Aastavahetus 1

Käib ikka veel äge uue aasta madin: linn on siseturiste täis, Otrese rand samuti (mis tähendab, et bikiinides on rõivastunud kohalike keskel ebaviisakas ujuda). liiklusõnnetustest pole puudust, meie hotell koos kõige oma laiendusega on välja müüdud. Kui tavaliselt on näod hotellis-baaris ikka enam-vähem tuttavad, siis praegu on selline tunne, et igasugu suvalised on mu koju trüginud. Baaris pole nii tihedat tööd olnud kui praegu, kuna peale selle, et aastavahetusel on palju külastajaid-kliente, on kohalikel töötajatel just aastavahetusel väga halb tervis või on vanaema või koduloom surnud. Aga kõik see peaks olema torm enne vaikust – tõelist madalhooaega. Arvatavasti on juba homme hotell jälle vähemalt pooltühi ja töötajadki tervenenud, ehk vanaemad-koduloomadki surnust tõusnud. Aastavahetusest kirjutan mingi päev natuke täpsemalt ja rohkem. Juhul kui viitsin, muidugi.

Uhkus

Jah, ma olen tõesti üsna uhke. Ma mäletan, et mulle öeldi seda juba lapsena. Ja üritati seda alla suruda. Seda kas otseselt ette heites või siis eriliselt proovile pannes. Ja seda üsna edukalt.

 

Aga ma pean olema uhke. Uhkus kaitseb mind. Kes mind siis veel kaitseb ja hoiab kui mitte ma ise. Ja kaitsetus on mu meelest hulka häbiväärsem kui uhkus.

 

Mulle tundub, et igaüks ei ole sisimas nii tundlik, õrn, habras ja haavatav. On neetult vedanud lihtsalt. Ma ei saa midagi peale hakata oma tundlikkusega. Olen proovinud, aga midagi ei tule välja. Ma arvan, et see on kaasa sündinud. Hoobelda pole siin midagi. Ma ei tahaks seda, aga nii see on, mis iganes põhjusel; pole parata. Seega, pean sellega lihtsalt hakkama saama, seda tunnistades ja vastavad kaitsemeetmed-kilbid kasutusele võtma. Uhkus on üks neist. Ja üldiselt üsna tõhus. Sellepärast ei tohi ma seda alla neelata. See mõjuks mulle laastavalt. Ja kes seda üritab, sellest pean eemale hoidma.

 

Nii ma siis olengi uhke. Aga mitte kõrk, üleolev, upsakas. Enda arvates. Pigem kaldun üliempaatilisusele. Ka see on mu meelest loomuomane. Sellega ei oska ma muud peale hakata kui sest loomuomasest end võõrutada üritada. Sest vastasel juhul kaotan end. Ah, mis kaotan! See nagu eeldaks, et olen eelnevalt leidnud. Võõrutamises olen isegi edusamme teinud. Mitte täielikult – seda polekski ju vaja. Võõrutamine ise polegi lõppude lõpuks nii hirmus keeruline.

 

Hoopis keerulisem on see, mis jääb alles või mida võtta selle asemele, millest võõrutad või juba võõrutanud oled. On päris õõvastav tunne, isegi lausa talumatu, kui tajud, et mitte midagi; ei oskagi kuskilt kinni hakata, mitte midagi päris ise ja oma vaatepunktist-seisukohalt soovida, kuigi oled selleks end nagu vabaks pusinud. Aga ei, praegu ei ole see hetk. See tuli mulle remargina lihtsalt meelde. Ma sain sellest absoluutsest null-punktist – nii ma seda vähemalt tajusin – üle. Tõsi, napilt. Ja hind oli ehk kõrgem kui kes-teab-mil-viisil võinuks olla, aga ikkagi sain. Võib-olla on ka praegu väikse tagasilöögi aeg, aga hoopiski mitte midagi nii dramaatilist. Ühesõnaga, on põhjust rõõmustada. Ja kui järele mõelda, siis päris palju üle, kuigi hetkel ei ole tuju just laes.

