Oli ju vahelduseks täitsa põnev sellist tööd teha – mis mulle kindlasti loomupärane pole, aga mis sujus mu enda arvates isegi ootamatult hästi, kuigi päris proffi must sel alal kunagi ei saaks –, kuid nüüd mulle aitab, see on end ammendanud ehk rohkem ma selle eest peale maksta ei soovi. Esmaspäeval reisult naastes kolisin ma nimelt paremasse tuppa, kui mul siin enne oli. Ehk nüüd on mu toas erinevalt varasemast ka kapp, laud, tool ja kont, vahel harva ka hästi aeglane nett. Rohkem ruumi ka ning viibin seal pealegi täitsa omaette. Mõni häda on siiski ka, nt kuivõrd seinad-uksed hästi läbi kostavad ning kajab siin kuidagi enneolematult hästi, siis jõuab nii basseinimörin, kuid veelgi enam minu seina vastas olev öine diskoteegi Utopia peotrall väga selgelt tuppa. Maksab see värk mulle kaks baaridaami kuupalka. Ei viitsinud seal vaid voodiga täidetud toas igatahes enam hallitada.
Et ülevaade ikka täiuslikum oleks, siis siin ka fotod minu praegusest pesast.
Vaated aknast välja
Ja selline on vaade mu ukse eest rõdult vihmasel õhtupoolikul...
---
Minu asemel on baaris nüüd Sukhuni (154 cm) kanadalasest peika Mike (196 cm) - väga lahedad tegelased mõlemad.
Ahjaa, midagi pikantset ka. Eelviimasel tööpäeval sigines mu karjäärikriglisse üks iseäranis mõrkjas-magus rosin. Kui otse öelda, sain hakkama korraliku fopaaga, õigemini lausa mitmega – suurimatega selle mu paarikuulise karjääri jooksul – ja seda veel ühe ja sama inimesega. Mitte ei saa jätta seda teile rääkimata.
Baari tulid koos üks ameeriklane ja üks inglane, välimuse järgi backpacker’id (ehk et oleks võinud ka aimata, et sellised võivad tõenäolisemalt kui teised juuksekarva lõhki ajama hakata ja sellest tulenevalt ise hoolsam olla). Esimene neist oli natuke nagu kurja ilmega, aga kuna ta mulle esiti millegagi otseselt närvidele ei käinud, ei olnud mul ta vastu ka midagi. Teised pärast ütlesid, et oli juba alguses mitme asja pärast vingunud. Noh, igatahes rääkisime nati juttu ja puha. Mingi hetk ilmus kuskilt välja Daniela, kes uuris, kas pärast tööd randa ka lähen. (Muide, ta elab ammu oma lastega meie hotellis, kui ma juhuslikult pole veel maininud.) Ma ütlesin, et ei tea, väss võib peale tulla, aga no vaatame, vahest siiski... Samas oli ka ameeriklane, et jajaa, tema tuleb ka ja tulgu mina ikka ka kindlasti. Ma jäin ikka selliseks veidi ebalevaks, et eks näis.
No ja siis mingi hetk tahtis ameeriklane arvet, mille talle kassiirilt ka tõin. Ameeriklane pistis lõugama, et arvel on rohkem kirjas, kui peaks. Mina ei osanud kohe midagi kosta, sest ega ma arvetesse tavaliselt ei süvene – arvete ja rahadega tegeleb meil kassiir. Kassiir tuli selgitama, aga asi ei laabunud. Ja enne kui ma aru sain, et tegelikult olin mina vea teinud, tegin ma ühe veel hullema veel otsa ja asi kiskus juba päris kiiva.
Nimelt on meil siin viimasel ajal erinevad happy hour’id – erinevatele jookidele erinevatel aegadel. Kuna ma arvete ega rahadega ei tegele, siis ma seda asja eriti ei jälginud. Klientide jaoks on tahvli peal kirjas. Paraku ei ole see seal kirjas just kõige paremini loetavalt ja üheselt mõistetavalt. Ja tõepoolest, klient oli mult midagi üle küsinud, mina aga ei süvenenud asjasse ja ümatasin vist „jajah” vastu, kuigi tegelikult pidanuks vastus olema „ei”. Ehk tegelikult ei kehtinud viskile ja koolale kokteilide happy hour, kuigi mina olin nagu öelnud, et kehtib, sest meil nimetatakse ühte alkohoolset jooki ühe mittealkohoolse joogiga mixer’iks, mitte kokteiliks. Jah, see ei ole iseenesestmõistetav, minu jaoks samuti ei olnud, kui siia tulin, nii et ma pidanuksin klienti paremini kuulama ja talle asja ära seletama, aga näe, ei kuulanud.
Igatahes, klient pritsis sülge ja kassiir jäi ka enda juurde ning mina ei saanud veel pihta, millest jama tuli. Muidugi oli suht ebameeldiv. Ning ma mõtlesin, et siuksega, kes paari dollari pärast skandaali korraldab – mis siis, et aina rõhutades, et asi pole mitte rahas, vaid põhimõttes –, ma välja ei lähe. Ütlesin seda ka Danielale, aga kuna mul oli juhe juba tiba koos, polnud ma absoluutselt tähele pannud, et tüüp oli tulnud Daniela kõrvale istuma ja kuulis suurepäraselt, kuigi ta polnud sugugi määratud seda kuulma! Nüüd oli juba täielik pask majas.
Kõndisin tiiru letist eemale ja sain äkki aru, mis toimub ja kus ma vea tegin. Ühest küljest oli muidugi piinlik, aga asi oli omamoodi sedavõrd totralt naljakas, et kangesti kippus kogu aeg ka naer peale tulema. Mõtlesin hirmuga, et kui ma päriselt naerma hakkan, siis on juba katastroof, mida enam mitte ühegi valemiga parandada ei saa ehk et see klient läheb ülivihaselt minema ja võib-olla peksab enne veel midagi segi ka. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning asusin siis vabandama, nagu oskasin, ja katsusin oma viga täielikult tunnistades selgitada, kuidas kõik nii juhtuda sai. Ma arvan, et tegin seda umbes 30 korda kõikvõimalikke viise katsetades. Tüüp oli ikka täiega pöördes ja karjus kõigile, et ta ei ole üldse mu peale pahane ja et tegelikult olen ma teadagi baari parim töötaja – naeratan, naeran ja suhtlen ning panen ka kõik teised seda tegema –, aga selle arvega on asi ikka täitsa pekkis ja ma olen tema tundeid haavanud ja nüüd mõtlevad kõik temast halvasti. Asi lõppes sellega, et raputasin endale tuhka pähe, nagu suutsin, ja lubasin kõigile juuresolijaile ära rääkida, et mina tegin kohutava vea, ja rääkisingi – ühele, teisele, kolmandale... – nagu oskasin, tema silma all. Siis tuli asi veel paarkümmend korda üles, enne kui jõudsime sinnamaani, et „Peace!” ja rohkem me sest enam kunagi ei räägi.
Mina sain sest kokkuvõttes ikkagi nagu positiivse süsti, sest vähemasti oli ometi midagi põnevat toimunud, itsitasin omaette ning muutusin seitse korda elavamaks ja toimekamaks, kui ma tavaliselt olen, – et mitte öelda maniakaalseks. Tööpäeva lõpuks olin surnud.
Aga poisi kulm oli hoopis enam kipras kui enne. Siiski hängib ta meie hotellis ja baaris siiani, tervitame ja vahetame mõne lause, kuigi rohkem on see pingutatud kui chill.
---
Posts
No comments:
Post a Comment