Malaisia on esimene moslemiriik, kuhu sattunud olen. Täitsagi põnev ju, aga natuke ikka nagu võõristust tekitav. Moslemid on sageli kuidagi kurjade ja ohutunnet tekitavate nägudega. Ega ma selle linnaga kuigi palju tutvuda jõudnud, mistõttu põhjapanevaid üldistusi ilmselt teha ei maksa, aga praeguse mulje kohaselt ma ses linnas üksiku valge naisena lausa elada küll ei tahaks. Mehena oleks ehk iseasi, ent sellepärast ümberlõikamist ma praegu ei kaalu.
---
Petronase kaksiktornid olid meie hotelli vahetus läheduses, aga KLis olin nii laisk kondaja-pildistaja, et mõlemad tornid korraga jäid pildile jäädvustamata. Siin siis üks...
Nagu öeldud, oli KLis rõhk rohkem seltsielul. Jälle palju noort energiat ja entusiasmi ümberringi. :)
Baaris: Mari, Anu, Taavi, Magnus
Meie vahel Mikk
Shake'idel polnud viga, nagu nägudest näete...
Taavi, Mikk, Aali (EASist), Maksim, Hendrik, Aleksander, Ene (EASist)
Kadri ja Eva BDAst Ajujahi läbiviijatena
Pärast baari üritasin magama vingerdada, aga ei läinud läbi - ei suutnud ma ikka entusiastlikele noortele lõpuks vastu panna ehk tuli ikkagi kohaliku klubieluga tutvuma minna. Probleemiks oli tegelikult ka see, et Kambodža rannalinnast tulles ei suutnud ma end suurlinna mõelda ehk osanud peoriideid-jalanõusid kaasa võtta. Ja ega mul neid siin õigupoolest eriti olegi, iseäranis jalanõusid. Aga milleks siis õed on! Sattusime hiinlaste peopaika.
Mikk ja Hendrik
Väiksed tequilashot'id
Vahepeal leidis aset ka üks intsidendike. Me Mariga liikusime poistest eespool ja ühtäkki krabati meid jõuliselt - üsna hirmutav oli. Õnneks olid poisid ka kohe platsis. Mikk astus vahele ja küsis, mis toimub, mispeale kohalik väike junnakas mees ta õlga katsus ja pakkus, et nad võiksid sõpradeks saada, ning kallas pool oma Black Label'i pudelist tema klaasi. Ehk kõik laabus. Nutikatel poistel tekkis suisa plaan, et sedaviisi tulebki jooki hankida - tüdrukud ikka ees saata.
See tahtis vist tants olla...
Jätsime poisid pittu, koduteel veel poosetasime...
Järgmisel päeval olime hästi laisad. Enne kella kolmest elamuste ja mõtete vahetamise seminari, kuhu sedapuhku mindki kutsuti, vedelesime lihtsalt hotellibassu ääres, tunde. Kui Mari põles vaatamata oma üsna korralikule Miami Beach'i krundile ikkagi ära, siis minust polnud nagu arugi saada, et päikse käes viibisin. Olen vist päiksele immuunseks muutunud, kuigi kreemi ei kasuta, eriti pruun ei ole. Pigem ikka vigisetakse mu kallal, et miks ma ikka nii valge olen. Aga olgem ausad, ega ma muidu eriti ei viitsi päikse käes lesida. Alati mõtlen, et enne teen kõik muud asjad ära ja küll ma siis lähen. Vahepeal nagu võtsin endale kohustuse, et iga päev pool tundi, aga kui üks päev vahepeal vihma sadas ehk päikse kätte kuidagi minna ei saanud, siis oli plaan ju niikuinii rikutud ning sinna ta jäi.
Magnus, Taavi, Eva, Kadri
Taavi basseinisalto Magnuse seljast
Eval-Kadril tekkis soov basseini teisele kaldale ehk meie juurde saada. Nii nad siis saidki...
Kadri võttis pikale reisile paraja koti ka kaasa.
Bassu ääres kõrgusid jälle tornid.
