Hurmav hommik

Viimasel ajal - kui ma end just liialt hiliseks ajaks kontorisse pole unustanud, mida ka vahel ikka ette tuleb, - kaldun ärkama koos päiksega ehk kuskil poole kuue paiku - nii nagu paljud kohalikud. Ja linnu"rämps" - kes päeval on üsna vagane, kannatades liigpalavuse all ilmselt samuti kui inim"rämps", aga hommikuti pistab seda raevukamalt räuskama - peagi jälle saabuva kuumuse hirmus.

Täna ärkasin koguni päris enne kukke ja koitu - kell pool viis - ja väljusin uksest natuke pärast viit. Plaanisin esiti küll otse kontorisse põrutada, aga mu rendirollu viis mind vargsi hiilima hakkava päiksetõusu ajal hoopiski imeliselt tühje tänavaid pidi teispoole linna, selle piirimaile, mere äärde ja mujale - Victory beach'ist ja sadamast mööda.

Õhk oli üllatavalt värske - siinses mõttes lausa jahe ja ühtlasi päeval keerleva tolmuta, mistõttu sel kellaajal seda... pagana... - kuidas seda nimetataksegi - mulle meenuvad praegu ainult gaasimask ja siis veel millegipärast sellised sõnad nagu 'inhalaator' ja 'inhibiitor', mis pole paraku aga sinna kantigi, kuigi hingamisega on iseesenesest teatav seos olemas... - mõtlen seda riidest asja, mida meil arstitädid näo ees kannavad, aga mis siin kuulub rollerijuhtide tavavarustusse... Monsa, aita! Ja muuseas räägi, kas alkoholivõõrutuse osakonna vastutavad psühhiaatrid alkoaurude vastu seda ka ikka tarvitavad või võõrutad nii tõhusalt, et mingeid aure polegi? Ja kas selle ka matkale kaasa plaanid võtta? - Ühesõnaga, jah, noh, selle asja järele polnuks igatahes tarvidust, erinevalt päevaste prügi-iilide ajast.

Esiti olin üksikuid rolleriste; muid sõidukeid polnud veel üldse liikvel (neid on siin rolleritega võrreldes ka päeva ajal üsna vähe). See-eest oli sõiduteedel juba esimesi kohalikke patsante. Kas mindi nii vara juba tööle või oli tegemist tervisesportliku üritusega, ei oska öelda, aga patseerimisstiil oli suhtleiselt hoogne, mis kohalike puhul on pigem erakordne, ning toimus erinevalt päise päeva ajast uhkelt-uljalt keset sõiduteed - tingituna peamiselt ilmselt keskmisest mõne kraadi võrra madalamast temperatuurist ehk lihtsalt paremast enesetundest, mitte talumatult kannustavast töökihust. Mulle heideti mõningaid mõni-turist-on-ikka-puhta-peast- põrunud-pilke. Eks ta ole, jah, et tavalisemalt liiguvad turistid sel ajal vaid roomates - piult ööbimispaika - kui teed veel mäletavad.

Ühel hetkel märkasin, et kütus saab kohe-kohe otsa, aga õnneks pidas mu ratsu joogipeatuseni kenasti vastu - linna jõudes oli isegi üks bensukas juba avatud. Tankimisteenindaja - siin käib asi alati nende abil - rippus küll kistumatult telefonitoru otsas ja itsitas-edvistas ning hakkas selle kõrvalt mõne aja möödudes mu rolleri-istet kangutama, kuigi olin talle lenksu/rooli all paikneva bensupaagikorgi ammugi avanud, aga kõik lõppes siiski edukalt.

Kokkuvõttes sain imetleda päiksetõusu, merd, sadamat ja muid kauneid vaateid ehk tunda elust rõõmu.

Mõned pildikesed ka...


Nende laevapiltide pealt on hästi näha, kuidas ilm vahepeal helendus. Kaks esimest on võetud esimest korda sadamast mööda sõites - esimene automaat-, teine mingit pimedafunktsiooni kasutades -, viimane tagasiteel.




Kurivaim, ma pillasin vahepeal fotoka käest kolinal tee peale ja pidin peaaegu üldse teelt välja sõitma, üritades lõpuks ometi saada pilti viiekesi rolleril sõitvatest kohalikest, mis siin sugugi harvaesinev vaatepilt pole, aga suurt sellegipoolest välja ei tulnud. Lohutan ende sellega, et ilmselt poleks see köömes profifotograaf-tsiklistilegi - pildistada liikumise pealt teist liikuvat objekti, samal ajal kui on tarvis sõidukit juhtida ning pillidistamiskäega ka gaasi anda, et objektist mitte maha jääda. Minu jaoks oli see aga käkitegu - sõna otseses mõttes -, kuid olgu need käkid minu ponnistuste kinnituseks siin ikkagi ära toodud...
Muide, tegemist on security-meestega. Nõnda luuaksegi siin linnas turvalisusekuvandit.

Pärast sellist hurmavat ja meelelahutuslikku varahommikut, mille hulka tagatippu kuulus ka Efka viimaste Londoni-seikluste aruande lugemine (www.efka-efka.blogspot.com) ja süvaanalüüs kommentaariumis, mis mõjus hommikuseks käimassaamiseks sedavõrd turgutavalt-ergutavalt, et ma ei saanud mitte klõbistamist seisata ega vaiki olla omagi ajaveebis, võib minu päev nüüd juba asjalikumaid tuure üles võtta. (Oi, ma olen selliste lohisevate lausete meister, aga nii suurepäraselt pole vist ammu välja kukkunud kui selles sissekandes. :P Peab suurema hoolega oma sugupuud uurima - ju on Anton Hansen ikka kuskilt kaugelt sugulane.)

Teie, kes te seal Eestis olete, teadagi aga alles norskate nagu metssead... Eks tõmmake täiega! Magage ennast selleks ajaks ette välja, kui mina kohale jõuan, sest siis ei anna ma enam kellelegi asu - tuleb teha kõigiga kogu aeg kõike - hästi palju ja intensiivselt, kuid eelkõige muidugi maksimaalselt tühist rõõmu tundes. ;) Ja ega sinna enam lõpmatuseni aega olegi...