Eile hommikul lendasin kodutualetist tulise jutina välja, sest keegi üritas poti sisemusest välja tungima hakata, sellal kui mina seal istusin. Piilusin pärast ukse vahelt - suur karvane ämblik oli. Üldiselt ma ju ämblikke ei karda, see tähendab Eestis, tavaliselt, aga siin ei või siiski kunagi päris kindel olla, kas mõni neist ehk mürgine pole. Sulgesin ämbliku vannituppa ja lahendusena tellisin koristusteenuse. Õhtuks oligi ämblik koos muu suurema prahiga kadunud.
Väiksed Eesti (või koguni eesti, märkimaks teadagi rahvuslikku kuuluvust) ämblikud tekitavad mus isegi teatavaid nostalgilisi mälestusi - lapsepõlve kooselust ämblikega. Ei, see ei ole märk raskest lapsepõlvest - see pigem lõbus mälestus...
Minu vanemate esimene oma kodu - oma pealinnas elavatest vanematest eraldi ja koos meiega (minu ja õe-vennaga) - oli Keilas, Puškini pargis, vanas lagunenud mõisahoones, ühetoalises korteris, kus köök oli mäletatavasti üsna suur, ent tuba oli enam-vähem sedavõrd kitsuke, et kui vanemate diivan oli öörežiimil, oli ruum ka otsas. Nii magasime me kapis - sellises vanas sisse-ehitatud ja sügavas. See oli tehtud kahekordseks - õde-vend olid ülemise korra peal, võre taga. (Nad olid vist alla aasta vanad, kui sinna kolisime. Ma ise kas 4 või äsja 5 saanud. Sestap on ka mälestused alles unenäolised ja fragmentaarsed.) Ja mina magasin kapipõrandal paikneval madratsil. No ja seal need ämblikud siis kondasidki, vahel ka teki all ja padja peal. Ma ei mäleta, et nad mus mingit õudu või õõva oleksid tekitanud. Saime täitsa sõbralikult läbi ja mahtusime kõik kenasti ära.
Kui jutt juba selle Puškini pargi mõisahoone peale läks... Jah, see oli siis igavesti lagunenud ja justkui kummituslik. Ei, kummitusehirmu ma ka tegelikult ei mäleta, küll aga mäletan, et seal majas elas mingi onkel, kes oli ehk kommionu vms ja kelle eest mul hoiduda kästi. See onu tekitab küll siiani veidi judinaid.
Ja muidugi oli see elamine selline, et vesi ja küte tuli sisse tuua, solk välja viia. Kemps oli kuidagi korruse peale üks. Ja vot seda ma siiani ei tea, kas ma olen selle välja mõelnud või mitte, aga see kemps oli nagu kõige jubedam koht üldse - talvel läks see jäässe ja kevadel hakkasid kollased purikad pea kohal tilkuma - minu meelest oli teisel korrusel sama koha peal ka kemps, aga ma pole siiski kaugeltki veendunud, et see ikka võimalik sai olla. Igatahes oli lastel privileeg kasutada köögiämbrit. Õigupoolest küll ainult minul, sest õel-vennal oli siis veel üldsegi privileeg püksi teha.
Aga jõgi tegi ühe majanurga ümber maalilise jõnksu ja talvel - noil aegadel, eks ole, kui talved olid hulka talvisemad, niisamuti kui rohi rohelisem jne, - oli lumi sageli lastele üle pea, mis oli iseenesest samuti maaliline, ent kuivõrd sinna mingi traktor alati esimese rutuga teed sisse kaevama ei kihutanud, siis samas mitte eriti funktsionaalne. Meie pidime sageli mu meelest juba enne 6 hommikul sealt läbi tungima - rongi peale, et Tallinnasse kihutada. Novot selle koha peal ma nüüd jälle hästi ei mäleta... Tallinnas käisime emaga nagu kahekesi... Aga mis need õde-vend siis tegid? Ju olid ikka juba nii vanad, et sai sõime viidud... Nende jaoks oli igatahes uhke raudjalastega kaksikutekelk, mille oli sel sügaval defitsiidiajal kuskilt välja koukinud muidugi mu nirgist vanaema, aga ega seda uhket kelkugi saanud läbi lauslume lükata.
