Hakkas pihta

Nii, netti pääsemisega on mul siin siiski raskusi. Tasuta wifi levib vaid paaris hotellibaari lauas ja minule arvutini jõuab ta eriti nadisti – ju on mul nigel wifikaart. Lisaks see enne lahkumist Eestist ostetud aku siiski ei funka mitte üks raas ehk et pean wifit saan püüda vaid kohas, mille läheduses on ka eletripistik. Esialgu kirjutan siis enda arvutisse ja kui õnnestub, siis copy-paste’in kunagi blogisse ka.

Esiti suhtusin blogi loomisse vägagi kõhklevalt, sest eks neid blogisid, mida lugeda võiks, ole kõigil ju omajagu palju juba. Sealjuures on nii mõnigi neist tõepoolest lugemist väärt. Enda blogiplätserdiste kohta seda lubada ei julge. Aga kuivõrd leidus ullikesi, kes avaldasid soovi minu ja Kambodža kohta miskit kuulda või lugeda, mullegi meeldiks mingit tagasisidet saada ning igaühega eraldi suhtlust aretada on siinsetes piiratud neti tingimustes üsna keerukas, siis tundus blogi loomine ikkagi mõistlik. Lõppude lõpuks ei pretendeeri ma oma blogiga mingile kirjandus- vms auhinnale ja igaühel on vabadus lugeda või mitte lugeda.

---

30=0?

Täielik jama, saamatus või ebaõnn? Alaväärtustamine? Või hoopis vabadus?

Enne oma 30. sünnipäeva tabasin end mõttelt, et aluaastaid peagi 30, mis ei ole iseenesest ju teab mis palju, aga kuivõrd seis tundus nullilähedane, siis ülevoolavaks rõõmuallikaks see totter, ent ometi pinnal püsiv mõte ei osutunud. Kuidagi nõutuks tegi pigem. Et mis siis nüüd?

Laiutasin natuke aega omaette ja ka sõprade seltsis käsi, ent peagi hakkas selguma, et seis ei ole siiski sugugi nii dramaatiline, ammugi mitte traagiline. Esiteks ei ole see null nii null midagi – on ikka neid plussikesi ka. Teiseks, ka null on täitsa nitševoo tulemus, eriti praegusel surutiseajal, eks ole. Metsikut laenukoormat mul seljas pole, näljaseid suid toita pole samuti vaja. Ehk kinni ei hoia mind nagu miski ega keski. Mõne jaoks võib see ju lausa paradiis tunduda.

Aga mida selle suure vabadusega siis peale hakata? No kui kinni ei hoia ega dikteeri eriti miski ega keski, siis miks mitte ise kuskilt otsast midagi vabaks lasta... Miks mitte üritada distantsilt elu ja asjade peale vaadata? Või lihtsalt, mitte isegi eriti pingsalt piielda või pongestada või midagi üritada välja mõelda, vaid mõnda aega lasta uues keskkonnas asjadel mingil määral omasoodu kulgeda? Olingi kuidagi kauaks Eestisse „kopitama” jäänud. Ei, loomulikult olen ma Eesti patrioot jne, aga see ei puutu siin asjasse.

Pärast mõningasi kiireloomulisi sekeldusi, jõudsingi oma 10 päeva hiljem Kambodžasse. Kuigi kõik praegu hiiglama kombel ringi rändavad, tundus mu säärane ootamatu plaan paljudele sugulastele-sõpradele-tuttavatele üllatav, mõnele isegi vist hullumeelne. Ehk ei osatud minust seda siis oodata, tundus sihtmaa kummaline või mida iganes. Osa kehutas mind siiski ka hoolega takka. Ja sellest viimasest osast otsustasin end mõjutada lasta.

Sihtmaa valiku kohta ei oska öelda muud kui seda, et see variant – nii veider kui see ka pole – osutus minu jaoks parasjagu kõige käepärasemaks, erilisi miinuseid ka näha ei osanud, ei püüdnud ka. Nii ta loosi läkski.

---

Viimased päevad Eestis olid sedapuhku kuidagi eriti kurnavalt külmad ja arvutiprobleemid peaaegu fataalsed – no kuda sa tänapäeval ilma täistuuridel toimiva läpparita kuskile põrutad! Loomulikult tuli enne lahkumist üritada kõige meeldivamate inimestega kohtuda, mis täitsa suures osas ka õnnestus, ja natuke ikka ka oma sünnipäeva „tähistada”. Õigupoolest ei vääri sünnipäev kui selline mu meelest mingit tähistamist, aga tõsi, lähedaste ja muidu vahvate inimestega suhelda on ikka meeldiv, kuigi organiseerimatult eelistan seda enamasti teha ühe või mõne kaupa. Ja mind ennast rahuldavast orgunnist ei tulnud seekord tõesti midagi välja, kuigi ma mõnevõrra üritasin. Igatahes, mu lähedased olid minuga sellegipoolest ning seda oli enne Euroopa tolmu jalgadelt pühkimist kahtlemata väga meeldiv kogeda ja meelde jätta.