Pärast seminarikest, kus minagi suu lahti sain, esinedes endale ootamatult justkui Aasia konsultandina Kambodžast ehk rääkides teistele põgusalt meie elu- ja ärioludest ja hotellist, suundusime kuskile üsna linnaserva, külla AIESECist väljakasvanud e-turundusettevõttele MindValley, kus töötab palju endisi või pragusi AIESECi liikmeid üle ilma, sealhulgas Eesti AIESECi endine president Marjam, kes läks oma pojaga KLi alla aasta tagasi. Ettevõtte kahest ühe omaniku naine on ka eestlane, viimased viibisid meie külastuse ajal aga kuskil välismaal. Kuigi see krempel, mida firma promob-turundab-kirjastab-levitab, on suures osas nähtavasti paras voodoo, millesse paljud töötajad vististi usuvad, meeldis see äriidee mulle igatahes hästi. Kui inimesed siukest värki vajavad/nõuavad või kui see neid - iseäranis praegusel kriisiajal - lohutab/aitab ning asjasse uskuvad töötajad seetõttu eriliselt motiveeritud on (just selliseid sinna ka otsitakse), siis on ju igati mõistlik selle asja pealt raha teha. Mu meelest täitsa vinge!
Taavi, Mikk, Aali, Mari ja Marjam CEO juttu kuulamas - üsnagi innukalt
Argentiinlasest CEO räägib siin töötajate värbamisest ja organisatsioonikultuurist, mis olevat neil traditsioonilisega võrreldes üsna weird - positiivses mõttes, sest töötajad hindavad seda, tahavad fun'i. Seinale projitseeritud motivatsioonikomponendid olevat töötajate jaoks sellises järjestuses (kui ma õigesti mäletan): education, fun, save the world, money.
Maksim ja Magnus kehakeele järgi pisut vähem innukalt kuulamas
Arutelu vaheajal
Mikk, Marjam, Magnus
Mari tutvustas MindValley CEO-le ka oma ReUse Republic'u äriplaani ja see andis e-turunduse alast nõu. Midagi lausa põrutavalt ennekuulmatut ta välja ei käinud, aga võrdlemisi huvitav oli siiski. Esiteks, kordamine on tarkuse ema. Teiseks ja veelgi enam, tegelikult on edu saladus sagedamini just lihtsuses - kui ettevõtlus on sinu peamine kirg, siis taba see lihtne (kas või labane), mis peale läheb ja toimib, ära põe and just do it. Selline oli minu vabatõlgenduslik kokkuvõte "ajujahtijatega" koos veedetud ajast. Lisaks veelgi selgem äratundmine, et minu esmane kirg ei ole ettevõtlus siiski teps mitte. Kahjuks. Mind lihtsalt ei huvitaks äri teha mingis vallas, mis läheb küll ehk paljudele peale, aga mulle endale mitte.
Mikk, Aali, Mari, Eva
"Moepedele" (sry, õde, lihtsalt selline väljend) hilpe kinkida on iseenesest pigem nurjumisele määratud hulljulge temp, aga paistab, et minu poolt sünnipäevaks kingitud Kambodža sall sobib Marile imekombel päris hästi.
Pärast MindValley't siirdusime restorani. Kas KLis esmakordselt viibijalile on mõistlik tutvustada just argentiina kööki, on iseasi, aga mina sõin igatahes väga maitsvat pardipraadi. Selle kõrvale tellitud kõrvitsa asemel, mis kogemata lihtsalt ära unustati, sain küll tasuta hiiglama šokolaadikoogi. Katsu sa siis tervislikult toituda!
Eva, Marjam, Taist hulkumast tulnud Marko, Mikk, Mari, Ene
Pärast läksime baaridesse kondama, aga väga pikalt ma ka ei jaksanud.
Teletorn, nagu aimata võite
Järgmisel hommikul jorutasin niisama, üritades muu hulgas mitu tundi netti pääseda, kuid eriti ei õnnestunud. Kaotasin Mari ära ja Chinatown'i minek jäi katki. Õigupoolest kavatsesin siis üksi minna, aga väljas tundus sel päeval eriti neetult palav ja niiske ning pärast kohaliku söögikoha külastamist, kus paksud moslemid randmeteni taldrikutel olevatesse kuhjadesse kaevusid, nõnda et toit nende paksude sõrmede ja klotserite vahel lirtsus, kadus entusiasm ära - jah, olin sel päeval kuidagi eriliselt peps - ning suundusin hotelli magama.
Enne söögikoha külastamist sattusin lähima metroopeatuse edutul otsingul, plaanides siis veel ikkagi Chinatown'i sõita, hoopis kaksiktornide alla kaubanduskeskusse. Ma vist pole nii suurt enne näinud. Ei ostnud mitte midagi, vahtisin niisama ringi.