Tallinnas käisime emaga seetõttu, et ema töötas siis alles pealinnas, tudeng oli ka samal ajal. Ja mina ruttasin temaga sageli kaasa. (Tegelikult kirjutasin esimese hooga "tolknesin", aga "ruttasin" on oluliselt õigem. Sest ajast saati olengi harjunud punktist A punkti B ikka tõtaka sammuga astuma, mitte uimerdades; iseasi küll, kui ma nautlemiseks jalutan.) Emaema ja isaisa töökohtades viibisin ka ühtepuhku. Aga üsna omapäi käisin ka juba ringi. Kadriorgu Reet Kaasiku (hilisema Kriigeri) tantsutrenni liiklesin mu meelest juba 5-aastaselt üksinda, trammiga. Vahel tikkus mõni tädi lgi, et kuhu sa, lapsuke, oma vanemad oled kaotanud. Seleta siis, et tädi, kõik on kontrolli all - vanemad on tööl ja mina lähen trenni. Ükskord juhtus küll ometi, et jäin trammis magama ja sõitsin oma peatusest mööda, - siis ma vist enam nii suurt enesekindlust üles ei näidanud. Ei mäleta, kuidas, aga sihtpunkti ma siiski jõudsin.
Nojah, enne kui otsaga kuidagi ämblike juurde tagasi jõuan, pean veel märkima, et sest vanast lagunenud mõisahoonest on tänaseks saanud täitsa kena ja esinduslik Harjumaa muusem, nagu eelmisel aastal oma silmaga näha võisin. Kappi, kus magasin, rahvale vaatamiseks siiski ei pakuta. Ja kõik tundus muidugi kahtlaselt väike jne, aga iseäranis kahetsusväärne oli asjaolu, et seinalt puudus ka mälestustahvel kirjaga: "Selle maja kapis magas Una koos ämblikega". Aga pole hullu, Keila-Tiina arvas, et see kindlasti tuleb veel sinna.
Meie pere järgmise koduga seoses on mul ka üks ämblikumälestus - sedakorda natuke kummituslikum, või isegi kafkalikum. Kõigepealt, tegemist oli jälle ühetoalise korteriga, sedakorda pikkade joostavate koridoridega noorte geoloogide (kellede hulka mu isagi kuulus) ühikas, mis sumises sellal lastest nagu mesilastaru - oli ju aeg maa lastega täita. Ja täideti hoolega. Aga kapis ei maganud me siis enam teps mitte. Isa ehitas meile kolmekordse nari, voh! Peaaegu uskumatu, aga tõsi. (Tegelikult ehitas ta isegi telliskividest vanni, mille ta ära plaatis ja kus me õe-vennaga koos mulistasime.) Aga seal naril pidin mina sedapuhku magama ülakorrusel, mis tekitas teatavaid nägelusi, sest õde-vend said asjast aru umbes nii, et tegemist oli mingi hierarhilise asetusega ja nad tahtsid ise hierarhia tipus olla, paraku aga ei lubatud, ning mina ihkasin allapoole, sest lae all oli paganama kuum ja ruumi vist ka kõige vähem.
