Otste kokkutõmbamine ehk selle blogi totalfinii

Olles tagasi Eestis juba üle kuu, tekkisid mul lõpuks süümekad, et see blogi siin niimoodi ripakile jäi. Tõsi, see on nimelt Kambodža-blogi ehk Eesti-elu sellesse eriti ei puutu, aga Kambodža-otsad on ju ka seni kokku tõmbamata. Nüüd, kui on juba mõnda aega selge, et vähemalt lähiajal ma Kambodžasse tagasi ei lähe, kuna miski mind sinna tagasi minema ei motiveeri, võiks olla viimane aeg otste sõlmimisega tegelda, jättes mõned muidugi ka lahtiseks.

Et siis... Juba ongi see kõik üpris kaugeks jäänud. Avastasin ka, et nii mõndagi oleks kadunud juba ka unustuse hõlma, kui poleks võimalik sellesama blogi abil mälu värskendada.

Aga ikkagi... Viimased nädalad elasin seal nii meetult kiireks, et ei saanud enam aru, kas on päev või öö, sest ööd kippusid lihtsalt vahele jääma. Paar viimast ööd ei maganudki sootuks, sest peale tööde lõpetamise oli ju vaja veel nii mõnigi lahkumiseelne toimetus toimetada, nt turult viimased sisseostud sooritada, asjad pakkida, peod pidada, inimesed üle vaadata jms.

---

Alustan hoopis igati märkimisväärsest sündmusest, mis ei-tea-kuidas õigel ajal kajastamata jäi. Nimelt, 20. juunil sai Jämedast isa väiksele eesti-khmeeri plikale, kelle nimeks pandi Vanlida. Nimi on ju tore ja originaalne, aga meelde ei jäänud see mulle esimese raksuga mitte, nii et ajukurdude vahele salvestamiseks pidin appi võtma assotsiatsioonitehnika. Esiti proovisin nime meelde jätta kõlalt natuke sarnase nime, Matilda abil, aga see ikka ei töötanud. Töötav assotsiatsioonide kombinatsioon oli - palun ärgu pandagu pahaks - "vandaal-pesunaine" - esimest assotsiatsiooni taipate ilmselt isegi ja Liida oli üks puhastusoperaator keemlilises puhastuses, kus aastaid (jajaa, see minu seni pikim töökogemus) töötasin. Igatahes, seda väikest vahvat "vandaaliplikat" kaema jõudsin mina alles viimasel päeval enne lahkumist. Kuna mul fotokat enam polnud, näppasin pildid Facebookist.

Vanlida äsja koju saabununa

Vanlida ühekuusena

Vanlida ema

Vanlida isa

Muide, eesti-khmeeri lastele peaks ühe teise Sihanoukville'i perekonna poolt peagi olema järge oodata. Eesti poolt esindav peasüüdlane, Kaido, on imekaunist Mattusest paremat kätt näha siin...

---

Nõndaks. Puhta dokumenteerimata on veel paari eesti tüdruku külaskäik.

Algatuseks üks hädavajalik asi, mille nad baarile kinkisid ja mis seal ka igati esindusliku koha leidis...

Ja siin on nad ise - Kati ja Brigita - koos Mattusega
Kati, muide, oli minu sealviibimise ajal ainus eestlane, kes jõudis meile kaks korda külla.

Oo, kui peen ta sebra seljas välja näeb, või mis?

Paraku jäi minu suhtlus nendega seekord väga kasinaks, sest tüüpiline olukord oli selline...
Nimelt, kui hoolega vaadata, siis võib tagumises lauas näha ühte kogu, kes olen mina, oma Exceli-tabelite maailmas, ümbritsevate suhtes üsna akontaktne.

Siin üks vaid sutike selgem asitõend...
Või kui ma ei istunud oma tabelite taga baaris, millise eeliseks oli asjaolu, et sain vajalikku infot operatiivsemalt kätte, siis kontoris. Viimane tähendas muidugi veelgi suuremat antisotsiaalsust.

Nii et harva tuli ette sellist olukorda...

