Selle riigi töökultuurist ehk prostitutsioonist

Läbi lillede - metafooriliselt ja sarkastiliselt

 

Selles riigis – minu senise kogemuse järgi julgelt üldistades – on maksimaalne ettevalmistus poolkõva. Ja selle poolkõvaga, kui sedagi, rautatakse. Rautatakse poolvedelalt ja virilalt. Jah, tavaliselt pigem vastumeelselt. Ehk isegi vastikusega. Loed seda nägudest kui raamatust. Aga kas rahahimu, sissetambitud või loomupärane alandlikkus, kes teab mis veel või kõik kokku on loonud teatava kohusetunde. Asjaga tuleb ühele poole saada. Et rahanatuke – palju ju ei tahagi – tasku pista. No ja enamasti saadaksegi. Keegi ei saa öelda, et sugugi ei saada. Aga ei mingit erootikat. Puhas porr. Maksimaalne resultaat on coitus interruptus. Ja eelistatult pimedas toas, sest valus on vaadata... Aga maksimumi esineb muidugi harva. Kas selle nimel maksab pongestada? Ma kahtlen... Pigem mitte... Ei, palun, kindlasti mitte.

 

Ühesõnaga, on aeg uute jahimaade järele ringi vaatama hakata.

 

---

 

Tõlge

 

Eile kasvas minus „naiivne” soov ükskord ometi jälle ka „päristööd” teha. Muidu peaaegu et ükskõik millist, aga keskkonnas, kus nii juhtkond kui töötajad – mina muidugi ka – on motiveeritud, targalt tegusad ja entusiastlikud; tahavad iga päev ettevõtte arengusse panustada ja teevadki seda, kohati ennastunustavalt. Mulle niimoodi meeldib. Olen kogenud, et selliste tingimuste olemasolul või nende loomise lootuses võib minust saada tõeline töönarkomaan, kes kohati oma kaifiallikast vägisi võõrutamist vajab. Ah, ma tunnen sest puudust, ausalt. Nüridus hakkab peale tulema. Suunan siis oma mõtteid nüüd vaikselt sinnapoole, kust uut doosi saada.