Stiilinäited kohalikust rõivastusest
Meie ****-hotell Corus
Kas ma just magasin, aga vedelesin paar tundi voodis ning siis suundusime plaanikohaselt kaksiktornide vahelisele sillale - 42. või 44. korrusele vist. Arvestades seda, kui keerukas neid pileteid oli saada (vaene Taavi pidi neid hankimas käima hommikul kell 7, kuigi oli siis vist alles vaevu magama jõudnud) ja et Singapuri Swissoteli supervaatega 71. korrusele pääses igasuguse vaevata, polnud tegemist enam mingi ime-erilise kogemusega, aga käidud-nähtud sai.
Enne üles laskmist näidati meile aga ka propaganda-3D-filmijuppi Petronase kompaniist, mida mul käepärast pole - ei filmijuppi ega kompaniid -, küll aga on jäädvustused meist endist...
Ja siis juba...
"Ajujahtijad" tahtsid oma seltskonnaga pilti teha, aga näe, mina trügisin ka peale - puhtalt selleks, et natuke tasakaalustada seda ilmset maskuliinset ülekaalu. Mari oligi muidu ainuke jahitšikk, kui korraldajad välja arvata.
Veel paar stiilinäidet rõivastusest
Võtsime kaksiktornide tüdrukutega neljakesi takso ja sõitsime kuningalossi juurde.
See tee viis koningalossi juurde, kuigi mitte meid. Väravad olid suletud ja kuivõrd sattusime sinna plaaniväliselt ehk olime mitte vist piisavalt kaetult riietatud ja lihtsalt ei olnud eriti suurt entusiasmi, siis metsikult ka ei üritanud sisse pääseda.
Sealt kaugelt ta paistab...
Kuningalossi juurest istusime spontaanselt hop-on-hop-off-bussi peale ja tegime linnale tiiru peale, tänu millele mingi ülevaate linnast ikka saime. Asi seegi. Pilte sõidu pealt võtta muidugi ei õnnestunud. Jah, mõnda kohta võinuks ju ka lähemalt ja seestpoolt kaeda, aga seekord jäi ära.
Õhtuks oli välja reklaamitud pool party, mis osutus pigem korteripeoks - sealjuures vägagi rahvarohkeks -, kuigi hoovi (mitte just päris ukse ees) peal oli tõesti päris mõnna bassein. Kohati oli mul tunne, et ma olen natuke liiga vana sellise asja jaoks. Eks valdav osa inimestest olidki nooremad, mis seal salata.
Maksim, Mikk, Anu, Hendrik, Mari, Mikk, Magnus
Bassu ääres oli lahedam ja mõned agaramad sinna ka jõudsid: Hendrik, Mari, Anu, Magnus
Öösel, pärast viimati nähtud basseinis sulistamist siirdusime taksodega Herkki poole - jälle kaksiktornide vahetusse lähedusse, aga meie hotellist teisele poole. Tegemist oli KLi kallimate hulka kuuluva korterelamuga, mis Eesti mõistes üsna okei hinnaga - 10 000 krooni eest kuus 28. korrusel 3-toaline täitsagi lukskorter mõnusa vaatega põhiööelutänavale + kasutusvõimalus 3. korruse vabaõhubasseinides, saunades, jõusaalis + võimalus keemilise puhase teenust tarbida.
Kahjuks, jällegi, ei suudetud seda supermiljööd - hiiglama suur välibassein tornide vahel, vaatega põhiööelutänavale - öösel pildile jäädvustada, sest ega see mitte just kaine peaga nii lihtne ka ei ole, aga uskuge, see oli kaif!
Magnus, Aleksander, Hendrik, Anu, Herkki, Mari
Aleksander, Magnus, Mari, Mikk, Herkki, Anu
Järgmisel hommikul saatsin "jahimehed-naised" tagasi Singapuri poole teele. Ise einestasin rahulikult ja läksin juhatatud poodi, mille otsimine võttis oodatust kauem, endale uusi jalanõusid hankima, mis lõpuks hämmastaval kombel kõigest 100 krooni eest ka õnnestus. Olime kokku leppinud, et lähme Herkkiga veel mingisse imevahvasse kohta lõunatama, aga aeg sai kuidagi ootamatult otsa. Lobisesime Herkki juures natuke niisama, sain ka üle pika aja netti ja jõudsin lõpuks taksoga lennukile ülinapilt.