---

Kuna istusin viimastel nädalatel siiski palju baaris ja Vika juures kino ees, sidumistoolis, siis mõningate toredate inimestega ma siiski suhestusin. Üldiselt eeldas see, et ma baaris oma nina tabelitest tõstaksin või sidumistoolis valutavad haavad ja töömõtted natukesekski kõrvale heidaksin, teise poole initsiatiivi. Kui ma ühtelugu baaris asjatasin, siis võis mind ümbritsevatest kaustadest ja paberihunnikutest ju lihtsasti taibata, et minu poole võib mõningate murede-küsimustega pöörduda küll. Mõni jälle alati aasis mu kallal minust möödudes, mõistmata, kuidas võib keegi, tohman selline, Sihanoukville'is, kus teised ümberringi puhkavad ja pidu panevad, aina töötada, küsides, näiteks, kas ma olen sinna naelutatud, kas ma viimaste päevade jooksul sealt üldse liikunud olen vms. Eks mõnega tekkis siis ka pisut pikemaid konversatsioone.

Ühed mu viimaste aegade lemmikud olid Jim ja Jim. Olles ise varem Sihanoukville'is viibinud, oli ukraina-iiri päritolu USA politseinikust piraka kapi kujuga ja vallatute väikeste vuntsidega isa toonud oma kiilal pealael siiliharjaga 12-aastase poja sellesse narko- ja seksturistide mõnupaika eluga tutvuma. Suht kummaline, või mis? Nähes aga, kuidas isa pojaga suhtles, teda igale poole kaasa võttis ja kuidas nad koos kõige üle vägagi täiskasvanulikult ja mõistlikult arutlesid, isa käsi vahepeal poissi julgustav-tunnustavalt patsutamas või poja pead silitamas, jätsid nad mõlemad väga sümpaatse mulje. Millegipärast läheb mul selliseid vanemlikke suhteid nähes süda kohe päris härdaks tegelikult. Kui ma ühele sõbrannale rääkisin, kuda ma olevat vanemale Jimile kangesti tema esimest girlfriend'i meenutanud, aga olevat kahtlemata märksa meeldivam, küsis see sõbranna, et kas ma siis tõesti pole midagi kuulnud üldlevinud pick-up line'idest. Hea küll, võimalik, et too vanem Jim minuga ka kergelt flirtis, aga igatahes osutus ta meeldivaks ja huvitavaks vestluspartneriks - küll sai Kambodža-elu sinna-tänna lahatud, küll kõneldud suhteist ja eraelulisemaist asjust. Muu hulgas tuli kõne alla, et naist ei ole tal kaasas seetõttu, et naise jättis ta juba aastaid tagasi sootuks maha, kuna pärast abiellumist vajus too üha enam ja enam teleri ette ega mõistnud mehe soove aktiivselt maailmaga tutvuda, rääkimata viitsimisest ise midagi kaasa teha. Küll aga olid lapsed isaga ühes paadis. Ja nii jäidki nad isaga, kellesugune, nagu mulle paistis, oleks tõesti iga lapse unistus. Mulle tundus ta sellise parimas mõttes alfa-isasena. Jah, ju ma tõesti isegi pisut kiindusin temasse. Aga kõik jäi kahtlemata igati sündsuse piiresse.

Mõningaid tutvusi tuli ka sidumistoolist, kus seansid venisid aina pikemaks, sest Vikal olid haavade puhastamise ja sidumise sekka piiikad-pikad jutud rääkida, mis tähendas ka emotsionaalset žestikuleerimist. Tal oli tõesti huvitavaid lugusid, aga kuivõrd ta suurt ei hoolinud, kui palju tema jutust kuulajaile tegelikult kohale jõuab - ja suur osa pingutustele vaatamata siiski ei jõudnud -, väsitasid need mitte kõige tulemuslikumad pingutused vahel päris rängalt. Igatahes olid inimeste vood seal sidumistoolis viibides päris ulatuslikud. Peamiselt oli tegu kinoklientidega - sellepärast me seal kino ees ju istusimegi, et Vika müüs seal kinopääsmeid -, aga ka mõningate lihtsalt Vika tuttavatega. Tekkis küsimus, kas minusugune haavatu kino ees pigem meelitab või peletab kliente. Kes seda täpselt teab, aga pidin hiiglama palju kordi seletama, mis muga ikka juhtus, ja võtma vastu kaastundeavaldusi. Ühele inimesele ütlesin lõpuks: "Kui päris aus olla, siis ma ei istu siin sellepärast, et kõik mind haletseksid," tabades alles hetk hiljem, et inimene võis selle peale ka pisut solvuda. Igatahes, mõned jäid regulaarsemalt tiirlema.

