Veel toitumistavadest: maitsestamisest ja tervislikkusest

Soola ja suhkru kasutus on siin kohati lausvastupidine eurooplaste harjumustele. Nemad siin suravad praadide sisse ikka suhkrut ja mugivad puuvilju soolaga. Kujutage ette, mangot, banaani, õuna jne - kõiki neid järavad nad soolaga! (Ok, õunu järavad ilmselt küll vaid rikkurid, sest õunapuid siin ei kasva ning söödavad Euroopast või Uus-Meremaalt imporditavad õunad maksavad ca. 4 $ kg kohta, mis siinses kontekstis on üüratu hind, aga see selleks.) Ükskõik kui väga ma kõike kohalikku proovida ja kõigega harjuda ei püüa - selle asjaga ma toime ei tule.

Aga nende magustoidud? No need on tõesti magusad - liigimalalt ja öökimaajavalt ehk väljakannatamatult. Igasugust haput elementi neis välditakse, sest hapu käib siin kokku eelkõige ikka soolaga, või kui magusaga, siis "soolastes" toitudes - sweet & sour roogi pean silmas. Sealjuures on maru raske neile selgeks teha, et western inimestel, kes meie hotellis on siiski valdavas enamuses (mõne kohaliku püha aegu ehk välja arvatud), on teistsugused maitse-eelistused ja seda tuleks neid teenindades ka arvesse võtta. Näiteks, western inimene võtab lime-mint shake´i tavaliselt seetõttu, et loodab saada hapukat värskendust, mitte suhkrupommi, kus hapukust pole võimalik enam aimatagi.

Aga nüüd ma siis tean, et Tsink-Plekk-Panges ilmselt ikka ei läinud soola- ja suhkrutoos täiesti kogemata segamini, kui Inga maguistoitude alt puuviljataldriku tellis ning see talle soolaga ülepuistatuna serveeriti. Meil läksid üllatusest silmad krõlli ja keel pidi kurku kinni jääma. Fuih, jäle oli! Aga jah, siin - ja vist Aasias laiemalt - on see norm.

Ühesõnaga, soolase, hapu ja magusa tasakaal on siin meie jaoks peaaegu alati kuskile poole tuksis.

Muid maitseaineid on siin lõputul hulgal ja ega neid toitude sees eristada ei mõista mitte. Kuivõrd ma neid siiani eriti ei tunne, ei oska ma neist eriti ka kirjutada. Karri, mis siin väga levinud on, istub mulle väga hästi, aga mingi asi häiris mind nende suppide sees päris kõvasti - kahtlustasin, et see võis olla värske koriander. Söök selle tõttu lausa söömata tavaliselt ei jää, aga nina kisub pisut kirtsu küll. Kuna inglisekeelsest coriander'ist ei saanud siin aru ka ükski meie "inglise keelt kõnelevaist" baaritöötajaist, siis ütlen enne iga toidu tellimist nüüd, kui olen khmeerikeelse vaste sõnaraamatu abil välja selgitanud, nõu diwansoi.

Peale selle, et paljud road - nii praed kui magusroad - on meie jaoks selgelt ülesuhkurdatud, on nad sageli ka nõretavalt rasvased ja produktide värskusaste ei pruugi ka sugugi esimene olla. Noh, söögikoha hinnaklassiga võib ka mingi korrelatsioon olemas olla, aga üldiselt ma ei kujuta ette, millest mu isa rääkis, öeldes, et siin on ju kõik nii värske ja tervislik. Pigemini on kõik ikka neetult ebatervislik - suhkur, rasv, rafineeritud nisujahu- ja riisitooted ruulivad täiega. Näiteks, soov saada vahelduseks valgele riisile pruuni või metsikut riisi ületab üldjuhul täidetava eritellimuse künnise. Valim, mille põhjal ma üldistusi kipun tegema, ei ole küll teab kui esinduslik, aga siiani pole ma üheski menüüs kohanud pruuni või metsiku riisi võimalust valge asemel. Ometi on tegemist riisikasvatusmaaga.

Keskkonnateadlikumale valgele inimesele on üsna häiriv ka see, et iga pagana väike junn tahetakse sulle turul või poes eraldi kilekotti pakkida ning enne kilekotti panemist tahetakse sellele sageli veel ka mingi karp ümber panna - eks see ole nende arusaam kliendi poputamisest. Nad satuvad üsna suurde segadusse, kui sa kilekotti ei soovi. Mõni ime siis, et see maa pasa sisse upub, - prügikastidesse satub sest jamast mingi tühiselt väike osa.

Nojah, eks tervise- ja keskkonnateadlikkuse puudumine ole seletatav eelkõige lihtsalt sellega, et tegemist on vaese arengumaaga, kuhu sellised teadlikkustrendid veel jõudnud ei ole ja vaevalt et niipea jõuavadki.