Ma pole siukest everlasting enormous naeratust varem näinud kui neljal inglasel ehk kahel inglise paaril, kes siin iga päev istusid – esiti küll paari kaupa, sest omavahel vennastusid nad meie alles viimasel päeval. Kui sisse astusid, säras kogu maja. Ime siis, et see minugi näost tagasi ei peegeldunud, nii et hoopis nemad mulle ütlesid: „You’re always smiling and shining, even when you’re on your own. That’s just lovely! Thank you!” Ise olid iga asja üle superõnnelikud. Lahkudes kirjutasid meile paberilehtede peale ja külalisraamatusse igasugu kiidusõnu, et kui tore neil kõik oli siin, kallistasid kõiki, palusid meid pildile, embasid kõiki. Kõlab peaaegu nagu vastikult läilalt, aga see mõjus siiski väga meeldivalt. Ka nemad on nüüd kahjuks lahkunud. Tunnen puudust.
Posts
No comments:
Post a Comment