Tuesday, February 24, 2009

Pühapäevane mototuur linnast välja

Pühapäeval, päev enne arvukate eestlaste lahkumist, võtsime rollerid ja kimasime natuke ringi. Mina olin juba kolmandat korda rolleri seljas ja ainuke naisrollerijuht seltskonnas Teised, ka need, kes siin juba kaua elanud, pole söandanud ise rooli asuda. Algaja rollerijuhina kohtasin retkel enda jaoks ka natuke liiga ekstreemseid teeolusid. Hõredale kitsale hüpekaga puulaudadest sillale sõita üritades lõin pisut põnnama – ei andnud piisavalt gaasi, libisesin otsa pealt tagasi ning panin ka põlve maha. On teine korralikult sinine nüüd. Jumal tänatud, et nii läks. Hullem variant olnuks, kui pudenenuksin silla keskelt alla vette. Arx tuli ajas siis minu masina ka üle. Pärast jäin veel ühes kitsas kohas raudtee kõrval kinni. Kuna olin teistest natuke maha jäänud, tulid appi khmeeri poisid, kes mu välja tõstsid. Siiski on rolleriga mõnna sõita – tuul ja vabadusetunne.


Mis me siis nägime? Kose juures käisime. Selle ilusamast osast mul kahjuks pilti pole, kuna jätsin siis fotoka maha. No ja siis nägime selle maa tegelikku olukorda – imelobudikke, kus inimesed elasid, hiiglama räppa ja solgijugasid, näljas ja vaesuses inimesi, palju paljaid lapsi, aga sealjuures ka imeilusaid puutumata üksildasi randu. Väikse metsapõleng jäi ka tee peale. Minu jaoks lõppes retk Independence beach’il nn lennukirestoranis (kuna siis pidin teistest irduma, et tööle minna) – mingid kasahhid olid otsustanud sinna lennuki ja seina sisse pooleldi õhku tavalise sõiduauto ja puuri ahviga, keda kostitasime küpsisega, vaatamiseks välja panna; ümber on ehitanud angaari. Selle kauni ranna kontekstis on see võrdlemisi kummaline, aga eks see olegi üks kummaline maa. Igatahes saab selles kaunis rannas euroopalikku teenindust, mis kulus meile pärast väsitavat retke marjaks ära küll.






See asi lehkas päris mõnuga.

All vasakul näha oleva tüdruku rõõm saadud küpsise üle on ehe.

Ka nii on võimalik elada.



Vigaseid inimesi inimesi igasugustes variatsioonides kohtab siin palju. Üks näide all paremal.







Turg ja vabariigi aastapäeva tähistamine

Eile, vabariigi aastapäeval, oli mul esimene puhkepäev. Hommikul läksime Nelega jalgsi oma jõu- ja venitustrenni. Pärast kondasin üksinda mitu tundi turul, üritades aru saada, mida paganat nad müüvad ja kuidas siin asjad käivad. Turg on siin ikka imevärk ja põhimõtteliselt hea koht eluolu tundmaõppimiseks, aga palju ma veel ikkagi sotti ei saanud – mustmiljon tundmatut vilja, mereandi (igas olekus, st elusast roiskununi) ning ka lihtsalt sodi ja roppust. Ja hunnikutes „brändikaupu”. Ja palju magavaid müüjaid. Igatahes tundus, et ei ole valgel inimesel üksinda ringikolamine nii ohtlik midagi, kui karta võiks, ning kui ise sõbralik ja naeratav olla, siis vastavad kohalikud samaga. Aga kogu sõbralikkuse juures ei tohi kaupa tehes muidugi unustada tingida, sest muidu saad ikka hirmsasti tünga. Mul läks enda arvates juba päris hästi.


Lasin ühes üsna puhtana tunduvas kohas, kus lausa hingematvalt ei haisenud, endale mingit täiesti arusaamatute koostisosadega magustoitu pakkuda – mekkisin – noh, väga hull ju ei olnud, aga minu maitsemeelele võõras siiski, kuidagi liiga imal. Sealjuures mõtlesin kogu aeg, et kui ma sest magustoidust mingit kõhuhäda ei saa, siis võib sellest hirmust, mida ületada üritasin, ikkagi põhja alt ära lüüa. Jäin ellu, täna küll kõht nati valutab, aga pole hullu.