Kambodža lennukist vaadatuna
Phnom Penhiga läks ka jälle sedaviisi, et ringi ei lonkinud ma seal mitte - õhtul mototaksoga lennujaamast hostelisse ja sealt hommikul samal viisil bussijaama. Aga läbi sõites paistab, et ega seal palju vaadata tõesti ka pole. Kuningaloss, tempel ja linnast natuke väljas Killing Field'e siiski soovitatakse ja ehk lõpuks ikka õnnestub ära käia. Pealinna turud-poed on eraldi teema, kui siit riigist midagi osta tahad.
Baaris: Mari, Anu, Taavi, Magnus
Meie vahel Mikk
Shake'idel polnud viga, nagu nägudest näete...
Taavi, Mikk, Aali (EASist), Maksim, Hendrik, Aleksander, Ene (EASist)
Kadri ja Eva BDAst Ajujahi läbiviijatena
Pärast baari üritasin magama vingerdada, aga ei läinud läbi - ei suutnud ma ikka entusiastlikele noortele lõpuks vastu panna ehk tuli ikkagi kohaliku klubieluga tutvuma minna. Probleemiks oli tegelikult ka see, et Kambodža rannalinnast tulles ei suutnud ma end suurlinna mõelda ehk osanud peoriideid-jalanõusid kaasa võtta. Ja ega mul neid siin õigupoolest eriti olegi, iseäranis jalanõusid. Aga milleks siis õed on! Sattusime hiinlaste peopaika.
Mikk ja Hendrik
Väiksed tequilashot'id
Vahepeal leidis aset ka üks intsidendike. Me Mariga liikusime poistest eespool ja ühtäkki krabati meid jõuliselt - üsna hirmutav oli. Õnneks olid poisid ka kohe platsis. Mikk astus vahele ja küsis, mis toimub, mispeale kohalik väike junnakas mees ta õlga katsus ja pakkus, et nad võiksid sõpradeks saada, ning kallas pool oma Black Label'i pudelist tema klaasi. Ehk kõik laabus. Nutikatel poistel tekkis suisa plaan, et sedaviisi tulebki jooki hankida - tüdrukud ikka ees saata.
See tahtis vist tants olla...
Jätsime poisid pittu, koduteel veel poosetasime...
Järgmisel päeval olime hästi laisad. Enne kella kolmest elamuste ja mõtete vahetamise seminari, kuhu sedapuhku mindki kutsuti, vedelesime lihtsalt hotellibassu ääres, tunde. Kui Mari põles vaatamata oma üsna korralikule Miami Beach'i krundile ikkagi ära, siis minust polnud nagu arugi saada, et päikse käes viibisin. Olen vist päiksele immuunseks muutunud, kuigi kreemi ei kasuta, eriti pruun ei ole. Pigem ikka vigisetakse mu kallal, et miks ma ikka nii valge olen. Aga olgem ausad, ega ma muidu eriti ei viitsi päikse käes lesida. Alati mõtlen, et enne teen kõik muud asjad ära ja küll ma siis lähen. Vahepeal nagu võtsin endale kohustuse, et iga päev pool tundi, aga kui üks päev vahepeal vihma sadas ehk päikse kätte kuidagi minna ei saanud, siis oli plaan ju niikuinii rikutud ning sinna ta jäi.
Magnus, Taavi, Eva, Kadri
Taavi basseinisalto Magnuse seljast
Eval-Kadril tekkis soov basseini teisele kaldale ehk meie juurde saada. Nii nad siis saidki...
Kadri võttis pikale reisile paraja koti ka kaasa.
Bassu ääres kõrgusid jälle tornid.
Pärast seminarikest, kus minagi suu lahti sain, esinedes endale ootamatult justkui Aasia konsultandina Kambodžast ehk rääkides teistele põgusalt meie elu- ja ärioludest ja hotellist, suundusime kuskile üsna linnaserva, külla AIESECist väljakasvanud e-turundusettevõttele MindValley, kus töötab palju endisi või pragusi AIESECi liikmeid üle ilma, sealhulgas Eesti AIESECi endine president Marjam, kes läks oma pojaga KLi alla aasta tagasi. Ettevõtte kahest ühe omaniku naine on ka eestlane, viimased viibisid meie külastuse ajal aga kuskil välismaal. Kuigi see krempel, mida firma promob-turundab-kirjastab-levitab, on suures osas nähtavasti paras voodoo, millesse paljud töötajad vististi usuvad, meeldis see äriidee mulle igatahes hästi. Kui inimesed siukest värki vajavad/nõuavad või kui see neid - iseäranis praegusel kriisiajal - lohutab/aitab ning asjasse uskuvad töötajad seetõttu eriliselt motiveeritud on (just selliseid sinna ka otsitakse), siis on ju igati mõistlik selle asja pealt raha teha. Mu meelest täitsa vinge!