 

Tulles tagasi uhkuse juurde... Nojah, sageli käib mu puhul sellega kaasas lausa bravuuritsemine ja mõnele ehk talumatugi iroonia, sarkasm, küünilisus. (Olen seda talumatust ju isegi kogenud; pubekaeas oli see lausa hingemattev). Aga mu parimad sõbrad teavad, et tegelikult ei taha ma kellelegi „ära teha”, kedagi päriselt salvata. Nii nagu pole sisimas kurjad ja vihased need väiksed nähvits-koerad, kes tüütult klähvivad ja oma naeruväärselt väikseid hambaid näitavad. Vahel löövad nad need naeruväärsed kikud ka üsna valusalt ja sügavale säärde. (Koera hambaid olen ise kogenud siiski vaid oma käelabas, sääres Giraltari ahvi omi, aga see selleks.) Kuigi öeldakse, et parim kaitse on rünnak, siis mulle see taktika oma eraelus tegelikult ei meeldi ehk esimesena rünnata ma tegelikult ei taha. Küll aga on mul kõrgendatud vajadus end kaitsta. On põhjust. Üsna õnnestunud rünnakuid, mille vastu edaspidi end tõesti kaitsta loodan, on elus olnud juba piisavalt. Ok, võib-olla polnud need tegelikult rünnakud, nendena mõeldud – mõjusid lihtsalt mulle kui tobedalt haprale laastavalt. Ja võimalik, et olen vahel ka natuke liiga paranoiline. Igatahes, ma kindlasti ei taha enam olla huntidele peibutuseks välja pandud roosa põrsa roosa kints.

 

Mu parimad sõbrad ei solvu mu peale ega sunni mind mu uhkust alla neelama. Ning oskavad samas „võitlustest” tõsiste vasturünnakuteta välja astuda. Sealjuures on see iseäranis hinnatav juhul, kui nad suudaksid mind hoopis jõulisemalt rünnata kui minu tobe bravuuritsemine. Sest nad hoiavad mind. Nad jätavad mulle mu kilbi, juhul kui seda kasutada soovin, aga oskavad vahel olla ka niimoodi, et ma selle kilbi vabatahtlikult langetan. Aitäh.

 

---

 

Homme, kui mul on juba hoopis teine tuju, tundub see seletuskiri, ratsionaliseerimine, väljavabandamine, sentimentaalitsemine või ma-ei-teagi-mis veel totram kui see mulle juba praegu tundub, aga täna mul lihtsalt on sellised mõtted ja tunded. Ja las nad siis olla pealegi ka siin kirjas. Pealegi, ülehomme on see ilmselt juba jälle naljakas.

Läppar paranes

Hurraa, õnneks võttis mu läppar end jälle kokku, lahendas mingi müstilise IP-konflikti sama müstiliselt kuidagi ära ja käivitub taas.

Killukesi siit-sealt

Kaks eesti seltskonda teatas mulle kahel järjestikusel päeval, et neil täpselt sama nimega töökaaslane. Ja tegemist ei olnud ühe ja sama inimesega.

 

Jah, ma teadsin, et mul on Eestis vähemalt kaks nimekaimu. Informeeris mind sellest kunagi mingi telefoniküsitleja, kes uuris, kas ma olen selle, selle või selle sünniaastaga kolmest nimekaimust. Ja ühega ajas mind kunagi üks naistearst segi, mis tingis üsna pikantse eksituse. Peale selle kontakteerus muga kunagi Orkutis täpselt sama nimega hindu.

 

---

 

Üks päev vajusid baari juba vanaldased väljanägemiselt tiba parmaadid ja jutu poolest mitte just kõige intelligentsemad Rootsis elavad sommid, kaasas korealane ja pudel saket, mida nad meil jooma soovisid hakata. Otsisid ka mingit eestlast, aga selgus, et see meie juures ei peatugi. Siis aga avastasid meie riiulilt Vana Tallinna – oi, seda rõõmu! Ma siis aina kallasin, olles endaga pisut küll pahuksis – baarile teen ju kassat heameelega, aga sommide pläma muutus aina raskemini talutavaks ning lõpuks muutusid nad ise ka raskesti talutatavaks. Mees võttis toosti alati metsavendadele, mispeale nii tal kui naisel silm märjaks läks – noh, kena ju iseenesest. Vahepeal rääkisime neist kohalikest kreemidest, millele on alati peale kirjutatud whitening. Mees pidas selle jutu jätkuks vajalikuks teha paljastus, käratades oma naisele: „No ütle nüüd Anule ausalt, miks me neid kreeme üldse vahtisime! Me otsisime ju sellist kreemi, mis aitaks paremini panna.” Seda infot oli mulle natukene liiga palju. Nele ütles pärast, et talle jäi igatahes mulje, nagu nautinuksin nendega suhtlust täiega. Kompliment, eks ole – ju ma olen kohati siis juba päris proff.