Minu vanemate üks esimesi suuremaid investeeringuid, ühtlasi suuremaid ruumivõtjaid ses ühetoalises korteris, oli klaver - küll mitte tiibklaver, aga omajagu kolakas ikkagi -, mida mind õppima pandi. Eks ma tahtsin vist ikka ise ka. Keegi mind nagu ei sundinud. Vanemad arvasid vist esiti, et vahva, las tegeleb, kasvatab distsipliini, aga nad ei osanud kohe ette kujutada, kui tüütuks see teistele võib kujunuda ja et mu kohusetunne võib liigsekski paisuda ning muusika mulle suisa "ohtlikult palju" meeldima hakata... Noh, väga hea, kokkuvõttes andis see mulle edasises elus teatud privileegid - mind "küüditati" klaveriga koos minema. Seal ühikas selle teise otsa, täiesti omaette tuppa, mis oli enne vist pesuköök, aga jäi mingil hetkel kasutult seisma. Nii sain mina siis algklassilapsena päris palju privaatsust, sellal kui teised ses majas elasid keskmiselt ligi neljakesi ühes toas. Sama kordus põhikooli ajal juba Tallinnas elades - jälle kord sain peamiselt tänu klaverile oma perekonnast kaks korrust kõrgemale omaette korterisse - ok, tegelikult ühiskorterisse, kus elasin koos ühe juudimutiga (jah, on teatavaid põhjusi, miks ma teda "mutiks" nimetan, - daam ega proua ega ka lihtsalt tädi poleks tema puhul kindlasti kohased). Ehhh, njaaa, see juudimutt oli ka ülimalt värvikas frukt, kellest oleks nii mõndagi pajatada, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei tea, miks ma üldse kogu seda jama kirja hakkasin panema... Tegelikult teavad mu lähemad sõbrad neid lugusid niikuinii juba ammu.
Heakene küll, jõudkem siiski ämbliku juurde tagasi. Seal ühika omaette toas, kus ma peale muude väiksemate ja suuremate lolluste (muuseas näiteks ka üsna regulaarse kummiliimi hingamise, mis seletab nii mõndagi, eks ole) vahel ka klaverit harjutasin, elas sellesama klaveri taga ka üks ämblikpoiss, kes esiti oli mulle üsna armsaks sõbrakeseks, aga muutus aja möödudes nagu väikseks ja üha suuremaks kolliks - ta jalad venisid aina pikemaks, veelgi enam jalakarvad. Välja ilmus ta vaid siis, kui ma käed klaverile panin, ja niipea kui need sealt ära võtsin, oli ta jälle klaveri taga peidus. Seega, tabada oli teda kaunis keerukas. Aga häirima oli ta mind paraku hakanud... Pean tunnistama, et lõpuks jäi ta eluke minu hingele, - mõrvasin ta brutaalselt kotaga. Rahu tema põrmule!
Väiksed Eesti (või koguni eesti, märkimaks teadagi rahvuslikku kuuluvust) ämblikud tekitavad mus isegi teatavaid nostalgilisi mälestusi - lapsepõlve kooselust ämblikega. Ei, see ei ole märk raskest lapsepõlvest - see pigem lõbus mälestus...
Minu vanemate esimene oma kodu - oma pealinnas elavatest vanematest eraldi ja koos meiega (minu ja õe-vennaga) - oli Keilas, Puškini pargis, vanas lagunenud mõisahoones, ühetoalises korteris, kus köök oli mäletatavasti üsna suur, ent tuba oli enam-vähem sedavõrd kitsuke, et kui vanemate diivan oli öörežiimil, oli ruum ka otsas. Nii magasime me kapis - sellises vanas sisse-ehitatud ja sügavas. See oli tehtud kahekordseks - õde-vend olid ülemise korra peal, võre taga. (Nad olid vist alla aasta vanad, kui sinna kolisime. Ma ise kas 4 või äsja 5 saanud. Sestap on ka mälestused alles unenäolised ja fragmentaarsed.) Ja mina magasin kapipõrandal paikneval madratsil. No ja seal need ämblikud siis kondasidki, vahel ka teki all ja padja peal. Ma ei mäleta, et nad mus mingit õudu või õõva oleksid tekitanud. Saime täitsa sõbralikult läbi ja mahtusime kõik kenasti ära.
Kui jutt juba selle Puškini pargi mõisahoone peale läks... Jah, see oli siis igavesti lagunenud ja justkui kummituslik. Ei, kummitusehirmu ma ka tegelikult ei mäleta, küll aga mäletan, et seal majas elas mingi onkel, kes oli ehk kommionu vms ja kelle eest mul hoiduda kästi. See onu tekitab küll siiani veidi judinaid.