Ostsin ka kolme sorti mulle tundmata puuvilju proovimiseks. Kaks sorti neist - mangosteen'id (need kõige suuremad) ja khmeeri keeles long pong'id (need heledama koorega väiksemad) - olid megahead. Kolmandate nimetus on teadmata, khmeeridest töökaaslased ei teadnud seda isegi enda keeles. Long pong'e toodavat Vietnamist. Järgmine kord proovin järgmisi vilju. Ma tahan ikka kohalikku elu ja kraami ka natuke tundma õppida, mitte ainult eurooplastega hängida ja lääne toite süüa, mis on siin ka täitsa võimalik.

See magusroog on black jelly. Seda ei ole ma veel proovinud.


Long pong'id, mangosteen'id ja veel mingid tumekollased asjad, mida kõiki ma siis sõingi.


Sulistavad krabid


Müüja oli pisut väsinud.

Need samuti.

Adumatute magusroogade lett

Vot seda plöksi ma sõingi.


Aastapäeva tähistamine möödus eelmiste pidustuste valguses üsna rahulikult. Mina nokitsesin pärast turult ja netipunktist tulekut peaaegu keskööni üldse oma toas. Tagasi tulles sai siiski Vana Tallinnat, apple pie shot’i (viin õunamahla, vahukoore ja kaneeliga) ja mitmeid ämbrijooke pruugitud. Kartulisalat ja küpsisetort olid selleks ajaks juba söödud. Teised olid enne koos punklaulupidu vaadanud-kuulanud, aga mind ei tundnud vist keegi ära. J Uute eestlastega – Andrese, Jaani, Steni ja Tarmoga – randa siirdusime ka. Natuke jõmistasime ja siis magama.

Vahvat vastlavabariiki!

Olen mõtetes ja südames Eestis ja teiega, mu sõbrad. Palju õnne!

Meiegi tähistame seda omal moel... Lähengi vaatan nüüd, kui kaugele ettevalmistused on jõudnud...

Sunday, February 22, 2009

Pilte Otrese rannast

See siin on Katrin ehk Kati.

See siin all on Jaanus.

Jaanus viskas mind lahkesti rolleriga rannast koju, et tööle jõuaksin.

Ka jõuluvana on siia soojale puhkusele tulnud.

Selline on Otrese rand mere poolt vaadates.

Mõnus massaaž, mmm...

Reedel käisin märjamaalastega Otrese rannas ja sain mõnnat mudimist. Võtsin teiste poolt järeleproovitud variandi ja see töötas küll - täitsa läbi tõmbas.

Üldse võib siit rannast kõiksuguseid teenuseid saada: massaaži, maniküür, pediküüri, karvaeemaldust ja mida kõike. Ja inimesed on siin tõeliselt multifunktsionaalsed. Näiteks, hetk tagasi sulle "huvitava tehnikaga" massaaži teinud khmeer võib järgmisel hetkel osutuda mingiks labidameheks.

---

Kurinahk, ma ei mõista, miks ma ühe postituse juurde ainult viis pilti saan lisada... Pean siis selle postituse juurde kuuluvate piltide lisamiseks uue tegema...






Sport

Eestlased on meil siin ka tõsised sportlased. Tennis ja sulgpall on vist peamised spordialad. Reedesel jauramil läks hooplemiseks, et kes ikka kõvem sulgpallikäpp on. Nii siis toimus järgmisel varahommikul rohkearvulise pealtvaatajaskonnaga suurejooneline matš Prido ja Oti vahel. Mina eelistasin siiski magada, aga tulemusest sain hiljem teada Prido kiilaspead nähes. Kõvast peost ja spordist taastus osa rahvast Prido ja Dani plääsipesas.
Mäekas oli ikka päris ära vajunud juba.

Kenneth imes täiega, aga oli kogu aeg superluks.

Vaade Dani ja Prido pesast.

