagi kuulsin-nägin. Aga kuigi palju seda ka ei olnud. Magasin suurema osa teest nagu nott ja mu pea olevat sinna-tänna tolksunud. Sain mugavalt hosteli Frog and Parrot ette.

Ah, kuulge, ma praegu pikemalt ei lobise. Annan vaid teada, et meil on siin Singapuris hüper-super. Singapur on kõige änksam linn, mida eales näinud olen! Siin on kõik olemas, suurepärases ja maitsekas tasakaalus. Vau! Pikemat ülevaadet võite, ullikesed, loota kunagi hiljem, aga kindlasti mitte enam Singapurist kribatuna, sest homme põrutan juba Kuala Lumpurisse. Nüüd pean igatahes linnamellu tagasi sukelduma. Tsu-tsu-frei (nagu ikka ütles mu vanaisa)!

Portreekesed

Anna ja Allar Levandi - ilusad, energilised ja päikselised

Mairo, Ly, Merike ja Paul

Mulgid Maive, Erki, Egne ja Tiit

Siku ja Pec

USA poiss Wade ja Rootsi soomlane Antti

Kui Wade mind parasjagu välja kutsus, tuli ta sõber Antti talle kituma, et nägi mind öösel rannas kellegagi, keda ta mu boyfriend'iks otsustas pidada, hoogsalt tantsimas; ise itsitas. Tegin suured silmad, et ei tea mingitest boyfriend'idest küll midagi. Pärast arutasid nad oma teiste kambajõmmidega baarileti taga häälekalt, kui mitu orgasmi keegi ühe päeva jooksul saanud on, kuhu näppe toppida, et oleks hea, jne.

Londoni iirlane Emmet, kes puhkas meil oma poja ja naisega, rääkis mulle iirlaste diskrimineerimisest Inglismaal alles paarkümmend aastat tagasi, iirlaste hingeelust ja pungist ning justkui jälitas mind ühel õhtul baarides ja rannas. Veic kummaline.

Mis teoksil

Täna on mu õekse-vennakse sünnipäev. Õde kohtan kõigi eelduste kohaselt ülehomme Singapuris ja saan õnnesoovid ka silmast silma edastada. Vennast pole kahjuks ammu enam midagi kuulnud, kontaktid puuduvad. Kallistan teda mõttes, mis muud.

---

Eile sattusin plaaniväliselt ja ootamatult katamaraaniga merele mõnulema. Sai ka karmauhti kummuli käidud, nii et puri oli vee all, aga seegi oli pagana lõbus! Äkki ma olen natuke kohtlane, aga nähes seda asja uppi minemas ja ise vette prantsatades, hakkasin kangesti itsitama. Kuigi kaasas oli veekindel fotokas, mida mõnevõrra ka plõksitud sai, ei tulnud pildid kahjuks välja - mingid seadistused olid tuksis.

---

Magamatus ja väike pohmellike on viimasel ajal minu igapäevasteks kaaslasteks saanud. No ei ole mahti magada, mis teha.

---

Homme sõidan siis pealinna, et sealt ülehomme Singapuri lennata. 27. aprillil Sihanoukville'i naastes ma Nelet ega Helenit enam eest ei leia. Niuts! Nele on siis juba Austraalias, Helen Eestis. Ja minust te selle aja jooksul vaevalt midagi kuulete. Mul on nimelt puhkus.

Kuritegevusega lood nutusevõitu

PPPs ilmus lugu selle kohta, et meie linnakeses on kuritegevus residentide ja äriomanike sõnul viimastel kuudel metsikult kasvanud. Tegemist pole paraku ainult kotiröövidega, vaid ka inimröövide, vägistamiste ja noavälgutamistega. Võiks öelda, et öösiti üksinda lonkimine viitab siinsetes oludes suitsidaalsusele. Kohaliku politseišefi sõnul on kuritegevus muidugi hoopis vähenenud ning nad patrullivad hoolsalt kõigis olulistes kohtades. Samas toimub 2/3 kuritegudest 1-kilomeetrisel teejupil, kus asub meiegi hotell ning paraku ei patrulli siin igapäevaselt mitte kui kedagi. Kohalikud ärid on algatanud allkirjade kogumise taotlusele turismiministrile üleandmiseks. Olen minagi isiklikult sinna oma krõnksud alla visanud.

 

---

 

Pole kahtlust, et kasvav kuritegevus on seotud ka majanduslanguse ehk ühtlasi vohava ja kasvava vaesusega.