Ja muidugi oli see elamine selline, et vesi ja küte tuli sisse tuua, solk välja viia. Kemps oli kuidagi korruse peale üks. Ja vot seda ma siiani ei tea, kas ma olen selle välja mõelnud või mitte, aga see kemps oli nagu kõige jubedam koht üldse - talvel läks see jäässe ja kevadel hakkasid kollased purikad pea kohal tilkuma - minu meelest oli teisel korrusel sama koha peal ka kemps, aga ma pole siiski kaugeltki veendunud, et see ikka võimalik sai olla. Igatahes oli lastel privileeg kasutada köögiämbrit. Õigupoolest küll ainult minul, sest õel-vennal oli siis veel üldsegi privileeg püksi teha.
Aga jõgi tegi ühe majanurga ümber maalilise jõnksu ja talvel - noil aegadel, eks ole, kui talved olid hulka talvisemad, niisamuti kui rohi rohelisem jne, - oli lumi sageli lastele üle pea, mis oli iseenesest samuti maaliline, ent kuivõrd sinna mingi traktor alati esimese rutuga teed sisse kaevama ei kihutanud, siis samas mitte eriti funktsionaalne. Meie pidime sageli mu meelest juba enne 6 hommikul sealt läbi tungima - rongi peale, et Tallinnasse kihutada. Novot selle koha peal ma nüüd jälle hästi ei mäleta... Tallinnas käisime emaga nagu kahekesi... Aga mis need õde-vend siis tegid? Ju olid ikka juba nii vanad, et sai sõime viidud... Nende jaoks oli igatahes uhke raudjalastega kaksikutekelk, mille oli sel sügaval defitsiidiajal kuskilt välja koukinud muidugi mu nirgist vanaema, aga ega seda uhket kelkugi saanud läbi lauslume lükata.
Tallinnas käisime emaga seetõttu, et ema töötas siis alles pealinnas, tudeng oli ka samal ajal. Ja mina ruttasin temaga sageli kaasa. (Tegelikult kirjutasin esimese hooga "tolknesin", aga "ruttasin" on oluliselt õigem. Sest ajast saati olengi harjunud punktist A punkti B ikka tõtaka sammuga astuma, mitte uimerdades; iseasi küll, kui ma nautlemiseks jalutan.) Emaema ja isaisa töökohtades viibisin ka ühtepuhku. Aga üsna omapäi käisin ka juba ringi. Kadriorgu Reet Kaasiku (hilisema Kriigeri) tantsutrenni liiklesin mu meelest juba 5-aastaselt üksinda, trammiga. Vahel tikkus mõni tädi lgi, et kuhu sa, lapsuke, oma vanemad oled kaotanud. Seleta siis, et tädi, kõik on kontrolli all - vanemad on tööl ja mina lähen trenni. Ükskord juhtus küll ometi, et jäin trammis magama ja sõitsin oma peatusest mööda, - siis ma vist enam nii suurt enesekindlust üles ei näidanud. Ei mäleta, kuidas, aga sihtpunkti ma siiski jõudsin.
Nojah, enne kui otsaga kuidagi ämblike juurde tagasi jõuan, pean veel märkima, et sest vanast lagunenud mõisahoonest on tänaseks saanud täitsa kena ja esinduslik Harjumaa muusem, nagu eelmisel aastal oma silmaga näha võisin. Kappi, kus magasin, rahvale vaatamiseks siiski ei pakuta. Ja kõik tundus muidugi kahtlaselt väike jne, aga iseäranis kahetsusväärne oli asjaolu, et seinalt puudus ka mälestustahvel kirjaga: "Selle maja kapis magas Una koos ämblikega". Aga pole hullu, Keila-Tiina arvas, et see kindlasti tuleb veel sinna.