Kiilaspäine luuser Prido

Veerpalu, Kambodža peaminister ja kuningas

Reedel anti siin üks korralik kogupauk ehk eestlased pidasid meie hotellibaaris veel suurema peo kui seni. Erilise aktsendi andise sellele muidugi Veerpalu maailmameistri tiitel, aga ka tavaline janu puhkusel viibides ei olnud sugugi marginaalne. Paraku ei olnud öösel kusagile edasi siirduda, sest selgus, et kogu plääs, kus muidu käib pillerkaar kuubis, oli põhimõtteliselt suletud ehk mere äärde küll ju pääses, aga kõik kohad olid kinni, kuna Sihanoukville’i saabus puhkama selle riigi rähtsaim mees – peaminister Hun Sen. Nii need asjad siin käivad. Kuningas, kel nimeks Norodom Sihamoni, on siin kökimöki ja pealegi on ta pede, mistõttu rahvas teda eriti ei salli. On kuulda ka jutte, et varsti ta mõrvatakse.

Söömisest

Kohalikust toidukraamist on vahepeal proovitud üks limane tigu, millest piisas, et mu seedimine segi lüüa. Õnneks, nagu mainitud, ei ole ma viimasel ajal eriti midagi söönud, nii et seedematerjali on üsna vähe olnud ja pikemat aega tualetis veeta ei osutunud vajalikuks. See limane kraam mulle vist ikka ei istu sugugi, kuigi küpsetatud teod, mida siin varem pruukisin, meeldisid mulle väga.

Venelaste peetavas Snake House’is, mille ees seisis mitu Hummerit (mis peaks kõnelema ka koha enese peenusest) sai pruugitud ka krokodilliha, mis oli siinses kontekstis ikka hiiglama kallis. Paraku jäid krokodillivaagnad meie seltskonnast suuremas jaos alles. Ega sest lihast tegelikult suurt aru saanud, aga kuivõrd ta oli täiesti „ära tehtud” ehk metsikult maitsestatud ja muu siloga segatud, ju ta siis suurem asi ei olnud. Võis tabad mingeid kuivi vintskeid ribakesi. Aga noh, linnuke on igatahes kirjas. Fooliumis küpsetatud kala spinatis maitses igatahes hõrk. Snake House’is eksponeeritakse ka igasugu elusaid elukaid – nagu nimest võite arvata, siis hulgaliselt igasugu madusid, ka muid roomajaid, kilpkonni, krokodille ja keda veel, aga meie nägime seekord põhiliselt madusid, kuna „põhiloomaaed” oli meie hilise külastuse ajaks juba kahjuks suletud. Eriti vahva oli see, et justkui isutekitajaks oli kohe meie kõrval akvaariumis madu, kes valmistus millalgi sealsamas akvaariumis oleva hiirega maiustama, aga õnneks ei tulnud tal selleks meie sealviibimise ajal veel tuju.

Peamiselt toitun enda hotellis, kus on täitsa ponks söök. Kuigi kartulit ja musta leibagi oleks võimalik ka siin saada - kartulit menüüst ja leiba toovad kaasa külalised Eestist -, siis nende järele ma küll mingit vajadust ei tunne ja arvatavasti ei hakkagi tundma. Kui millestki puudust tunnen, siis Eesti laiast piimatoodete valikust. Üldiselt mulle siinne toit täitsa istub.

Minu uus töö

Ma olen nüüd kolm päeva, õigemini õhtut (alates kella 15-st kuni 23 või keskööni – lähtuvalt sellest, kas kliente on), töötanud – hotelli restoran-baaris teenindajana. Sealjuures olen kolmel eelmisel päeval söönud vaid hommikusööki ja kolm eelmist ööd olen keskmiselt 5 tundi maganud, sest peale erinevate tegevuste on hakanud liikuma ka igasugused mõtted ja tunded – kogu see elevus ei anna lihtalt uneks ega söömiseks mahti. Huvigi pole, kuigi kuskilt kostab mingi mõistuse hääl.


Peale selle, et ma ei tundnud siia saabudes mitte ühtki inimest, kuigi kergendavaks asjaoluks oli see, et siin on siiski palju eestlasi, on mul nüüd ka jälle totaalselt uus töö. Neid kannapöördeid ses osas on mu elus ka juba täitsa omajagu olnud, aga üllatused ikkagi ei vähene. Sõnastasin oma Eestist lahkumise enda jaoks esiti lihttöiseks mõttepausiks, aga selge on see, et lihtne pole ükski töö, iseäranis kui see on su jaoks uus ja jälle kord täiesti teisest ooperist, aga mõtteainest pakub see oo-kui-paljuks. Kuigi praeguse töö ajal ei saa mõtteid uitama lasta, on tööväline aeg praegu tõepoolest tööväline.