Ühel hommikul kell 6 - kopsis keegi mu üürikodukese uksele. Küsisin unesegasena esiti eesti keeles, kes seal on, adumata, kus ma üldse olen. Saanud ingliskeelse küsimise peale küll vastuse, ei viinud ma ikka otsi kokku, aga söandasin ukse siiski avada. Kanäe, üks kodanik "sidumisklubist". "Ahah-ahah..., hmm..., ahsoo..." Kuigi ma tavaliselt tõesti kella kuueks juba ärganud olin, mida ilmselt sellegi kodaniku kuuldes kõnelnud olin ehk mistõttu see sellisel kellaajal ilmuski, teades, et ülejäänud aja veedan ma niikuinii tööl, - nii ta mulle kõneles -, olin ma sedapuhku siiski veel täitsa läbi, sest Vika oli mind oma absoluutselt ülitänuväärse ravitsemise juurde käivate lugudega eelmisel õhtul siiski puhta ära kurnanud ning kõik see oli lõppenud tükk aega pärast keskööd. Kodanik vabandas ja uuris, kas ma magasin ja kas ehk olen veel jätkuvalt unine. Jah, magasin, ja tõepoolest, olin tegelikult küll. Nii ma siis magasin veel oma tunnikese, temal lubasin tema sooviavalduse peale istet võtta ja oodata. Ei no päris koomiline, aga samas, kokkuvõttes ju päris tore - kodanik osutus lõbusaks, viisakaks ja hoolitsevaks selliks ning tõtt-öelda ei olnud selliseid viimasel ajal mu ümber just palju. Palju meile suhtlusaega ei jäänud, sest loomulikult olin ma nii neetult igav ehk "pidin" ikka aina töötama ning jäin alati tunde hiljaks. Igatahes rääkis ta esimesest päevast peale, et lähme kuskile mujale reisima - nii kuukeseks, näiteks, - niimoodi, et ma ei töötaks, vaid lihtsalt puhkaks ja naudiks. Üldiselt ma ignoreerisin seda juttu kuni viimase ajani, aga nüüd, kui ta seda ikka veel räägib... - no vaatame, vahest lähengi. Seis on põhimõtteliselt sama kui enne Kambodžasse minekut ehk suht null. Teisalt, samuti, olen ma ju vaba ja teen, mis tahan, - ajeee!

Hmm, põhimõtteliselt polnud mul sest viimasest plaanis kirjutada, aga samas, miks ka mitte - avalik naisterahvas, nagu ma end juba ammu olen ise tituleerinud.

---

Mitte ei saa mainimata jätta ka minu viimase paari kuu lemmiksöögikohta Victory Hillil - india köögiga Maharajat - jajah, samanimelist kui Tallinnas, aga ilmselt võrratult palju soodsama hinnaklassiga, samuti hulka tagasihoidlikumat ja miniatuursemat, ent menüüraamat oli päris paks ning teenindus väga püüdlik, viisakas ja sõbralik. Pakistani onud ise elasid seal teisel korrusel, nii et põhimõtteliselt käisin neil külas. Enamasti istusingi seal ainsa kliendina. India köök on üldiselt väga nämma, kui oleks vaid võimalik õlikoguseid tibagi vähendada... Kui ma pärast oma motoõnnetust sinna teatud pausi järel uuesti ilmusin - mõnda aega oli vist ikka tiba kõhe sinna rolleriga sõita -, olid onud hiiglama õnnelikud, ning kui veel kuulsid, mis põhjusel ma vahepeal eemal viibisin, siis keeldusid mult toidu eest üldse tasu võtmast.

---

Mis siis veel? Et jah, viimasel päeval jõudsin teha ikka veel natuke tööd, sooritada turul sisseoste, käia kiirkatsikul, nagu mainitud, ja Aiy sünnipäeval, veidi enne keskööd alustada pakkimist ja pärast selle lõpetamist lahkumiseni ehk kella kaheksani hommikul pidutseda. Ja siis järgnes 32-tunnine teekond Sihanoukville-Phnom Penh-Bangkok-Helsinki-Tallinn, mis oli pikitud ootetundidega. Jaburamad neist olid 7 tundi Helsinki lennujaamas, mille sisutasin vaheldumisi "Rehepappi" lugeda punnides (mille viisin enda kallal sunnimeetodeid rakendades lõpule Eestis - no ei istunud see mulle isiklikult, aga selle olulist kohta eesti kirjanduses ei saa siiski eitada) ja üsna edutult magada üritades.

