Wednesday, June 17, 2009

Intsidendi järelkaja

Pärast eilseid väikseid vintsutusi ja magamasaamist kella ühe paiku eelistanuksin põõnata pisut kauem kui kella poole viieni, ent peale kõue kärkimise-paukumise ja välgu hüsteerilise sähvimise, millest ma enam eriti välja ei tee, hakkas poole viie paiku minu majakese eeskojas prõõkama-räuskama mingi kohalik keskmiselt mehise häälega kodanik. Olles seda haukumist paarkümmend minutit talunud, sikutasin endale särgi selga, liipasin uksest välja, täheldasin neljaliikmelist seltskonda, kuhu kuulusid ka meie turvamees, üks teinegi umbkeelne hotellikrae ning muidugi ka põhiräuskaja ise, kes pealiskaudse vaatluse tulemusel osutus hoopis naiseks... või siis ladyboy'ks, millest viimane on tõenäosem - kindluse saavutamiseks tulnuks püksi kiigata -, ja küsisin: "What is going on, is everything all right?" Räuskav tädi pidas korraks pausi ja hotellikraaded vabandasid - niipaljukest nad inglise keelt isegi tonkasid, mis oli suur saavutus, - aga kui ma ukse sulgesin, jätkus prõõkamine veel mõnda aega. Siis ma juba tuvastasin, et mu varvas oli ka parajalt valu tegema hakanud, neelasin ühe valuvaigisti, kuid sõba silmale igatahes enam ei saanud. Voodis ärkvel olles aega surnuks lüüa tundus ka totter, nii et ajasin aga kargu alla ja olengi taas kontoris.

---

Eilse intsidendiga seoses meenusid vahepeal veel mõned seigad. Kõigepealt, tohmanile kohaselt kandsin kotis kaasas ka pangakoode, mistõttu valmistab raskusi pangaga ühenduse saamine krediitkaardi sulgemiseks, ning peale mu rendikodu võtme, kus suurelt peal mu majakese number, ka motelli nimekaart, mis tekitas väikseid "lootusi", et peagi võib mul "au olla" minu koti uute omanikega taas kohtuda. Ülearu vaimustav see just ei tundunud.

Läksin siis koju uurima, kas mind ennast ikka veel sisse lastakse. Ingliskeelne kommunikatsioon kohal olevate hotellifunktsionäridega osutus paraku võimatuks, mistõttu oli nende funktsioon seal pisut ähmane, aga õnneks on olemas ka kehakeel, nii et võtme ma sain. Väljaselgitamine, kui turvaline meie turvamees ikka on, ja teavitamine sissetungiohu tõenäosuse suurenemisest - see kõik osutus võimatuks missiooniks isegi mulle kui ülisuurele kehakeelespetsialistile (tervitan siinkohal vahemärkusena Sillit). Vot ei tea, ehk oleks alakehakeelest rohkem abi olnud, aga see relv jäi seekord käiku laskmata. Nähes minu veel sidumata haavu, pakkus lapsik onkel mulle tiger balm'i, mis on midagi sinnakanti nagu vietnami salv ja on iseenesest paljude asjade vastu väga hea. Aga kas keegi kujutab ette, et seda võiks veritsevatele ja mitte päris puhastele haavadele määrida? Mina ei kujuta; tema ilmselt kujutas või siis soovis mu kärvamist.

Kui mu ukse all varahommikul jamaks läks, käis peast läbi seegi mõte, et ehk on minu residentsi esimesed külalised lõpuks ometi kohale jõudnud, aga tuhkagi - siiani pole mu kodu mitte üks hingeline väisanud. Oot, tegelikult, siin budistlikul maal on prussakad-sipelgad-gekod ja muud satikad ka ehk hingelised olendid... Sellisel juhul olen ma siiski päris populaarne. Samas mitte üleliia külalislahke - ka eile koju liueldes-lääbates (esimest rolleri seljas, teist jalgel) olin ma piisavalt vilgas ja juba ka vilunud, tabamaks paari suuremat prussakaisendit. Selle tarvis on mul spetsiaalne mõrvaplätu, mis leidis endale uue tänuväärse funktsiooni pärast seda, kui ta paariline oma kuulsusetu otsa leidis. See selleks.

