Kui kuulsin, et Katril-Erkil-Karinal-Martinil-Rainaril oli huvi minna Bamboo saarele, võtsin ideest ja neil natist kinni, hankisime paadi ning nii me siis reede hommikul saare poole startisime.
Paadile minek algas üle seljakoti käiva lainega, aga õnneks jäid asjad kotis peaaegu kuivaks. Vahepeal tehti meile sissejuhatus snorgeldamisse – kõik aeti maskidega merre, kuigi vaadata polnud seal just palju.
Reisuseltskond oli igati meeldiv – Tartust ju, iseenesestki mõista. Ilusad-toredad-muhedad kehakultuurlastest noored. Heas vormis nii füüsiliselt kui vaimselt. Üldsegi mitte lollid sportlased. Loodetavasti on selliste noorukitega ajaveetmisele minusuguselegi vanale naisterahvale noorendav efekt.
Ma olin juba mõnda aega unistanud ka üksindusest kuskil saarel. Otsustasingi siis kehakultuurlastest saarele maha jääda – vabu bungaloid õnneks oli. Et pühapäeval õigeks ajaks tööle jõuda, plaanisin esiti laupäeval tagasi tulla, aga teatud asjaoludel jäin koguni pühapäevani ja jõudsin õigeks ajaks töölegi. Paraku ei kohanud ma seetõttu enam kehakultuurlasi, kuna need suundusid enne minu naasmist edasi Vietnamisse. Kahju, aga mis parata. Loodetavasti kohtume kunagi Tartus.
Saarel sain ometi kord inimmassidest eemale – vaiksesse ja kaunisse kohta, muhedasse väiksesse seltskonda; natukene sain isegi üksi olla. Bungalos polnud peale sääsevõrguga varustatud voodite ja mõningate elukate küll midagi ja elekter võeti ka enne keskööd ära, aga otse bungalo eest võis merre astuda. Mis sa hing veel oskad tahta! Vedelesin, kõlkusin võrkkiiges, lugesin, vaatasin merd, päikseloojangut ja -tõusu, dirigeerisin laulvat liiva, ujusin, peesitasin, mõnulesin... Pikka juttu ma sest saarest ei teegi. Niikuinii ei suuda ma kõike kogetut ja kogu fiilingut teile tajutavalt edasi anda; kõike ei taha kah. Igtahes, mmmõnus saarepuhkus oli! Patareid said jälle laetud, sarkasm mõnevõrra rauges.
Posts
No comments:
Post a Comment