Söömisest

Kohalikust toidukraamist on vahepeal proovitud üks limane tigu, millest piisas, et mu seedimine segi lüüa. Õnneks, nagu mainitud, ei ole ma viimasel ajal eriti midagi söönud, nii et seedematerjali on üsna vähe olnud ja pikemat aega tualetis veeta ei osutunud vajalikuks. See limane kraam mulle vist ikka ei istu sugugi, kuigi küpsetatud teod, mida siin varem pruukisin, meeldisid mulle väga.

Venelaste peetavas Snake House’is, mille ees seisis mitu Hummerit (mis peaks kõnelema ka koha enese peenusest) sai pruugitud ka krokodilliha, mis oli siinses kontekstis ikka hiiglama kallis. Paraku jäid krokodillivaagnad meie seltskonnast suuremas jaos alles. Ega sest lihast tegelikult suurt aru saanud, aga kuivõrd ta oli täiesti „ära tehtud” ehk metsikult maitsestatud ja muu siloga segatud, ju ta siis suurem asi ei olnud. Võis tabad mingeid kuivi vintskeid ribakesi. Aga noh, linnuke on igatahes kirjas. Fooliumis küpsetatud kala spinatis maitses igatahes hõrk. Snake House’is eksponeeritakse ka igasugu elusaid elukaid – nagu nimest võite arvata, siis hulgaliselt igasugu madusid, ka muid roomajaid, kilpkonni, krokodille ja keda veel, aga meie nägime seekord põhiliselt madusid, kuna „põhiloomaaed” oli meie hilise külastuse ajaks juba kahjuks suletud. Eriti vahva oli see, et justkui isutekitajaks oli kohe meie kõrval akvaariumis madu, kes valmistus millalgi sealsamas akvaariumis oleva hiirega maiustama, aga õnneks ei tulnud tal selleks meie sealviibimise ajal veel tuju.

Peamiselt toitun enda hotellis, kus on täitsa ponks söök. Kuigi kartulit ja musta leibagi oleks võimalik ka siin saada - kartulit menüüst ja leiba toovad kaasa külalised Eestist -, siis nende järele ma küll mingit vajadust ei tunne ja arvatavasti ei hakkagi tundma. Kui millestki puudust tunnen, siis Eesti laiast piimatoodete valikust. Üldiselt mulle siinne toit täitsa istub.