Eilse peamise intsidendi juurde naastes... See oli esimene kord siin viibitud enam kui nelja kuu jooskul, kui söandasin pimedas sõitma minna, pimedal ajal üksinda lonkinud pole hoopiski mitte. Arguse ületamine on ilmselt pigem positiivne, arukuse puudumine aga mitte nii väga. Ise ma olen muidu see, kes sageli meie külastajetele sõnad peale loeb, et nood oma belonging'utega eriti hoolsad oleksid ja võimaluse korral mingeid üle-õla-kotte üldse kaasa ei tariks, manitsedes veel, et kaasas maksab kanda võimalikeks lähiaja-vajadusteks ainult kõige hädapärasemat. Ometi kandsin mina ikkagi seda vanaemalt saadud kotti. Ja kuigi selle rihmast olid läbi pistetud nii mu pea kui üks käsi ja kott ise paiknes mu kõhul, mitte ei töllerdanud külje peal, ei olnud sest siiski abi. Võib-olla jättiski see just eriti ahvatleva mulje - et ju peab kotis ikka midagi väga väärtuslikku olema. Aga ma imestan nende - jah, neid olevat olnud kaks, nagu Daniela pärast ütles, - kotkasilma, et nad niimoodi pimedas selja tagant ära nägid, et mul rihm ümber. Eks see ole pikaajalise harjutamise tulemusel sugenenud vilumus.

Vahest suutnuksin rünnakust hoiduda ka sel juhul, kui säilitanuksin maksimaalse valvsuse, aga seeliku tõttu, mis oli siis just hakanud ette kujutama, et tema kandjaks on Marilyn Monroe, oli see natukene hajunud - nihelesin, üritades seelikut istme ja tagumiku vahele pressida, ning ei jälginud tahavaatepeegleid enam nii hoolega kui tavaliselt. Nõndaks pidigi loll turist oma palga saama. Ja isegi veel vähe sai.

Sellel maal lihtsalt peab arvestama, et leidub omajagu kohalikke, kes on nõus potentsiaalse paarikümne dollari eest ka tapma, kui seda vaja peaks minema, - selline kotinäppamine võib samuti vabalt surmaga lõppeda, näiteks kui taganttulev auto sust üle sõidab, sellal kui sina seal pimedas maas piruetitad, - ja iseäranis madalhooajal, mil siin on eriti kitsas käes, kuna western'eid ehk põhilisi teenimisallikaid on siis ju vähem. Western-inimene pole suure osa kohalike jaoks mitte inimene, vaid lihtsalt liikuv dollaripuu - tema ainuke funktsioon on raha jagada - vabatahtlikult või mitte. Teisest küljest, mis on suure, ehk isegi valdava osa kohalike jaoks üldse töö?
töö = teenimine = raha hankimine võimalikult kiiresti mis iganes
minimaalset (füüsilist ja eriti vaimset) pingutust nõudval moel
Ehk säherdune kaalutlemisvõime puudub sootuks, et äkki on vahel ka nii, et kui täna natuke rohkem panustada või leppida tsipa vähemaga, võib homme rohkem saada. Kui inimene on otseses mõttes näljas - ja eks paljud on ka -, võib seda mingis mõttes ju isegi mõista, aga ega kõik tapmisvalmid ikka ei ole ka. Ühesõnaga, sa oled vähemalt sama loll kui keskmine kohalik, kui sa nende arusaama tööst lahti ei jaga ja sellega ei arvesta.

Kui nüüd ikka ja jälle ponnistada sündmuste käigu juurde tagasi tulla... Nii, vahepealsest ma juba rääkisin... Kui ma soovisin intsidendipaigast vaikselt tagasi sõitma hakata, oli kohalike piiramisrõngast läbi tungida võrdlemisi keerukas. Selliste "õnnetuste" korral, mis siin just pehmelt öeldes harvad pole, lendab hetkega kohale hulgaliselt kohalikke - nagu ikka kärbseid sita peale. Nõndaks otsustas suurem osa selle õhtu võrdlemisi heavy traffic'ust enne punktist a punkti b jõudmist minu vahetus ja kütkestavas läheduses peatuse teha. Loomulikult ei tulnud keegi selleks, et abikätt ulatada. Imeväel oli kohe ligi ujunud ka üks politseinik, automaat üle õla, aga lihtsalt passis temagi, nagu teised, ülemised mokad sama töllakil kui Efka alumised (vabandan, kui kellegi jaoks liiga brutaalseks kisub, kuid sellised on meie vastastikused armuavaldused Efkaga, peate siiski leppima), ja mitte ei tahtnud oma motikat eest lükata, et ma minema pääseksin. Kahjuks ei osanud ma veel khmeeri keeles vabandada, et suutsin neile sedavõrd igavat vaatemängu pakkuda - pisaraid ja väikseid šokivappeid Daniela puhul küll esines, aga verd oli paraku vähe, okset ega sitta tegelikult üldse mitte, nii et valmistasin kärbestele siiski pettumuse. Ei, nii naiivne turist ma tõesti ei ole, et siin abisaamiseks politseinikuga mingisse keskustellu laskuda; seda enam, et mul polnud hetkel ju enam sentigi. Aga tulema ma sain ja tagasiteel ei juhtunud enam ühtki intsidenti - olin suurema osa oma ihaldusväärsusest kotist ilmajäämisega minetanud ehk huvi mu vastu oli lahtunud. Kui kahju.