Meie pere järgmise koduga seoses on mul ka üks ämblikumälestus - sedakorda natuke kummituslikum, või isegi kafkalikum. Kõigepealt, tegemist oli jälle ühetoalise korteriga, sedakorda pikkade joostavate koridoridega noorte geoloogide (kellede hulka mu isagi kuulus) ühikas, mis sumises sellal lastest nagu mesilastaru - oli ju aeg maa lastega täita. Ja täideti hoolega. Aga kapis ei maganud me siis enam teps mitte. Isa ehitas meile kolmekordse nari, voh! Peaaegu uskumatu, aga tõsi. (Tegelikult ehitas ta isegi telliskividest vanni, mille ta ära plaatis ja kus me õe-vennaga koos mulistasime.) Aga seal naril pidin mina sedapuhku magama ülakorrusel, mis tekitas teatavaid nägelusi, sest õde-vend said asjast aru umbes nii, et tegemist oli mingi hierarhilise asetusega ja nad tahtsid ise hierarhia tipus olla, paraku aga ei lubatud, ning mina ihkasin allapoole, sest lae all oli paganama kuum ja ruumi vist ka kõige vähem.
Minu vanemate üks esimesi suuremaid investeeringuid, ühtlasi suuremaid ruumivõtjaid ses ühetoalises korteris, oli klaver - küll mitte tiibklaver, aga omajagu kolakas ikkagi -, mida mind õppima pandi. Eks ma tahtsin vist ikka ise ka. Keegi mind nagu ei sundinud. Vanemad arvasid vist esiti, et vahva, las tegeleb, kasvatab distsipliini, aga nad ei osanud kohe ette kujutada, kui tüütuks see teistele võib kujunuda ja et mu kohusetunne võib liigsekski paisuda ning muusika mulle suisa "ohtlikult palju" meeldima hakata... Noh, väga hea, kokkuvõttes andis see mulle edasises elus teatud privileegid - mind "küüditati" klaveriga koos minema. Seal ühikas selle teise otsa, täiesti omaette tuppa, mis oli enne vist pesuköök, aga jäi mingil hetkel kasutult seisma. Nii sain mina siis algklassilapsena päris palju privaatsust, sellal kui teised ses majas elasid keskmiselt ligi neljakesi ühes toas. Sama kordus põhikooli ajal juba Tallinnas elades - jälle kord sain peamiselt tänu klaverile oma perekonnast kaks korrust kõrgemale omaette korterisse - ok, tegelikult ühiskorterisse, kus elasin koos ühe juudimutiga (jah, on teatavaid põhjusi, miks ma teda "mutiks" nimetan, - daam ega proua ega ka lihtsalt tädi poleks tema puhul kindlasti kohased). Ehhh, njaaa, see juudimutt oli ka ülimalt värvikas frukt, kellest oleks nii mõndagi pajatada, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei tea, miks ma üldse kogu seda jama kirja hakkasin panema... Tegelikult teavad mu lähemad sõbrad neid lugusid niikuinii juba ammu.
Heakene küll, jõudkem siiski ämbliku juurde tagasi. Seal ühika omaette toas, kus ma peale muude väiksemate ja suuremate lolluste (muuseas näiteks ka üsna regulaarse kummiliimi hingamise, mis seletab nii mõndagi, eks ole) vahel ka klaverit harjutasin, elas sellesama klaveri taga ka üks ämblikpoiss, kes esiti oli mulle üsna armsaks sõbrakeseks, aga muutus aja möödudes nagu väikseks ja üha suuremaks kolliks - ta jalad venisid aina pikemaks, veelgi enam jalakarvad. Välja ilmus ta vaid siis, kui ma käed klaverile panin, ja niipea kui need sealt ära võtsin, oli ta jälle klaveri taga peidus. Seega, tabada oli teda kaunis keerukas. Aga häirima oli ta mind paraku hakanud... Pean tunnistama, et lõpuks jäi ta eluke minu hingele, - mõrvasin ta brutaalselt kotaga. Rahu tema põrmule!
Posts
No comments:
Post a Comment