See, kuidas siin riigis baari ja restorani peetakse, erineb muidugi oluliselt sellest, kuidas seda Euroopas tehakse. Meie omad on sealjuures siinses kontekstis peaaegu kõrgtasemel (kuigi esineb siiski ka lausa peeneid kohti), arvestades, et restorani silt võib siin ka konkreetse peldiku peal olla. Mis siis, et jääd kühveldatakse meil siin ikka kämmaldega, kohata võib mõningaid loomi, nagu gekosid, hiiri ja mitmesuguseid putumutukaid, vahel ka suuremat sorti prussakaid. Igatahes, minu õnn, et ma mingist Euroopa mõistes tipptasemel restost alustama ei pidanud.


Kohalikud ehk khmeeri kolleegid on üldiselt väga vilkad ja teenindusvalmid, kuigi suhteliselt reserveeritud ja mitte eriti naeratavad ega suhtlusaldid – ja seda viimast mitte alati nigela inglise keele oskuse pärast, kuigi paljudele on seegi suureks probleemiks. Eile jalkaõhtu ajal (meil need siin igal lau- ja pühapäeval) selgus, et kohati on minulgi ikka neetult keeruline igasugu pagana inglise keele variantidest aru saada, kui neid variante tuleb kiiresti läbisegi ja ümberringi käib aktiivselt ka muu mürgel ja sagimine. Siin võib kohata inimesi nii Inglismaalt, Walesist, Iirimaalt, Šotimaalt, Uus-Meremaalt, Austraaliast kui kõikvõimalikke inglise keelt võõrkeelena kõnelevaid kodanikke. Viimastest arusaamine on isegi kõige lihtsam.


Eile avastasin oma uue töö käigus veel, et nähtavasti olen ma ikkagi kaunikesti omas mullikeses elanud, ümbritsevast vaid imepisikest osa märgates, vaatamata sellele, et mäletatavasti toimus märkimisväärne pööre sel hetkel, kui otsustasin hakata tähele panema, millised näevad välja vähemalt mu sõbrad. Ja enam-vähem hakkasingi. Varem ei teadnud ma iial, mis mu sõbrannal, kellega vaid viiv tagasi mitmetunnise kohtingu lõpetasin, seljas, peas või jalas oli. Ühesõnaga, täiesti otsustamise ja harjutamise asi. Mõelda vaid, mida kõike ma maailma ja inimeste kohta teada võiksin saada. kui oleksin pidevalt sedavõrd keskendunud ja ümbritseva osas sedavõrd tähelepanelik ning kiire reageerima, kui minu praegune töö seda nõuab! Ega ma seda kunsti kuigi hästi veel ei valda, lausa keerukas on isegi, sest ikka avastan, et ma ei ole pidevalt „kohal” ja siis tekib hetkega mingi väike arusaamatus või jamake, aga mingit tõelist fopaad ei ole seni ka veel õnneks esinenud. Küllap jõuab veel. Tegelikult loodan, et suudan oma „kohalolekut” oluliselt intensiivistada – nii peaks aina paremini sujuma hakkama nii töö teenindajana kui ka suhestumine maailmaga muulgi ajal. Mulle kõlab see lausa suurepäraselt.


Ja täitsa mitu inimest on juba ka kätt surunud umbes sääraste sõnadega „Very nice service! Thank you very much! See you soon!”. Loomulikult soendab see südant.


Sissejuhatuseks budistliku maa kultuuri Estri poolt kaasasokutatud Dalai-Laama raamat „Kuidas anda elule mõte”, mida parasjagu loen ja mis kõneleb oluliselt teiste teenimisest seostub minu tööga täiesti hästi.


Ahjaa, mõni pilt meist Nelega minu esimesel tööpäeval.





Urin

Eile tekkis mul blogiga mingi jama ja mulle tundus, et see on täiega hävinud lihtsalt. Meel oli üsna must, aga õhtul, kui taas korra netti õnnestus trügida, oli olukord taastunud. Jama oli tingitud vist ikka mingist neti kõikumisest. Igatahes, minu eilse päeva seisuga valmis kirjutatud tekst jäi suuremas osas üles panemata. Teen seda nüüd, seisu korrigeerimata.