Pühapäeval, päev enne arvukate eestlaste lahkumist, võtsime rollerid ja kimasime natuke ringi. Mina olin juba kolmandat korda rolleri seljas ja ainuke naisrollerijuht seltskonnas Teised, ka need, kes siin juba kaua elanud, pole söandanud ise rooli asuda. Algaja rollerijuhina kohtasin retkel enda jaoks ka natuke liiga ekstreemseid teeolusid. Hõredale kitsale hüpekaga puulaudadest sillale sõita üritades lõin pisut põnnama – ei andnud piisavalt gaasi, libisesin otsa pealt tagasi ning panin ka põlve maha. On teine korralikult sinine nüüd. Jumal tänatud, et nii läks. Hullem variant olnuks, kui pudenenuksin silla keskelt alla vette. Arx tuli ajas siis minu masina ka üle. Pärast jäin veel ühes kitsas kohas raudtee kõrval kinni. Kuna olin teistest natuke maha jäänud, tulid appi khmeeri poisid, kes mu välja tõstsid. Siiski on rolleriga mõnna sõita – tuul ja vabadusetunne.
Mis me siis nägime? Kose juures käisime. Selle ilusamast osast mul kahjuks pilti pole, kuna jätsin siis fotoka maha. No ja siis nägime selle maa tegelikku olukorda – imelobudikke, kus inimesed elasid, hiiglama räppa ja solgijugasid, näljas ja vaesuses inimesi, palju paljaid lapsi, aga sealjuures ka imeilusaid puutumata üksildasi randu. Väikse metsapõleng jäi ka tee peale. Minu jaoks lõppes retk Independence beach’il nn lennukirestoranis (kuna siis pidin teistest irduma, et tööle minna) – mingid kasahhid olid otsustanud sinna lennuki ja seina sisse pooleldi õhku tavalise sõiduauto ja puuri ahviga, keda kostitasime küpsisega, vaatamiseks välja panna; ümber on ehitanud angaari. Selle kauni ranna kontekstis on see võrdlemisi kummaline, aga eks see olegi üks kummaline maa. Igatahes saab selles kaunis rannas euroopalikku teenindust, mis kulus meile pärast väsitavat retke marjaks ära küll.
See asi lehkas päris mõnuga.
All vasakul näha oleva tüdruku rõõm saadud küpsise üle on ehe.
Ka nii on võimalik elada.
Vigaseid inimesi inimesi igasugustes variatsioonides kohtab siin palju. Üks näide all paremal.
Posts
No comments:
Post a Comment