Asusin siis haavu lakkuma ehk puhastama, jagades sinna-tänna mõningaid seletusi ja teadagi, peagi tulin siia kribama. Ühe meeldiva asjaoluna meenus, et peaaegu oleksin helmet'i maha unustanud, aga õnneks tuli siiski viimasel hetkel meelde see pähe installeerida. Ma küll ei mäleta, et ma peaga mingi obaduse oleksin saanud, aga võimalik siiski, et kaotanuksin kiivrita osa oma juba üsna karvutust skalbist, mis polnuks küll enam kuigi suur esteetiline kaotus, mõnevõrra valulik aga ehk küll.

Pärast kohtasin Vikat ehk Ukrainast pärit Viktoriat, kes töötab meie kõrval, kinos, ja kes arvas, et mu kriime tuleb ikka hoopis suurema hoolega puhastada ja need siis ka kinni siduda ning võttis selle ülesande enda kanda. Ja seda suurima hoole ja pühendumisega, mida keegi ette suudab kujutada. Ta tõi kodust vahendid ja tegeles muga paar tundi, nii et järgmine kord kuku või vabatahtlikult motikaga külili. See pagana hapnikuvesi või ma-ei-tea-mis tegi tegelikult peaaegu põrgulikku valu, mida ma käntsa käies ega ka enne tohterdamist küll ei tundnud, aga vaadata leekivate silmadega võluvat Vikat enda kallal toimetamas, sealhulgas haavadele peale puhumas ja lohutavalt ning tõepoolet valuvähendavalt mu jäsemeid hoidmas, ning kuulata tema väga kiiret ja mitte just eriti selget, ent kirglikku vaheldumisi inglise- ja venekeelset jutuvada, mille verbaalne pool, tõsi, mulle suuremas osas küll pärale ei jõudnud, oli vägagi kosutav ja turgutav. (Oh, jälle kukkus maruvahvasti välja, eks. :P) Ma olen üsna veendunud, et vabal ajal lendab Vika salaja ringi luua seljas, vähemalt külastab vahel koduplaneet Marsi või midagi sinna kanti. Kui valulikumad hetked ning naeruga pooleks grimassitamised ja sajatused grimassitatud ja sajatatud said, tabas mu rümpa täielik roidumus, mispeale liuglesin-lääpasin koju, tuvastasin pilku peeglisse heites, mis polnud just kõige mõistlikum tegevus enesetunde parandamiseks, et kõrvast oli lahkunud ka üks Berliinist soetatud kõrvarõngas, mille juurde siit äsja ka sõrmuse ostsin, ja vajusin ettevaatlikult sängi.

Muide, kui eile ütlesin, et mul pole häda midagi, siis pärast Vika põhjalikku paikamist näen nüüd ometi välja peaaegu nagu sõjast tulnu. Ehk kollitan siin nüüd külastajaid. (Kui ma liialdan, siis õige suti ja haruharva.) Ent teetanusesurm ei tohiks mind pärast sääraseid puhastusprotseduure kollitada. (Mäletatavasti ei leitud enne Eestist lahkumist mu jaoks kogu riigist teetanuse-difteeria vaktsiini.)

Tänaseks lubas Vika mulle veel värskeid aaloelehti hankida - pidavat väga hea ja lausa vajalik olema. Ega ma sõrgu vastu ka ei aja.

1 comment:

Efka said...

Kannan teie kõrgeaususele ette, et täna on häbememokad täitsa koos ja igati triksis-traksis :P