 

---

 

Neljapäeva õhtul kuulasin huviga järgemööda kahe tegelase elu-, kaasa arvatud vanglalugusid. Selliste inimeste südamepuistamisele poleks ma arvatavasti sattunud, kui ma selles riigis sellist tööd ei teeks. Igatahes on see teatud vaheetapina rikastav ja annab mu endagi elule teist perspektiivi tõepoolest.

 

Siinkohal meenus, kuidas keegi ütles kavalalt, et üldiselt, peab olema mingi põhjus, miks inimesed just selles riigis pikemalt peatuvad. Jah, sageli ei olegi ehk muud võimalust.

 

---

 

Eile käis otse minu ja Nele silma all hotelli peaukse ees korralik pauk – kaks motikat kohtusid. Inimesed õnneks viga ei saanud, aga motikad olid üsna sodid. Mulle ei meeldi, kui inimesed sellistel puhkudel, ninad õieli ja keeled ripakil, võimalikult lähedale passima trügivad. Nii ma ei trüginudki ehk pilti ka ei teinud. Kinnitamata andmetel jäi süüdi hindu, kes sõitis tema kodumaa kontekstis küll õigel pool teed, aga siin siiski valel.

 

Mõne minuti pärast käis paarikümne meetri kaugusel juba uus pauk. Vahtijatel oli rõõmu kui palju.

 

Üldiselt on siin mu meelest isegi vähe õnnetusi ja liiklus sujub üsna kenasti, vaatamata sellele, et liikluseeskirja siin praktiliselt ei järgita. Küll aga sõidetakse siin reeglina mõistliku kiirusega ehk aeglaselt, mis võimaldab ainsat põhimõtet, millest kõik tõesti kinni katsuvad pidada, – mitte matsu panna – üsna kenasti järgida.

 

---

 

Eile astus hotelli paarike, mille meespoolel oli seljas Saku Originaali särk. Mina siis kohe nende poole: „Tere!”, need aga kõndisid arusaamatuses edasi. Pärast selgus, et tegemist oli inglastega. Ja mitte ka estofiilidega. Poiss olla lihtsalt kunagi Eestit külastanud ja ju talle Orikas siis meeldis. Meie hotelli sattusid täitsa juhuslikult, omamata aimu, et sel eestlastega mingit pistmist on.

 

---

 

Käes on khmeeri aastavahetus, mis peaks kestma tänasest alates kolm päeva. Mida see endast täpsemalt kujutab, üritan lähipäevil sotti saada ja siis teile kirjutada.

Bamboo saarelt tagasi

Heiahoo! Mina tagasi. Aga mitte Kepist-Kampotist, vaid hoopis Bamboo saarelt. Juhtus nii, kuna kaaslane Andu, kellega pidime Kepi-Kampoti suunas kimama, polnud oma mõned päevad tagasi tehtud motomatsust, mille tulemusel Argo pidi jalga sutike õmmelda laskma ja Andu ise ka pisut riivitud sai, veel päris toibunud – rohkem kui füüsilisi haavu põdes ta vist süümepiinu, häbi vms ega olnud sealjuures kahjuks eriti lohutatav.

 

Kui kuulsin, et Katril-Erkil-Karinal-Martinil-Rainaril oli huvi minna Bamboo saarele, võtsin ideest ja neil natist kinni, hankisime paadi ning nii me siis reede hommikul saare poole startisime.

 

Paadile minek algas üle seljakoti käiva lainega, aga õnneks jäid asjad kotis peaaegu kuivaks. Vahepeal tehti meile sissejuhatus snorgeldamisse – kõik aeti maskidega merre, kuigi vaadata polnud seal just palju.

 

Reisuseltskond oli igati meeldiv – Tartust ju, iseenesestki mõista. Ilusad-toredad-muhedad kehakultuurlastest noored. Heas vormis nii füüsiliselt kui vaimselt. Üldsegi mitte lollid sportlased. Loodetavasti on selliste noorukitega ajaveetmisele minusuguselegi vanale naisterahvale noorendav efekt.