Ahsoo, Phnom Penhis oli mul lõpuks täpselt nii palju aega, et jõudsin tuk-tukiga sõita linnast välja Choeung Ek'i, mis on enim tuntud paik neist paljudest, kus punaste khmeeride ajal (1975-1979) inimesi notiti ja mida nimetatakse koondnimetusega The Killing Fields. Ümmarguselt räägitakse tavaliselt vähemalt ühest viiendikust ligi 7-miljonilisest rahvastikust punaste khmeeride režiimi tõttu hukkunust. Neist otseselt hukati vähemalt 200 000 inimest; ülejäänud surid kas nälga, miini otsa jäädes või muudesse haigustesse-hädadesse, mida seostatakse ka otseselt selle režiimiga. Tapetud maeti massihaudadesse, mille pidid vaevatud ja nõrgad tapetavad vahel ise kaevama, mistõttu said need üsna madalad. Et kokku hoida laskemoona, hukati haamrite, kirveste, labidate ja bambuskeppidega. Ohvriteks oli loomulikult eliit - kõik, kel tuvastati mingeid sidemeid eelmise valitsuse või mis tahes väliskodanikega, intellektuaalid ja professionaalid. Kuulu järgi olnud prillikandmine kui harituse ja elitaarsuse tunnus piisav argument elimineerimiseks. Hukatute hulgas oli ka palju lapsi. Choeung Ek'is notiti ligi 17 000 inimest. 86 massihauast tuvastati 8985 inimese surnukehad.



Massihauad Choeung Ek'is

Inimluud Choeung Ek'is

Selles Choeung Ek'i budistlikus stupa's on 5000 inimese pealuud, mis on klaasi tagant osaliselt vaadata ka turistidele.



Põjalikum ringivaatamine pealinnas - nii kummaline kui see ka pole - jäigi mul sootuks tegemata. Sattusin sinna kokkuvõttes küll kuus korda, aga ikka vaid läbisõidul. Ega seal vist väga palju vaadata olegi - pealiskaudse vaatluse põhjal võib öelda, et tegu on tõelise hurtsikulinnaga, mida sellisena justkui keerukas linnaks nimetadagi.

Näiteks, selline hoone...
... on sealses üldises linnapildis juba nagu imeline loss, sest valdav osa "hooneid" on umbes taolised...
Muide, kaunis vaevaline oli selliseid pilte siia ülespanekuks netist leida, sest turismiväljaandeis sääraseid eriti ei esine, kuigi just need on tavalised. Rohkem eksponeeritakse kuningapaleed (mille võite ise üles otsida) turukaupu ja kuivõrd tänavavaated räpasest hurtsikumajandusest nagu eriti reklaamida ei kannata, eksponeeritakse rohkem üldse inimeste fotosid - tõsi, nendegi välimusest võib teatud üldistusi keskkonna kohta teha, kuid arvukad lausa sandid, keda ka kõikjal näha võib, on muidugimõista siiski ära tsenseeritud.

Natuke rohkem vaimlist ja kultuuraelu kui näiteks selle riigi peopealinnas Sihanoukville'is peaks Phnom Penhis ju ometi olema (näiteks, kusagil, kas või põranda all, kui nad tõesti muidu lausa keelatud on, peavad ju mingid alternatiivsemat muusikat, st mitte seda imalat jama, mida telekanalitest karaokena näidatakse, viljelevad noortebändid tegutsema), ent see jäi paraku tabamata. Sihanoukville'i-elu pealt ütleksin, et rohkem kui kultuurilisi erinevusi kogesin kultuuri- ja vaimlise elu puudumist, mis samuti teatud kohanemisraskusi tekitas - sealjuures aja möödudes üha enam. Aga kultuurivaegus ei ole muidugi ka mingi ime, kui eliit alles 30 aastat tagasi hävitati. Ja teiselt poolt, olnuks mul enam mahti ja pealehakkamist uurida ja kaevata, küllap oleks üht-teist ikka leidnud ka. Igatahes, kui ma koju jõudes millaski teleka avasin, jäin selle kasti ette tükiks ajaks kui naelutatult - nii põnevad kultuurisaated tundusid olevad, et olin vaimustuses. Parasjagu tulid järjest saated Tartu Muusikapäevadest (kus Blacky tegi hämmastavalt suurepäraseid kavereid vanematest isamaalistest lauludest, nt Kunileiu "Mu isamaa on minu arm" oli super, ja siis oli veel mingi senitundmatu artistiga sama tundmatu bänd HND, mis oli vähemalt sama hea) ning Jaanus Rohumaast (kelle jutt oli täiesti ootuspäraselt huvitav).