---

Viimase kolme öö kohta enne sihtpunkti jõudmist magasin laias laastus ühe öö jagu. Osa läks kaotsi arvutimöllu, osa pakkimise käigus, ja see kolmas öö oli 5-tunnise ajavahe tõttu lihtsalt väga lühike, kuigi magamistingimused Helsinki-Bangkok lennul äriklassis, kuhu sattumine oli meeldiv üllatus, osutusid täitsa muhedaks – istekohast sai kerge vaevaga moodustada voodi, tekid-padjad jagati ka välja, pealegi oli „voodikaaslaseks” täitsagi meeldiv samuti Kambodžasse siirduv rootsi nooruk, kelle initsieeritud keskustelu osutus ajuti suuremakski ahvatluseks kui unevõla likvideerimine. Ime, et ma unesegasena lõpuks ikka sihtkohta jõudsin. Heakene küll, teel Phnom Penhi lennujaamast Tai lahe äärsesse Sihanoukville’i magasin taksos paar tundi päris mõnuga – magamistingimused mind siis enam ei kõigutanud. 12. veebruaril veidi enne keskööd jõudsin plääsilinna peamiselt eestlastele kuuluvasse Beach Road hotelli. Orkutis on vastav kommuun ka, kui kedagi huvitab.

See kuuluvus eestlastele oli ka põhjus, miks too sihtpunkt mulle käepäraseks osutus, kuigi koha peal ma varem isiklikult kedagi ei tundnud. Peale siin elavate eestlaste on siin peaaegu alati ka külalisi Eestist. Näiteks praegu on siin isegi kindlasti üle 30 eestlase – mitu suuremat gruppi ja ka väiksemaid seltskonnakesi.

Üldse on see linnake turistidest ja kohalikest välismaalastest ikka kaunikesti palju mõjutatud, nii et väga autentset sissevaadet pärismaalase ellu siin vaevalt loota võib. Väidetavalt ei ole Kambodža beach siiski kaugeltki nii turististunud kui nt läänenaaber Tai oma.

Aga mis mulle kohalikest seni silma-kõrva on hakanud? Üks esimesi ahhaa-efekte selle kandiga oli kohe, kui lennujaamas taksosse istusin. Nimelt tuli raadiost malbe naishääle esituses lugu, mis on Kuldse Trio esituses tuntud vist pealkirjaga „Siri-piri-pinn” või midagi ligilähedast. Sõnadena meenusid „Kivi-rünta, punta-änta-vänta, siri-pilli-jassi” jne. Selle saatel uinusin, irve näol. Näod, jah... Nägudel on esiti kaunis raske vahet teha, aga nüüd hakkab juba midagi looma. Khmeeridel pidavat valgete nägude eristamine sama raske olema, muide. Millegipärast tundus see uskumatu.

Nende nimesid on veel võimatum hääldada või meelde jätta, nii et paratamatult kujunevad mingid suupärased hüüdnimed. Näiteks, ühe kauni baaris töötava khmeeritari nimi on Blablablablablatuut – noh, umbes nii me vähemalt kuuleme – ja nii ongi ta eestlaste jaoks Tuut. Õnneks ei pane nad seda pahaks. Khmeeri keel on üldse võimatu, uskuge mind. Ja inglise keelega on siin nii ja naa. Sageli ikkagi naa, mis tähendab seda, et kui sulle ka pidevalt „Yes, yes” vastatatakse, siis on üsna tõenäoline, et tegelikult ei saada sust hundituhkagi aru. Nii pistis rollerijuht, kellele siin puhkav Kris edastas oma sõidusoovina bus station, jesjessitades puhta vales suunas ajama ega tundunud vähimatki muret selle üle, et ta Krisi palvest tegelikult mõhkagi ei mõistnud. Kris arvas algul, et ehk läheb mingit salateed pidi, aga ei olnud see sedaviisi teps mitte. Igatahes, lõpuks õnnestus rollerijuht siiski peatada, otsida tõlk ning napilt bussi peale jõuda.

---

Üleeile tähistati eestlaste ohtral osavõtul Heleni, Rene pruudi sünnipäeva. Esmalt istusime oma hotellis, kus pakuti kartulisalatit, hapukurki, võileibu suitsuvorsti, räimedega tomatis ja sprottidega, muidugi Vana Tallinnat ja muudki. Käis usin eestlastevaheline lõimumine. Abiks oli loomulikult mitmesugune alkohol. Edasi siirduti ühte rannabaari tinistama ja jõmistama, ka ujuma, sest nendele eestlastele, kes siin veel aklimatiseerunud ei ole, tunduvad ka ööd palavad mis palavad, kuigi aklimatiseerunud eestlaste jaoks on siin ka ikkagi talv, mistõttu mõni kannab pikki pükse ja keeldub külma (vähemalt 23-kraadisesse) merre minemast. Sügavas öös suunduti ühte järgmisse plääsibaari diskensile.

