Turg ja vabariigi aastapäeva tähistamine

Eile, vabariigi aastapäeval, oli mul esimene puhkepäev. Hommikul läksime Nelega jalgsi oma jõu- ja venitustrenni. Pärast kondasin üksinda mitu tundi turul, üritades aru saada, mida paganat nad müüvad ja kuidas siin asjad käivad. Turg on siin ikka imevärk ja põhimõtteliselt hea koht eluolu tundmaõppimiseks, aga palju ma veel ikkagi sotti ei saanud – mustmiljon tundmatut vilja, mereandi (igas olekus, st elusast roiskununi) ning ka lihtsalt sodi ja roppust. Ja hunnikutes „brändikaupu”. Ja palju magavaid müüjaid. Igatahes tundus, et ei ole valgel inimesel üksinda ringikolamine nii ohtlik midagi, kui karta võiks, ning kui ise sõbralik ja naeratav olla, siis vastavad kohalikud samaga. Aga kogu sõbralikkuse juures ei tohi kaupa tehes muidugi unustada tingida, sest muidu saad ikka hirmsasti tünga. Mul läks enda arvates juba päris hästi.

Lasin ühes üsna puhtana tunduvas kohas, kus lausa hingematvalt ei haisenud, endale mingit täiesti arusaamatute koostisosadega magustoitu pakkuda – mekkisin – noh, väga hull ju ei olnud, aga minu maitsemeelele võõras siiski, kuidagi liiga imal. Sealjuures mõtlesin kogu aeg, et kui ma sest magustoidust mingit kõhuhäda ei saa, siis võib sellest hirmust, mida ületada üritasin, ikkagi põhja alt ära lüüa. Jäin ellu, täna küll kõht nati valutab, aga pole hullu.

Ostsin ka kolme sorti mulle tundmata puuvilju proovimiseks. Kaks sorti neist - mangosteen'id (need kõige suuremad) ja khmeeri keeles long pong'id (need heledama koorega väiksemad) - olid megahead. Kolmandate nimetus on teadmata, khmeeridest töökaaslased ei teadnud seda isegi enda keeles. Long pong'e toodavat Vietnamist. Järgmine kord proovin järgmisi vilju. Ma tahan ikka kohalikku elu ja kraami ka natuke tundma õppida, mitte ainult eurooplastega hängida ja lääne toite süüa, mis on siin ka täitsa võimalik.

See magusroog on black jelly. Seda ei ole ma veel proovinud.

Long pong'id, mangosteen'id ja veel mingid tumekollased asjad, mida kõiki ma siis sõingi.

Sulistavad krabid

Müüja oli pisut väsinud.

Need samuti.

Adumatute magusroogade lett

Vot seda plöksi ma sõingi.

Aastapäeva tähistamine möödus eelmiste pidustuste valguses üsna rahulikult. Mina nokitsesin pärast turult ja netipunktist tulekut peaaegu keskööni üldse oma toas. Tagasi tulles sai siiski Vana Tallinnat, apple pie shot’i (viin õunamahla, vahukoore ja kaneeliga) ja mitmeid ämbrijooke pruugitud. Kartulisalat ja küpsisetort olid selleks ajaks juba söödud. Teised olid enne koos punklaulupidu vaadanud-kuulanud, aga mind ei tundnud vist keegi ära. J Uute eestlastega – Andrese, Jaani, Steni ja Tarmoga – randa siirdusime ka. Natuke jõmistasime ja siis magama.