---

Nii, aga kui ma Tallinnasse jõudsin... Oh sa püha puuks, kus oli Tallinnas alles külm - keset suve - 5. juulil! Ma olin lennujaamast otse laulupeole suundumiseks välja valinud rahvuslikes toonides suvise komplekti lühikestest pükstest ja lühikesevarrukalisest särgist, aga arvestades asjaoluga, et järgmisel ööl esines Eestis isegi öökülma, osutus see muidugi täiesti sobimatuks. Ema ja vanaema leidsin lauluväljakult esimestena käsitöömüügileti tagant vaevata üles. Vanaema koukis kotist kohe spetsiaalselt mulle valmistatud kartulisalati ja oma peenralt nopitud maasikad välja ning pani mu sööma - sellised need vanaemad on.

---

Eestisse naasnuna pidin kole palju aru andma, miks ma pidevalt üle 30-kraadisest kliimast naastes sugugi pruun ei olnud. Olgu need argumendid siin nüüd kõigile puust ja punaselt ära toodud. Ma viibisin viimastel nädalatel peamiselt katuse all ja seda järgmistel põhjustel: olin töine, haavatud ja päiksepaiste oli olulises osas asendunud juba "duššidega".

Teine tavaline küsimus oli: kas olen nende Kambodžas elatud peaaegu 5 kuud üldiselt rahul või ehk kahetsen midagi? Vastus: mitte põrmugi ei kahetse.

---

Mis puutub haavatusse ju muudesse motoõnnetuse tagajärgedesse, siis Eestisse naasmise ajaks olid kõik kärnad vist juba kenasti armidega asendunud. Küll aga diagnoosis meedikust sõbranna Monsa mul võimaliku rindkeremõra, mis andis endast märku kõige enam nende arvukate oigamapanevate embuste ajal, millega mind Eestis kostitati. Teiseks, nimmepiirkond, mida ma aastaid tagasi vigastasin ja mis toona lõpuks kondiväänaja abiga enam-vähem paika sai, teadvustab end jälle - üsna pidevalt ja mitte just kõige meeldivamal moel. Ja nähtavasti oli mõra ka selles suures varbas, mida juba esiti kahtlustasin ja mis nüüdki veel tunda annab. Tõenäoliselt ei tulnud talle kasuks, et järgmisel päeval pärast naasmist siirdusin marsruudile Võsu-Kunda varvastele suruvate matkasaabastega rannikut võtma ning pärast selle finaali, järgmisel päeval, - palju õnne! - määrati mind Gea-Jaani pulmas karutantsitajaks ehk pidin hoolitsema selle eest, et kõik mehed tantsiksid. Andsin oma parima, aga vot pärast seda ma küll oma nädal aega peaaegu üldse voodist ei tõusnud. Aga vähemasti lõpuks ometi oma koduvoodist - mis siis, et täielikust romust ja ümbritsetuna totaalsest tohuvapohust - asjad olid kohvritest-kottidest-kappidest täiega laiali laotatud - graafik oli sinnamaani ju tihe.