Rahvarõivasteks võib siin kandis pidada pidžaamasid – neid võib täheldada nii tänavetel kui hotellis (nimelt elavad ka kohalikud hotelli töötajad suures osas hotellis, vist lausa peredega) ringi patseerivatel kohalikel, ka diskodel. Kadestamisväärne – ei mingeid otsustusprobleeme ohtra garderoobi mahutamisel või sellest valiku tegemisel! Paraku nõuab meie kultuur midagi muud, oeh. Tegelikult, kuivõrd ma ühegi kohaliku magamistuppa siiani sattunud ei ole, siis selle kohta ei tea kosta, kas või mis neil öösel seljas on. Ehk on siis midagi sootuks rafineeritumat ja igal öösel midagi täiesti uut ja põrutavat... Uudis- ja sensatsioonihimuliste meelehärmiks ei tõtta ma seda paraku ka välja uurima.

Seltskonnaga on siin tavaks juua ämbritest – mitte küll sellistest 10-liitristest, vaid arvatavasti 1,5-liitristest. Neis on ohtrasti jääd ja kõrsi ning nii nad ringi liiguvad ja otsa saavad – ühel või teisel moel. Ühe sisu prantsatas mulle selle ohtra jääga sülle, otse kümnesse. Ma kahtlen sügavalt, et see koht andis edasi ülekuumenemise märke enam kui mõni muu, aga see jäätulv tegi mind oluliselt ergumaks küll ja kõigil oli vähemalt lõbus.

Savu ja vististi ka üsna igasugune muu kraam leiab siin ka avalikku pruukimist. Meie hotellis olevat üks vene poiss öelnud otse, et tuli siiakanti just seetõttu, et siin on ju soe, odav ja narkots käepärast. Ja füüsilised intiimsused – nii nagu saavad neist asjust aru natuke vanamoodsate eelarvamustega kuivikud, kelle hulka nähtavasti otsapidi ka ise kuulun, sest seda paljastas iseeneslik reaktsioon, mida küll hoolsasti varjata püüdsin, teatavatele vatepiltidele, – on siin rannas ka peaaegu et avalikuks hüveks. Ühesõnaga, paljude võimalustega „aus” (taand)arengumaa – võimalikke (taand)arengusuundi jagub.

Jah, meenus Kati, kes märkis arengupeetuse teema sekka, et tema vanuses on päevakorral pigem taandarengupeetus. Mulle tundub, et ma tegelen ka siin väikest viisi peetamisega, aga ma pole kindel, kas arengu, taandarengu või hoopis millegi muu peetamisega... Kas peetaja pole mitte tropp? Noh, vahet pole. Siin plääsilinnas juurdlemisele nii suurt rõhku ei panda; öösel chillitakse ja päeval päikse käes grillitakse.

---

Üks siia saabunud sillas eesti kutt Kenneth kirjeldas siinset puhkust kui filmi „The Beach” teises osas osalemist ehk põhimõtteliselt paradiisi. Pole kahtlust, et tegemist on optimistiga. Pessimist võib siin lokkavat vaesust, vigaseid ja vargaid nähes lohutamatult nutta ja kaastundest ka ise solgikraavi eelnimetatutule seltsi heita. Kui just kahe äärmuse vahel valima peab, siis valin minagi pigem ikka selle kas või ogaravõitu optimismi.

---

Täna plaanin esimest korda ka linna peale patseerima minna, tegelikult uurima trennivõimalusi. Siiamaani olen vaid mõned korrad rannas käinud ja ülejäänud aja aklimatiseerunud peamiselt siseruumides, põhiliselt eestlastega lõimudes ja lugedes. Võtsin kaasa terve hunniku raamatuid, nii et asusin mõnuga naudisklema ja itsitama – näiteks, Muti „Rahvusvaheline mees” annab selleks põhjust küll. Tegelikult on siin koha peal ka väike eestikeelne raamatukogu kujunemas – ikka jätavad eestlased siia raamatuid maha. Hitt-teosed Mihkel Raua „Musta pori näkku” ja Peep Vainu „Kõige tähtsam küsimus” on siin täiesti olemas, on mõndagi muud.

Arvasin juba enne reisi, et vaevalt ma esimestel päevadel kohe hullult ringi kappama hakata viitsin või jaksan. Pealegi suutsin esimesel päeval ikkagi oma selja juba kergelt ära kärsatada, nii et mõnda aega varjuda ei tee paha. Homme plaanin ka turule minna ning proovida ka kohalikke transpordivahendeid. Aga sellest järgmine kord. Tänaseks küll. Lähen nüüd netti copy-paste’ima. Kribamiseni!