Killukesi siit-sealt

Kaks eesti seltskonda teatas mulle kahel järjestikusel päeval, et neil täpselt sama nimega töökaaslane. Ja tegemist ei olnud ühe ja sama inimesega.

 

Jah, ma teadsin, et mul on Eestis vähemalt kaks nimekaimu. Informeeris mind sellest kunagi mingi telefoniküsitleja, kes uuris, kas ma olen selle, selle või selle sünniaastaga kolmest nimekaimust. Ja ühega ajas mind kunagi üks naistearst segi, mis tingis üsna pikantse eksituse. Peale selle kontakteerus muga kunagi Orkutis täpselt sama nimega hindu.

 

---

 

Üks päev vajusid baari juba vanaldased väljanägemiselt tiba parmaadid ja jutu poolest mitte just kõige intelligentsemad Rootsis elavad sommid, kaasas korealane ja pudel saket, mida nad meil jooma soovisid hakata. Otsisid ka mingit eestlast, aga selgus, et see meie juures ei peatugi. Siis aga avastasid meie riiulilt Vana Tallinna – oi, seda rõõmu! Ma siis aina kallasin, olles endaga pisut küll pahuksis – baarile teen ju kassat heameelega, aga sommide pläma muutus aina raskemini talutavaks ning lõpuks muutusid nad ise ka raskesti talutatavaks. Mees võttis toosti alati metsavendadele, mispeale nii tal kui naisel silm märjaks läks – noh, kena ju iseenesest. Vahepeal rääkisime neist kohalikest kreemidest, millele on alati peale kirjutatud whitening. Mees pidas selle jutu jätkuks vajalikuks teha paljastus, käratades oma naisele: „No ütle nüüd Anule ausalt, miks me neid kreeme üldse vahtisime! Me otsisime ju sellist kreemi, mis aitaks paremini panna.” Seda infot oli mulle natukene liiga palju. Nele ütles pärast, et talle jäi igatahes mulje, nagu nautinuksin nendega suhtlust täiega. Kompliment, eks ole – ju ma olen kohati siis juba päris proff.

 

---

 

Neljapäeva õhtul kuulasin huviga järgemööda kahe tegelase elu-, kaasa arvatud vanglalugusid. Selliste inimeste südamepuistamisele poleks ma arvatavasti sattunud, kui ma selles riigis sellist tööd ei teeks. Igatahes on see teatud vaheetapina rikastav ja annab mu endagi elule teist perspektiivi tõepoolest.

 

Siinkohal meenus, kuidas keegi ütles kavalalt, et üldiselt, peab olema mingi põhjus, miks inimesed just selles riigis pikemalt peatuvad. Jah, sageli ei olegi ehk muud võimalust.

 

---

 

Eile käis otse minu ja Nele silma all hotelli peaukse ees korralik pauk – kaks motikat kohtusid. Inimesed õnneks viga ei saanud, aga motikad olid üsna sodid. Mulle ei meeldi, kui inimesed sellistel puhkudel, ninad õieli ja keeled ripakil, võimalikult lähedale passima trügivad. Nii ma ei trüginudki ehk pilti ka ei teinud. Kinnitamata andmetel jäi süüdi hindu, kes sõitis tema kodumaa kontekstis küll õigel pool teed, aga siin siiski valel.

 

Mõne minuti pärast käis paarikümne meetri kaugusel juba uus pauk. Vahtijatel oli rõõmu kui palju.

 

Üldiselt on siin mu meelest isegi vähe õnnetusi ja liiklus sujub üsna kenasti, vaatamata sellele, et liikluseeskirja siin praktiliselt ei järgita. Küll aga sõidetakse siin reeglina mõistliku kiirusega ehk aeglaselt, mis võimaldab ainsat põhimõtet, millest kõik tõesti kinni katsuvad pidada, – mitte matsu panna – üsna kenasti järgida.

 

---

 

Eile astus hotelli paarike, mille meespoolel oli seljas Saku Originaali särk. Mina siis kohe nende poole: „Tere!”, need aga kõndisid arusaamatuses edasi. Pärast selgus, et tegemist oli inglastega. Ja mitte ka estofiilidega. Poiss olla lihtsalt kunagi Eestit külastanud ja ju talle Orikas siis meeldis. Meie hotelli sattusid täitsa juhuslikult, omamata aimu, et sel eestlastega mingit pistmist on.

 

---

 

Käes on khmeeri aastavahetus, mis peaks kestma tänasest alates kolm päeva. Mida see endast täpsemalt kujutab, üritan lähipäevil sotti saada ja siis teile kirjutada.