Taavi, Mikk, Aali, Mari ja Marjam CEO juttu kuulamas - üsnagi innukalt
Argentiinlasest CEO räägib siin töötajate värbamisest ja organisatsioonikultuurist, mis olevat neil traditsioonilisega võrreldes üsna weird - positiivses mõttes, sest töötajad hindavad seda, tahavad fun'i. Seinale projitseeritud motivatsioonikomponendid olevat töötajate jaoks sellises järjestuses (kui ma õigesti mäletan): education, fun, save the world, money.
Maksim ja Magnus kehakeele järgi pisut vähem innukalt kuulamas
Arutelu vaheajal
Mikk, Marjam, Magnus
Mari tutvustas MindValley CEO-le ka oma ReUse Republic'u äriplaani ja see andis e-turunduse alast nõu. Midagi lausa põrutavalt ennekuulmatut ta välja ei käinud, aga võrdlemisi huvitav oli siiski. Esiteks, kordamine on tarkuse ema. Teiseks ja veelgi enam, tegelikult on edu saladus sagedamini just lihtsuses - kui ettevõtlus on sinu peamine kirg, siis taba see lihtne (kas või labane), mis peale läheb ja toimib, ära põe and just do it. Selline oli minu vabatõlgenduslik kokkuvõte "ajujahtijatega" koos veedetud ajast. Lisaks veelgi selgem äratundmine, et minu esmane kirg ei ole ettevõtlus siiski teps mitte. Kahjuks. Mind lihtsalt ei huvitaks äri teha mingis vallas, mis läheb küll ehk paljudele peale, aga mulle endale mitte.
Mikk, Aali, Mari, Eva
"Moepedele" (sry, õde, lihtsalt selline väljend) hilpe kinkida on iseenesest pigem nurjumisele määratud hulljulge temp, aga paistab, et minu poolt sünnipäevaks kingitud Kambodža sall sobib Marile imekombel päris hästi.
Pärast MindValley't siirdusime restorani. Kas KLis esmakordselt viibijalile on mõistlik tutvustada just argentiina kööki, on iseasi, aga mina sõin igatahes väga maitsvat pardipraadi. Selle kõrvale tellitud kõrvitsa asemel, mis kogemata lihtsalt ära unustati, sain küll tasuta hiiglama šokolaadikoogi. Katsu sa siis tervislikult toituda!
Eva, Marjam, Taist hulkumast tulnud Marko, Mikk, Mari, Ene
Pärast läksime baaridesse kondama, aga väga pikalt ma ka ei jaksanud.
Teletorn, nagu aimata võite
Järgmisel hommikul jorutasin niisama, üritades muu hulgas mitu tundi netti pääseda, kuid eriti ei õnnestunud. Kaotasin Mari ära ja Chinatown'i minek jäi katki. Õigupoolest kavatsesin siis üksi minna, aga väljas tundus sel päeval eriti neetult palav ja niiske ning pärast kohaliku söögikoha külastamist, kus paksud moslemid randmeteni taldrikutel olevatesse kuhjadesse kaevusid, nõnda et toit nende paksude sõrmede ja klotserite vahel lirtsus, kadus entusiasm ära - jah, olin sel päeval kuidagi eriliselt peps - ning suundusin hotelli magama.
Enne söögikoha külastamist sattusin lähima metroopeatuse edutul otsingul, plaanides siis veel ikkagi Chinatown'i sõita, hoopis kaksiktornide alla kaubanduskeskusse. Ma vist pole nii suurt enne näinud. Ei ostnud mitte midagi, vahtisin niisama ringi.
Stiilinäited kohalikust rõivastusest
Meie ****-hotell Corus
Kas ma just magasin, aga vedelesin paar tundi voodis ning siis suundusime plaanikohaselt kaksiktornide vahelisele sillale - 42. või 44. korrusele vist. Arvestades seda, kui keerukas neid pileteid oli saada (vaene Taavi pidi neid hankimas käima hommikul kell 7, kuigi oli siis vist alles vaevu magama jõudnud) ja et Singapuri Swissoteli supervaatega 71. korrusele pääses igasuguse vaevata, polnud tegemist enam mingi ime-erilise kogemusega, aga käidud-nähtud sai.