Rõõmustav oli see, et Aaro kingitud kindlustuspoliis osutus täiesti asjakohaseks. Kui hiljem Danielalt üht-teist huvitavat kuulsin ja mulle ka see poliis meenus, otsustasin lõpuks siiski politseis ära käia. Juba eelnevalt selgus, et minu õnnetus toimus praktiliselt politseijaoskonna ukse all. Ja Daniela oli vahepeal linna politseišefilt (kellega Daniela, nagu selgus, vahel napsitas) kuulnud, et seda õnnetust oli šeff isiklikult pealt näinud. Küll ei olnud too õnnetuse juures silmanud Danielat. Igatahes, just tema läkitatud olevat olnud see politseinik, kes naksti sündmuspaigale jõudis, automaat õlal ja mokk töllakil. Selles valguses - kui on tutvusi politseis - võiks selle asutusega ju isegi üritada mingeid asju ajada, arvasin, aga ega sestki suurt tolku olnud. Kui reedese päeva lõunal koos Danielaga jaoskonda läksime, oli šeff juba jooma siirdunud ja kutsus meid sedasama tegema, selleks polnud meil aga mahti ega huvi. Ega ma ei kohanud teda ka lahkumisnädala esmaspäeval uuesti üksinda jaoskonda minnes - Daniela oli siis lastega juba San Franciscosse lennanud -, aga vähemasti sain oma avalduse tehtud ja selle alusel hiljem ka materiaalsed kahjud hüvitatud. Asi seegi.

---

Veel üks Kambodžaga seotud seik. Mu Tartu juuksur lõi kaht kätt kokku, kui mu Sihanoukville'i turult leitud "juuksuri" poolt pöetud ja viimasest küll sõltumata asjaoludel hõrenenud karvkattega pead nägi. Loomulikult ei olnud turujuuksuri teostatud viivu väldanud tšik-tšik-tšiki tulemuseks just ühtlane soeng - salgud said ikka igaüks isemoodi pikkusega.

---

On vahva, et nii mõnegi Kambodžas kohatud inimesega on mingi suhtlus säilinud. Mitmed on mulle ise kirjutama hakanud - kahtlemata on see meeldiv. Näiteks, üks iirlane kontakteerus esmakordselt pärast nelja kuud just hiljuti - leidis kusagilt lipiku mu blogi- ja meiliaadressiga, mille arvas juba kaotanud olevat, ning kirjutaski - tore üllatus. Ja mul on lisaks teadmine, et mitmel pool maailmas olen nende kontaktide tõttu oodatud külaline. Loodetavasti säilivad need edaspidigi ja loodetavasti saab nii mõnigi kontakt veel ka värskendatud. Värskendamine käib, näiteks, vahel nii: leiad Kihnu saare Kurase baarist - ennäe - Sihanoukville'is kohatud pärnaka Lauri, kes minu mäletamist mööda enne sügist Eestisse jõudma ei pidanud, vahetate mõne sõna ja embate.

---

Üks asi, mida ma enda kohta Kambodžas avastasin: olen õppinud end konkreetses võitlusolukorras üsna hästi ja tasakaalukalt mobiliseerima, nii et ise naudin asja. Mingi kiiks? Masohhism? Ma ei tea, võimalik, aga kui säärast olukorda ei ole, on mul tegelikult hulka keerulisem motivatsiooni leida ehk lihtsasti tuleb peale olemise talumatu kergus ehk - paradoksaalsel moel - raskused on justkui kergemadki taluda kui kergus. Praegu olen uue võitlustandri ehk motivatsiooni otsinguil. Auuu?

---

Kuigi kommentaarid siin blogis olid kasinad, selgus, et mõni ikka viitsis mu vahepealset grafomaaniat jälgida. Huvitaval kombel sattus seda lugema ka vähetuttavaid ja päris võõraidki inimesi. Mõni isegi üritas mulle selgeks teha, et pean kindlasti raamatu avaldama. Ah, teid, meelitajaid!

Kahju küll, et ma varem Google Analyticsit kasutama ei hakanud. Siis olnuks mul lugejate kohta hulka parem ülevaade. Aga hämmastaval kombel on alates 27. juulist, mil selle vidina paigaldasin ja kui ma juba 25 päeva polnud siia mitte kui midagi kirjutanud, eilseni blogi külastajaid 71, külastusi 141 ja page views'e 226 - uskumatult palju mu meelest. Blogspotist endast sain seni infot vaid minu profiili kiikajate numbri kohta, mis on tänaseks 400, aga see ei näita vist eriti midagi.

Igatahes oli see blogipidamine ju päris huvitav kogemus ning leevendas mingil määral Sihanoukville'is pealekippuvat vaimlist vaegust. Võib-olla jääb see minu esimeseks ja viimaseks blogiks, mis nüüdseks on jõudnud lõpuni. Aga samas, ei või iial teada...

Tänud tähelepanu ja kaasaelamise eest!