 

Ma olin juba mõnda aega unistanud ka üksindusest kuskil saarel. Otsustasingi siis kehakultuurlastest saarele maha jääda – vabu bungaloid õnneks oli. Et pühapäeval õigeks ajaks tööle jõuda, plaanisin esiti laupäeval tagasi tulla, aga teatud asjaoludel jäin koguni pühapäevani ja jõudsin õigeks ajaks töölegi. Paraku ei kohanud ma seetõttu enam kehakultuurlasi, kuna need suundusid enne minu naasmist edasi Vietnamisse. Kahju, aga mis parata. Loodetavasti kohtume kunagi Tartus.

 

Saarel sain ometi kord inimmassidest eemale – vaiksesse ja kaunisse kohta, muhedasse väiksesse seltskonda; natukene sain isegi üksi olla. Bungalos polnud peale sääsevõrguga varustatud voodite ja mõningate elukate küll midagi ja elekter võeti ka enne keskööd ära, aga otse bungalo eest võis merre astuda. Mis sa hing veel oskad tahta! Vedelesin, kõlkusin võrkkiiges, lugesin, vaatasin merd, päikseloojangut ja -tõusu, dirigeerisin laulvat liiva, ujusin, peesitasin, mõnulesin... Pikka juttu ma sest saarest ei teegi. Niikuinii ei suuda ma kõike kogetut ja kogu fiilingut teile tajutavalt edasi anda; kõike ei taha kah. Igtahes, mmmõnus saarepuhkus oli! Patareid said jälle laetud, sarkasm mõnevõrra rauges.

 

Kuna põhirõhk oli mõnulemisel, siis pildistada ma eriti hoolsalt ei viitsinud. Kehakultuurlastelt kui hoolsamatelt pildistajatelt jäid ka fotod kahjuks saamata. Üht-teist mul siia riputada siiski on – suurem osa etematest piltidest pärinevad Andreselt-Margitilt, kes siin olles samuti Bambool käisid.

Martin, Karina ja Rainar

Saar kubiseb kookospalmidest ja kookospähklitest nende otsas, nagu näete, aga viimased oldi kõrgel ja neid mul kätte saada ei õnnestunud, selle saare müüjatel samuti mitte.

Andres

Margit

Karina

Andres

Katri, Karina, Martin, Rainar, Erki

Karina

Margit

Ilusaid pühi, kallid!

Nagu siin pole tavaliselt õrna aimugi, mis nädala- või kuupäev käes võiks olla, sest mis pagana vahet seal ikka on, tulid mulle ka saabuvad lihavõtted suure üllatusena.

Kuna ma homme-ülehomme olen ringsõidul ja neti läheduses ei viibi, siis: kõik mu kallid seal kaugel, kauneid pühi! Mõtlen te peale, igatsedes teie ja kevade hõngu järele.

Selle riigi töökultuurist ehk prostitutsioonist

Läbi lillede - metafooriliselt ja sarkastiliselt

 

Selles riigis – minu senise kogemuse järgi julgelt üldistades – on maksimaalne ettevalmistus poolkõva. Ja selle poolkõvaga, kui sedagi, rautatakse. Rautatakse poolvedelalt ja virilalt. Jah, tavaliselt pigem vastumeelselt. Ehk isegi vastikusega. Loed seda nägudest kui raamatust. Aga kas rahahimu, sissetambitud või loomupärane alandlikkus, kes teab mis veel või kõik kokku on loonud teatava kohusetunde. Asjaga tuleb ühele poole saada. Et rahanatuke – palju ju ei tahagi – tasku pista. No ja enamasti saadaksegi. Keegi ei saa öelda, et sugugi ei saada. Aga ei mingit erootikat. Puhas porr. Maksimaalne resultaat on coitus interruptus. Ja eelistatult pimedas toas, sest valus on vaadata... Aga maksimumi esineb muidugi harva. Kas selle nimel maksab pongestada? Ma kahtlen... Pigem mitte... Ei, palun, kindlasti mitte.

 

Ühesõnaga, on aeg uute jahimaade järele ringi vaatama hakata.

