Minu uus töö

Ma olen nüüd kolm päeva, õigemini õhtut (alates kella 15-st kuni 23 või keskööni – lähtuvalt sellest, kas kliente on), töötanud – hotelli restoran-baaris teenindajana. Sealjuures olen kolmel eelmisel päeval söönud vaid hommikusööki ja kolm eelmist ööd olen keskmiselt 5 tundi maganud, sest peale erinevate tegevuste on hakanud liikuma ka igasugused mõtted ja tunded – kogu see elevus ei anna lihtalt uneks ega söömiseks mahti. Huvigi pole, kuigi kuskilt kostab mingi mõistuse hääl.

Peale selle, et ma ei tundnud siia saabudes mitte ühtki inimest, kuigi kergendavaks asjaoluks oli see, et siin on siiski palju eestlasi, on mul nüüd ka jälle totaalselt uus töö. Neid kannapöördeid ses osas on mu elus ka juba täitsa omajagu olnud, aga üllatused ikkagi ei vähene. Sõnastasin oma Eestist lahkumise enda jaoks esiti lihttöiseks mõttepausiks, aga selge on see, et lihtne pole ükski töö, iseäranis kui see on su jaoks uus ja jälle kord täiesti teisest ooperist, aga mõtteainest pakub see oo-kui-paljuks. Kuigi praeguse töö ajal ei saa mõtteid uitama lasta, on tööväline aeg praegu tõepoolest tööväline.

See, kuidas siin riigis baari ja restorani peetakse, erineb muidugi oluliselt sellest, kuidas seda Euroopas tehakse. Meie omad on sealjuures siinses kontekstis peaaegu kõrgtasemel (kuigi esineb siiski ka lausa peeneid kohti), arvestades, et restorani silt võib siin ka konkreetse peldiku peal olla. Mis siis, et jääd kühveldatakse meil siin ikka kämmaldega, kohata võib mõningaid loomi, nagu gekosid, hiiri ja mitmesuguseid putumutukaid, vahel ka suuremat sorti prussakaid. Igatahes, minu õnn, et ma mingist Euroopa mõistes tipptasemel restost alustama ei pidanud.

Kohalikud ehk khmeeri kolleegid on üldiselt väga vilkad ja teenindusvalmid, kuigi suhteliselt reserveeritud ja mitte eriti naeratavad ega suhtlusaldid – ja seda viimast mitte alati nigela inglise keele oskuse pärast, kuigi paljudele on seegi suureks probleemiks. Eile jalkaõhtu ajal (meil need siin igal lau- ja pühapäeval) selgus, et kohati on minulgi ikka neetult keeruline igasugu pagana inglise keele variantidest aru saada, kui neid variante tuleb kiiresti läbisegi ja ümberringi käib aktiivselt ka muu mürgel ja sagimine. Siin võib kohata inimesi nii Inglismaalt, Walesist, Iirimaalt, Šotimaalt, Uus-Meremaalt, Austraaliast kui kõikvõimalikke inglise keelt võõrkeelena kõnelevaid kodanikke. Viimastest arusaamine on isegi kõige lihtsam.

Eile avastasin oma uue töö käigus veel, et nähtavasti olen ma ikkagi kaunikesti omas mullikeses elanud, ümbritsevast vaid imepisikest osa märgates, vaatamata sellele, et mäletatavasti toimus märkimisväärne pööre sel hetkel, kui otsustasin hakata tähele panema, millised näevad välja vähemalt mu sõbrad. Ja enam-vähem hakkasingi. Varem ei teadnud ma iial, mis mu sõbrannal, kellega vaid viiv tagasi mitmetunnise kohtingu lõpetasin, seljas, peas või jalas oli. Ühesõnaga, täiesti otsustamise ja harjutamise asi. Mõelda vaid, mida kõike ma maailma ja inimeste kohta teada võiksin saada. kui oleksin pidevalt sedavõrd keskendunud ja ümbritseva osas sedavõrd tähelepanelik ning kiire reageerima, kui minu praegune töö seda nõuab! Ega ma seda kunsti kuigi hästi veel ei valda, lausa keerukas on isegi, sest ikka avastan, et ma ei ole pidevalt „kohal” ja siis tekib hetkega mingi väike arusaamatus või jamake, aga mingit tõelist fopaad ei ole seni ka veel õnneks esinenud. Küllap jõuab veel. Tegelikult loodan, et suudan oma „kohalolekut” oluliselt intensiivistada – nii peaks aina paremini sujuma hakkama nii töö teenindajana kui ka suhestumine maailmaga muulgi ajal. Mulle kõlab see lausa suurepäraselt.

Ja täitsa mitu inimest on juba ka kätt surunud umbes sääraste sõnadega „Very nice service! Thank you very much! See you soon!”. Loomulikult soendab see südant.

Sissejuhatuseks budistliku maa kultuuri Estri poolt kaasasokutatud Dalai-Laama raamat „Kuidas anda elule mõte”, mida parasjagu loen ja mis kõneleb oluliselt teiste teenimisest seostub minu tööga täiesti hästi.

Ahjaa, mõni pilt meist Nelega minu esimesel tööpäeval.