 

Maailmapanga hinnangul kannatab majanduslangusest just Kambodža selles piirkonnas kõige enam – langus on arengumaa viimaste aastate tõusu taustal kõige jõhkram ja suurendab niigi vohavat vaesust. Hinnanguliselt langeb alla vaesuse piiri (alla 1,25 USD inimese kohta päevas) lisaks 200 000 inimest.

Aastavahetus 2

Peale selle, et aastavahetus tähendas meie jaoks seda, et meil olid neil päevil baaris-restoranis käed-jalad tööd täis ja higi lahmas (mistõttu tööpäeva lõpuks oli mul mõningaid kahtlusi, kas mu kannikaid annab veel kunagi teineteisest eraldada), olime mina, Nele ja üks Hiinas elav-töötav Kanada päritolu Josh, teisipäeva hommikul kutsutud kohalike hotelli- ja baaritöötajate poolt nendega pagodasse ehk budistlikku templisse, pärast seda Aiy perekonna juurde tema kodukülla einet võtma. Sellisest põnevast pakkumisest ei saanud me muidugi keelduda. Templis olime ainsad valged inimesed.

Munk templisse toodud toidukraami õnnistamas. Muidugi tuleb talle selle eest ka raha poetada.

Mungad jorisesid pidevalt midagi ka mikrofonidesse, aga millest jorin rääkis, seda meie kohalikud kaaslased ei teadnud.

Lusikatäis riisi igasse laual olevasse kaussi ja 100 rieli igale kõrvalolevale taldrikule. Nüüd ma siis tean, milleks siin riigis neid 100-rieliseid vaja on - templites ainult neid kasutataksegi. Me, valged, polnud selleks muidugi valmistunud, aga Aiy oli kenasti ka meie peale mõelnud ja pistis meile 100-rieliste pakid pihku.

Nele ja Aiy

Valged hotelli kohalike töötajatega, pluss tukijuht mister Black

Nele ja Josh

Vaade Aiy emakodu tagauksest

Vaade eesuksest. Hakkas vihma kallama.

Aiy emakodu uksel

Nele

Joshi ja Nelega. Sellesama lavatsi peal, kuhu meile "laud" kaeti, sööb see pere ka ise, magab ja teeb ka igasugu muid toiminguid. Peale selle lavatsi ses kodus eriti muud õigupoolest polegi. Nurga taga on siiski pliidike.

Sugulased vaatasid seina ääres, kuidas meie sõime. Ja sööma pidi - viisakusest -, kuigi hirm kõhutõve ees oli ju üsna suur ja samal ajal pitsitas hinge vaeste ees vahest nende viimseid toidupalukesi mäluda. Viimsed võisidki need olla, aga pühade ajal tahavad siin ka kõige vaesemad külalisi võõrustada, no mis sa teed. Söögid olid iseenesest hea maitsega, aga ma pole ikka veel harjunud, et nemad valmistavad liharoogi põhimõtteliselt kõige saba ja sarvedega. Valmistamine käivat nii, et võetakse liharümp ette ja purustatakse haamriga - kõik läeb roaks. Oh seda luupuru ja muud jama siis!

Narin, tukijuht mister Black, Aiy ema ja Aiy

Siit on kuulda natuke ka kohalikku khmeeri keelt.

Aastavahetuse juurde käib siin beebipuudrisõda. Kurinahk, sõjavideo ise läks tuksi kahjuks, aga tulemused on näha siin.

Pange tähele, kuda Nele üritas peaaegu agooniliselt pulbrit kätte saada, et vasturünnakule asuda.

Kogu küla oli meie külastusest elevil, üles rivistunud ja jälgimas, mis toimub.

Tagasiteel tuk-tukis. Kuna hakkas uuesti vihma kallama, tõmbab mr. Black vihmakatteid alla.

Peale pulbrisõja harrastatakse väga aktiivselt ka veesõda - nii veepommide, ämbrite kui voolikute abil. Iseäranis hull veesõda käib tänavatel-sõiduteedel, kus motosõitjadki saavad hoo pealt valusate veepommidega pihta. Kogesin seda ka ise, aga parasjagu polnud kedagi seda jäädvustamas. Liiklusõnnetuste kasv aastavahetusel on päääris korralik. Ja see trall kestab siin terve nädala. Uus härja-aasta algas muidu teisipäeva öösel 1.45.

Sõit Aiy kodukülast tagasi

Koduteel tehti ujumispeatus mingis lombis, mis olevat veri naii. Me, valged, ei olnud ses ikkagi nii veendunud ning piidlesime suplust eemalt.