 

---

 

Tõlge

 

Eile kasvas minus „naiivne” soov ükskord ometi jälle ka „päristööd” teha. Muidu peaaegu et ükskõik millist, aga keskkonnas, kus nii juhtkond kui töötajad – mina muidugi ka – on motiveeritud, targalt tegusad ja entusiastlikud; tahavad iga päev ettevõtte arengusse panustada ja teevadki seda, kohati ennastunustavalt. Mulle niimoodi meeldib. Olen kogenud, et selliste tingimuste olemasolul või nende loomise lootuses võib minust saada tõeline töönarkomaan, kes kohati oma kaifiallikast vägisi võõrutamist vajab. Ah, ma tunnen sest puudust, ausalt. Nüridus hakkab peale tulema. Suunan siis oma mõtteid nüüd vaikselt sinnapoole, kust uut doosi saada.

Hotellilaienduse sisseõnnistamine

Ajasin end arvatavaks suursündmuseks, mis pidi algama kell 9, vaevaliselt üles, aga midagi pompöösset ei toimunud. Tõsi, tulevase basseinibaari katuse alla oli kaetud suhteliselt pompöösne laud. Tavaliselt olevat sellisel puhul kombeks, et kohale tuleb ka munk, aga mitte Sengi perekonnas. Eesti poistel paluti vähemalt mõttes palvetada, kas või omas keeles, aga neil ei tulnud vist hästi välja. Sengi lapsed olid küll ekstaasis – iseäranis tehisdollaripakkide üle, mida sai teistele jagada ja põletada. Tõtt-öelda tundus see, et lastel mängurahapakkidega hullata lasti, mulle kummaline, et mitte öelda inetu - on's vaja sellist rahafetišit luua! Igatahes, nagu aru saan, loetakse hotelli koos laienduse ja basseiniga, nüüd sisseõnnistatuks. Vaimumaja on ka paigas.

Pec, Mattus ja Renx

Pec, Mattus, Renx, Leav ja Seng

Mengheng ja Lingling

Ahjaa, sellistes ja kõikvõimalikes muudes kirjudes pidžaamades käivadki siin ka naised, ka tänaval. Näiteks nende ema käib ka taolistega ringi, jalas kontskingad.

---

Eesti poisid pidid Sengi naise Leavi kindlale soovile, et rituaal tuleb läbi viia – ja just nimelt täna, mil Kuu või kes-teab-mille järgi oli paari nädala jooksul ainuke sobiv päev, – järele andma ning endki kohale vedama. Leav olevat sellegi peale peaaegu nutma puhkenud, et esimesed meie hotelli leianduse külastajad lasti sisse siiski juba varem.

 

Üks siinne teine hotell – Beach Club Hotel – olevat jäänud sisse õnnistamata ning peagi olevat kaks omanikku ära surnud, üks vähki haigestanud.

Mis mõttes, mis teoksil

Paar päeva tagasi sirvisid mu khmeeridest kolleegid mingit suurt pildiraamatut Eesti kohta. Assa nuga, kui ilusad need pildid tundusid! Eesti loodus on ikka üle (Kambodža) prahi - uskuge mind. Nii et ärge mitte lootkegi, et ma tagasi ei tule.

---

Meie hotellilaienduses elatakse ja bassinis ujutakse nüüd juba ammu - alates nädalast, mil mina tripil olin. Homme peaks toimuma ka miski avamisüritus...

---

Järgmisel nädalal võtavad khmeerid oma uut aastat vastu. Kavatsen kohalikega koos pagodasse (templisse) minna ja nende traditsioonidest osa võtta.

---

Reedel-laupäeval on plaanis üle vaadata Kep ja Kampot - siit kuskil 100 km kaugusel. Rivistan parasjagu poisse, valimaks, kellega minna. Võin ka kõik võtta - küll igale funktsiooni leian. Aga kui närvidele hakkavad käima, saadan muidugi kõik kuu peale. :)

Eestlaste lahkumised-saabumised

Eile oli üle mõne aja tööl isegi liigutamist - väikse pausi järel oli siin lisaks käputäiele rahvusvahelistele meestele ja naistele nii mõnigi eestlane - kes just saabus, kes oli lahkumas, - nagu ikka. Täna lahkusid Taavi ja Ott, Ivi ja Reigo.

Eile saabusid Erki, Rainar, Martin, Karina ja Katri.

Katri ja Erki

Täna peaksid saabuma Levandid...