Lahkumised-saabumised, nutu- ja rõõmulaul

Suur osa eestlastest lahkub siit homme. Just hakkasin nendega kuidagi suhestuma, mõned jõudsid mulle juba üsna omaseks, isegi armsaks saada, ning juba nad lähevadki. Päris kurb on isegi.

Kuigi ma olen teadagi üsna isepäine tegelane (kohati seetõttu ka talumatult, nagu elu on näidanud), kes suurest konkreetsemate ühiste eesmärkide ja huvideta seltsielust eriliselt lugu pidada ei mõista – seda nähtavasti seetõttu, et kolimiste tõttu polnud mul lapsest saati kuskile klanni kuuluda ka praktiliselt võimalik ja hiljem, kui võimalus tekkis, ei tundnud ma ise enam vajadust, pigem isegi vastumeelsust –, meeldib mulle kangesti piiluda erinevatesse seltskondadesse, mis mõnikord on üsnagi kinnised – seda suurem on hasart – iseäranis juhul kui esiti tajud, et sind peetakse ilmselgelt outsider’iks, sest seda vahvam on, kui mingil hetkel saavutad mõne inimesega isikliku huvitava ja toreda kontakti, misjärel nende mõjul hakkad sa ka seltskonna jaoks kuidagi olemas olema, sind ignoreeritakse vähem ja hakatakse otsapidi omaks võtma, kuigi esiti veel kerge võõristusega. See on tõeliselt kihvt. Heakene küll, muidugi on mõned inimesed ja seltskonnad avatumad kui teised.

Teiselt poolt, kui keegi väga kiiresti mu vastu intensiivset isiklikku huvi üles näitab, tekitab see minus umbusku, hakkan ise ignoreerima, kuna ka suure huviga enda isiku vastu ei olnud ma lapsepõlves lihtsalt harjunud (olin palju omadega üsna omapäi). Ja nii ma olen siis hirmus pikajuhtmeline – võin avastada terve igaviku hiljem, et tegelikult on inimene ju huvitav ja meeldiv, aga selleks ajaks võin olla ta juba eemale peletanud. Sestap peetakse mind vahel ka kõrgiks. Tegelikult, olgem ausad, on asja taga pigem hirmud ja ebakindlus, aga nende ületamine on mulle seda suuremaks väljakutseks ja minu hobiks, nii et pisike progress, ma loodan, toimub loodetavasti üsna pidevalt. J

Vot selliseid mõtteid tekitab minus homne eestlaste lahkumine.

Homme lahkuvad siis kolm seltskonda eestlasi. Esiteks, Märjamaa seltskond Kati-Jaanus-Terje-Ruttar, – avatud, soe ja sõbralik Märjamaa punt, õigemini 2 ühtekat perekonnasõpradest abielupaari – tõesti toredad inimesed. Teiseks, Kennu-Kati-Birx-Mäekas-Tults. Neist saavutasin kontakti nimetatute järjekorras, kuigi kahe viimaseni eriti ei jõudnudki. Igatahes kolme esimest jõudsin juba tõeliselt armastama hakata, nii et nuuks-nuuks. Kolmandaks, Prido-Dan-Argo. Hmm, ma mõtlen, mida nende kohta öelda... Öelda ju oleks nii mõndagi – ja loomulikult palju headki –, aga vot ei ütle praegu.

Kokkuvõttes, jääb loota, et puutun nende inimestega oma elus veelgi kokku. Ja no pidu tuleb täna ka igatahes!

Ja muidugi tulevad jälle uued. Eile, näiteks, saabus üks ilusa suhtega paljurännanud lapseootel paar, kelle elust jõudsin tööl olles juba mõndagi põnevat teada saada. Jälle väga sümpaatsed inimesed.