Delikatessid, vaimuvälgatused, kohatud inimesed jne

Kirjutasin-avaldasin sissekande ära ning nüüd alles märkasin, et pealkirja sattunud "kohatud inimesed" on küll täiesti kohatult sõnastatud. Muidugi pidasin silmas inimesi, keda olen kohanud, mitte kohatuid inimesi. Aga no lõbus, las see pealkiri jääb. Sellest siis see täiendus. Nüüd asja kallale.

---

Mis te arvate, mille peale sellist meelast nägu tehakse?

Ei, mehed on täiesti vale vastus. Eks ikka hakklihakastme ja kartulipudru peale.

Gerly-Jaan mässasid köögis end kolmapäeval (kui ma ei eksi) pealaest jalatallani tilkuvaks ning väljusid sealt siis nimetet produktidega. Ah et mida tähistasime? No sedasama - hakklihakastme-kardulapudru valmimist.


Margus ja Argo

Jäme

Selle pildi palus Gerly Jäme pildi kõrvale panna. Koos ülesandega: leia 10 erinevust!

Jäme, Kris ja Gerly
Lõpuks ometi üks pilt, kust näha, et jah, Kris on tagasi. Kusjuures seekord 1-otsa-piletiga.

Istusime pika laua taga ja puha - 11 eestlast.

Kris, Argo, Jäme, Pets, Mattus
Tõsi, tänaseks on meid alles vaid 6. Mattusel puhkus ja ta pani ootamatult salaja Eestisse plagama, oma plaane eelnevalt tutvustamata. Ühel hetkel lihtsalt selgus, et ta nüüd Eestis. Neli matsi, õigemini kolm matsi ja Gerly, panid mõni tund tagasi jugama. Nii et nüüd on alles jäänud põhimõtteliselt vaid residendid: Renx, Pets, Kris, Jäme ning mööndustega residendid Argo ja mina. Argo paneb ka nädala pärast ajama. Mina juuli esimestel päevadel. Aga nii mõnigi meist tuleb siia kindlasti veel tagasi. Enda kohta ei oska küll veel öelda, aga pole välistatud, et veedangi vaid juuli Eestis ehk et augustis Sihanoukville'is tagasi. Eks näis. Ei oska praegu veel midagi kosta.

Ablas Erkki, Renx ja veel mõni

Ja ega's eestlased sea moodi süüa saa... Hoolitsesin seekord minagi selle eest.
Seda märjukest kulus sel õhtul täitsa palju. Isegi minul, muide. Ma olin kuidagi sedavõrd ärev või pingul vms sel õhtul, et päris palju kulus teist, enne kui üldse midagi mõikama hakkas.

Gerlyga

No ja popsutajaid leidus ka. Küll mõnel hakkas selle mõjul alles vaimuvälgatusi tulema - nagu Vändrast saelaudu! Näiteks: "Anu, kas Anu Lamp on Su ema? Anu ju oled ja istud seal niimoodi lambi all..." Kõik loogiline, eks ole.

Sama tarkpea käpa alt väljus ka selline "praad"...

... mille ta kõrvallauda saatis...
Retseptis tükeldatud papist klaasialused ja sigaret - nami!

---

Aga mis te arvate, mis salapakike see on? Heroiin?
Võta näpust, pole mitte. See on hoopis magus sticky rice, palmilehe sees.

Sisaldas antud juhul ka mingit puuvilja, mida ma ära ei tundnud, kuigi mu meelest olen nüüd juba kõik puuviljad, mida siin liikumas olen näinud, ära proovinud.
Igatahes hea oli.

Täna ostsin endale oma uue kodu külmkappi mingi siukse suurema junni - jumal teab, mis seal sees on, sest sisse ju ei näe ja turul ei osanud mulle ka keegi inglise keeles seletada. Jõudsime hädaga vaid nii kaugele, et no sweet. Eks ma saan siis teada, õigemini tunda, st maitsta, sest sageli sööd siin siuksi imeasju, mida ei tea mitte - vahel sünnib süüa, vahel eriti mitte; ja vahel nagu tundub, et sünnib - maitseb ja puha -, aga seedesüsteemil kujuneb mõne aja pärast mingi isemoodi arvamus sest asjast.

Siin siis need viimased puuviljad, mida proovisin. Ülemise nimetust ei tea, alumine on milk fruit.
Põld häda. Milk fruit oli tõesti nagu piimane.

Tõin vilju turult sellise varuga, et teistelegi mekkida jätkuks. Mõtlesin, et teised eestlased põnevil ja tahavad ka kindlasti proovida, aga vastu lootusi ei tekitanud ma nendega erilist furoori - ei teagi, kas lõpuks läksid ehk prügikasti, sest minust nad lauale jäid.

Näe, katsusin küll meelitades serveerida, nagu mingi reklaamitüdruk...


Gerlyga

Kas teie ka viimastelt piltidelt tähele panite seda, mida ma äsja avastasin? Nimelt, et olen endale viimasel ajal kolm erinevat sini-must-valget rõivaeset soetanud. Mis sa kostad, on kuidagi niimoodi välja kukkunud. Ju on siis ikka mingi väike alateadlik koduigatsus ka, mis muud.

Niisama

Veel Gerlyga

---

Asensio
Hispaanlasest Jaapani residendi Asensioga (kes kõneleb ka jaapani keelt) kohtusin meie hotellis, kui veel baaridaamina töötasin. Just sel päeval, kui ma selle USA tüübiga ilgelt ämbrisse astusin. Igatahes olin pärast eriliselt änksi täis ning pigem jutukam ja veel lõbusam kui muidu. Nii ma siis tõstsin ka Asensio tuju. Kui esiti küsisin, kas kõik on hästi ja tuju hea, siis ta vastas, et ta pole kunagi eriti rõõmus, tuju on pigem ok, rahuldav, aga mõne aja pärast oli tal suu juba kõrvuni, haa. Järgmistel päevadel tuletas ta seda mulle veel meelde.