Enne üles laskmist näidati meile aga ka propaganda-3D-filmijuppi Petronase kompaniist, mida mul käepärast pole - ei filmijuppi ega kompaniid -, küll aga on jäädvustused meist endist...
Ja siis juba...
"Ajujahtijad" tahtsid oma seltskonnaga pilti teha, aga näe, mina trügisin ka peale - puhtalt selleks, et natuke tasakaalustada seda ilmset maskuliinset ülekaalu. Mari oligi muidu ainuke jahitšikk, kui korraldajad välja arvata.
Veel paar stiilinäidet rõivastusest
Võtsime kaksiktornide tüdrukutega neljakesi takso ja sõitsime kuningalossi juurde.
See tee viis koningalossi juurde, kuigi mitte meid. Väravad olid suletud ja kuivõrd sattusime sinna plaaniväliselt ehk olime mitte vist piisavalt kaetult riietatud ja lihtsalt ei olnud eriti suurt entusiasmi, siis metsikult ka ei üritanud sisse pääseda.
Sealt kaugelt ta paistab...
Kuningalossi juurest istusime spontaanselt hop-on-hop-off-bussi peale ja tegime linnale tiiru peale, tänu millele mingi ülevaate linnast ikka saime. Asi seegi. Pilte sõidu pealt võtta muidugi ei õnnestunud. Jah, mõnda kohta võinuks ju ka lähemalt ja seestpoolt kaeda, aga seekord jäi ära.
Õhtuks oli välja reklaamitud pool party, mis osutus pigem korteripeoks - sealjuures vägagi rahvarohkeks -, kuigi hoovi (mitte just päris ukse ees) peal oli tõesti päris mõnna bassein. Kohati oli mul tunne, et ma olen natuke liiga vana sellise asja jaoks. Eks valdav osa inimestest olidki nooremad, mis seal salata.
Maksim, Mikk, Anu, Hendrik, Mari, Mikk, Magnus
Bassu ääres oli lahedam ja mõned agaramad sinna ka jõudsid: Hendrik, Mari, Anu, Magnus
Öösel, pärast viimati nähtud basseinis sulistamist siirdusime taksodega Herkki poole - jälle kaksiktornide vahetusse lähedusse, aga meie hotellist teisele poole. Tegemist oli KLi kallimate hulka kuuluva korterelamuga, mis Eesti mõistes üsna okei hinnaga - 10 000 krooni eest kuus 28. korrusel 3-toaline täitsagi lukskorter mõnusa vaatega põhiööelutänavale + kasutusvõimalus 3. korruse vabaõhubasseinides, saunades, jõusaalis + võimalus keemilise puhase teenust tarbida.
Kahjuks, jällegi, ei suudetud seda supermiljööd - hiiglama suur välibassein tornide vahel, vaatega põhiööelutänavale - öösel pildile jäädvustada, sest ega see mitte just kaine peaga nii lihtne ka ei ole, aga uskuge, see oli kaif!
Magnus, Aleksander, Hendrik, Anu, Herkki, Mari
Aleksander, Magnus, Mari, Mikk, Herkki, Anu
Järgmisel hommikul saatsin "jahimehed-naised" tagasi Singapuri poole teele. Ise einestasin rahulikult ja läksin juhatatud poodi, mille otsimine võttis oodatust kauem, endale uusi jalanõusid hankima, mis lõpuks hämmastaval kombel kõigest 100 krooni eest ka õnnestus. Olime kokku leppinud, et lähme Herkkiga veel mingisse imevahvasse kohta lõunatama, aga aeg sai kuidagi ootamatult otsa. Lobisesime Herkki juures natuke niisama, sain ka üle pika aja netti ja jõudsin lõpuks taksoga lennukile ülinapilt.
Kambodža lennukist vaadatuna
Phnom Penhiga läks ka jälle sedaviisi, et ringi ei lonkinud ma seal mitte - õhtul mototaksoga lennujaamast hostelisse ja sealt hommikul samal viisil bussijaama. Aga läbi sõites paistab, et ega seal palju vaadata tõesti ka pole. Kuningaloss, tempel ja linnast natuke väljas Killing Field'e siiski soovitatakse ja ehk lõpuks ikka õnnestub ära käia. Pealinna turud-poed on eraldi teema, kui siit riigist midagi osta tahad.
Posts
No comments:
Post a Comment