Minu uus kodu ja toanaaber

Elan praegu ühes toas 23-aastase Nelega, kes on pärit Viljandist ja on ühtlasi mu kolleeg ning siin elanud-töötanud juba ümmarguselt kuu aega. Väike armas tüdruk. Kuigi teda kimbutab natuke juba praegu igatsus lähedaste järele, sest nagu ma teada sain, on tema, erinevalt minust, harjunud püsivate ja reglaarset viljelemist leidvate sõprussuhetega, plaanib ta siit edasi reisima minna, vististi Austraaliasse, ega plaani viimastel andmetel sel aastal, ehk mitte järgmiselgi, Eestisse tagasi jõuda.

Minu sõbrad juba teavad, et kuigi olen suhtluseks ka vähemalt kohati täitsagi võimeline, olen ma tegelikult sisimas ikka siuke introverdiniru, võiks isegi öelda, et eraklik, ja vajan aega omaette olemiseks peaaegu nagu õhku. Pikemat aega lausa ühte tuba jaganud ei ole ma mõnda aega ning lihtne see just ei ole – ükskõik, kui tore inimene kaaslaseks ka pole. Aga õnneks on tõesti tore, sõbralik ja leplik.

Üks päev käisime koos trennis. See oli vahetult pärast seda, kui ma olin üksinda esimest korda rolleri seljas ja esimest korda linnas trennis käinud. Sedakorda võtsin juba ka Nele tagaistmele. Järgmine kord võtan siis ehk ka kolmanda ja nii kuni viiendani välja, sest sellistki vaatepilti võib siin tänavatel kohata.

Trennielamused olid päris suured, eriti vist Nele jaoks. Kuna latiinotantsutrenni, millega mõlemad tegelenud oleme, ei paku meile siin kahjuks mitte keegi, siis tuleb kasutada võimalusi, milliseid pakutakse. Seega, sattusime jõusaali. Võtsime endale ka ahelsuitsetajast ja musklimehest instruktori juurde. Ja nii me siis jõudu pumpama asusime. Mõni onu oli sest üsnagi elevil ja käis aina piilumas, aga noh, oma asi, mis seal ikka.

Ja kuigi te ootate kõige enam arvatavasti imekauneid plääsipilte, siis võtke näpust – siit tulevad esimesena hoopis meie trennipildid, sealjuures imelisest koduloomadega „vannitoast”, kus peale mõne kodulooma oli sisustuseks vaid tünn ja kopsik. Aga palun