Jõudsin talle leti ääres ära rääkida peaaegu kõik, mida ma selles riigis äriajamisest siiani olen teada saanud, mida lehtedest lugenud jne ehk et millest võiks talle kasu olla, sest, nagu paljud teised, tuli temagi uurima, kas siin riigis mingit äri ka saaks teha. Eks ikka saab, kui oled nutikas, järjekindel, hea adapteerumisvõimega ja ettevõtlus on su kirg. Ning kui sa pole ülemäära kõrge moraalikoodeksi kandja. Sest korrumpeerunud riigis oleks vastasel juhul keerukas hakkama saada. Altkäemaksudega tuleb pigem arvestada. Käsi-peseb-kätt-mentaliteediga ka. Kuigi teisalt, kui oma rulli oled kohalikule juba välja käinud, ei maksa sul teiselt poolelt enam mitte vähimatki liigutust loota - see oleks otseses mõttes lolli lootus.

Edaspidi oli ka mul Asensiost tolku - ta on olnud aktiivne kuulaja, aidanud mul odavalt moto rentida, uut elukohta otsida jne. Ühesõnaga, temaga on päris tõhus suhelda.

Sel pildil oleme temaga Airportis, kuhu sattusime seoses elukohaotsingutega. Nimelt käisime ühe korterelamu juures mitu korda sisse-välja-kõndijaid küsitlemas. Ikka lootusega endalegi pesa leida (me mõlemad otsisime). Nii sattusime seal ka Kirilli peale, kes, nagu nimest aimata võib, on venelane, kohalik. Edasi viimase kontorisse, siis koju, tema rumeenlasest neljandat last ootava naise Nicole'iga mingeid kohti vaatama ja lõpuks venelaste diskoteeki Airport, mis asub Victory Hill'il, rannas. Nii saime ka siinsest vene kommuunist üht-teist teada. Neid elavat siin oma 20 perekonda, kes hoiavad üsnagi kokku ehk teistega nad eriti ei segune. Neil siin omad kallid kohad, sõidavad Hummeritega, omavad saari, kuhu tahavad ka lennujaamu rajada jne. Üsna tõenäoliselt on osa neist maffiaga seotud. Airport, näiteks, on siuke koht, kuhu raha peab olema kõvasti sisse taotud, aga need korrad, kui seal käinud olen, on see praktiliselt tühi, kuigi hinnad ei ole sugugi kallid. Igatahes tundus kutse nende sekka täitsa intrigeeriv. Aga midagi kuigi intrigeerivat siiski ei juhtunud. Olime Asensioga ikkagi üsna omapäi, venelased omas suures lauas. Tai venelased tegid natuke tsirkust ja kogu moos.




Siiski sai Asensio järgmisel päeval, kui Airporti business lunch'i sööma läksime, vene loomust juba tiba paremini tundma. Kirill pistis "ahvidest" teenindajate peale pljäät'e ja pizdets'e pritsima, nagu torust tuli. Tõsi, teenindajad olid topakad, aga üldiselt ei maksa siin teenindusest ka kuigi palju loota (mis muidugi ei tähenda, et ei peaks üritama meie hotellis asja parandada). Kuigi minagi arvasin, et rikkur-venelased ikkagi suudavad endale mõned kobedamad leida, neid õpetada. Aga tuhkagi. Asensio, kes on jaapanlaslikult äärmiselt vaoshoitud ja delikaatne, samas tähelepanelik, avatud ja sihikindel, oli vene sõimust üsna üllatunud, et mitte öelda šokeeritud, aga üle ta selle elas. Sai Nicole'ilt-Kirillilt ka päris palju kasulikku infi oma äriplaanide jaoks. Ja mina leidsin Nicole'i abiga endale uue kodu.

---

Üldse olen nüüd sagedamini mujal söömas käinud. Kord sõin Kampuchea's näiteks sellist coconut curry't...
... mis oli muidu igati hää, kui unustada asjaolu, et kuradima magus - nagu magustoit.

Ja Danielaga käisin lõpuks ka Sokha hotelli baaris ära.


Jeesus, kui meeldivalt vaikne seal oli! Meil ikka peaaegu alati melu ja euromuss, sageli lausa lärm.

Ja Daniela on ikkagi lahe! Vahepeal rääkisid "meie mehed" siin tema kohta igasugu justkui jubedaid lugusid. Arusaadav - eks ta on emantsipeerunud, julge ja otsekohese naisena meeste jaoks sageli hirmutav ja vastuvõetamatu. Mulle tundus ta kohati natuke liiga naiivne, aga ju ta pole tõesti igasugu mühakatega harjunud. Kuigi ta on sünni poolest korealane ehk asiaat, mistõttu juhtub, et teda vahel siin kui chicken farm'i liiget kiputakse kohtlema, on ta kogu oma teadliku elu elanud eriti euroopalikus keskkonnas ehk Šveitsis šveitslaste peres (millest tal, tõsi, kuigi häid mälestusi ei ole, tänaseks praktiliselt ei suhtle ka) Igatahes on ta minule täitsagi vastuvõetav. Ja mis peamine - ometi keegi töökeskkonnaväline, kellega saab vahelduseks ka kas või girl talk'i puhuda.