Saturday, May 30, 2009

Eestlased majas, Una baaris

Kuna hommikune vahetus ei mõista kokteile teha, aga külastajad ometi soovisid, asutasin end eile taas natukeseks baarileti taha. Valmistasin 17 caipiroscat. Teisisõnu, pärast mõningast vaikust kaasmaalaste koha pealt saabus üks kaheksane meestepunt eestlasi. Ehk jõminat on me majas nüüd jälle hoopis rohkem.

Tegelikult saabus mõni päev varem ka rändur Lauri - Malaisia kaudu Austraaliast.

Ja baaris caipiroscasid vorpides nägin silmanurgast veel ühte eesti paari, kes olevat üleeile saabunud...

Kuivõrd ma nüüd pidevalt ikkagi enam baaris ei ole, pole ma kõigi külastajatega enam nii hästi kursis ja mõned võivad täitsa nägematagi jääda.

Thursday, May 28, 2009

Khmeeri tähestik

Palun, siin ta on...
Kõigest 99 "tähte", st mingit pagana krõnksu, eks ole. Loomulikult näevad need krõnksud arvuti- ja kiirkäsikirjas veel võrratult erinevad välja - variatsioone on peaaegu lõpmatuseni -, aga need siin minu esituses peaksid olema suht kõige formaalsemad variandid.

Minul oli õppimise järjekord järgmine. Kõigepealt üritasin tähtede maalimisega maha saada, lisasin juurde häälduse. Siis jätsin meelde häälikute järjekorra - see oli muuga võrreldes kukepea. Piltjärjekorramälu rakendamine oli juba märksa keerukam, rääkimata sellest, et lõpuks oli vaja pildid ja helid omavahel niimoodi klappima saada, et ei peaks iga kord tähestiku algusest peale kuni otsitavani kõiki häälikuid hääldama, tähti joonistama - uhh, ei olnud lihtne, aga enam-vähem saan juba hakkama, kuigi kiirus jätab veel tõsiselt soovida.

Mõni täht erineb teisest vaid peaaegu tabamatu minikrõnksu võrra, mida mina ette näitamata ära ei suutnudki näha, - selliste meeldejätmine ja eristamine oli kõige vaevalisem.

Eraldi tuleb ära märkida erinevate 'õ'-de küllus. Põhimõtteliselt on neil kolm häälduse poolest täiesti erinevat põhi-'õ'-d ja siis veel igasugu 'õ'-ühendeid. Ja meie hoopleme oma ühe armetu 'õ'-ga!

Ja muuseas, sotti olen saanud ka ses osas, mis värk khmeeridel sellega on, et nad ingliskeelsete sõnade lõpust susisevad häälikud ära jätavad. Nimelt, nende tähestikus on küll olemas täht/häälik 'sa' (konsonantide eelviimase rea viimane), ent nende keeles hääldatakse see sõna lõpus alati kui 'h' ja mitte kunagi kui 's'.

---

Lugemine on hoopis uuele tasemele astumine...

Kõiki tähti ei hääldata hoopiski alati ühtmoodi. Minu maalitud tähestikus on kastid nende konsonantide ümber, millele järgnevat vokaali tuleb hääldada kui light sound ehk mitte sellise hääldusega nagu minu tähestikus hääldusmärkidega kirjas; ja kriipsud nende konsonantide all, millele järgnevat vokaali hääldatakse vahel heavy, vahel light sound'ina - ei ole suutnud seda küll veel selgeks saada, millal kehtib neist esimene, millal teine "vahel". Näiteks, heavy sound'ile 'ä' vastab light sound 'iiõ', 'ao'-le 'oo' ja 'äõ'-le 'õõ'.

Vasakult paremale ei käi lugemine-kirjutamine ka teps mitte ehk et tähtede kokkuveerimine käib niimoodi sinka-vonka. Nimetaksin seda sestap vigurlugemiseks. Peale selle, et osa sõltuvaid täishäälikuid kirjutatakse konsonantide suhtes alla, osa peale, osa kõrvale, kirjutatakse mõni neist ka pooleldi ühele, pooleldi teisele poole konsonanti ehk et konsonant on kahe vokaalipoole vahel - palju õnne! Nooled ja nn poolituskriipsud minu maalitud sõltuvate vokaalide vahel tähistavadki konsonandi asetust nende suhtes.

Üks näidissõna...
See tähendab "mina" (jah, olen küll hästi enesekeskne) ja koosneb nimelt kolmest tähest. Esimesena loetakse neist see tagurpidi "S", mis on 'khaa', teisena selle all olev krõnks ehk subscript 'tjõnjoo', viimasena sõltuv täishäälik 'om', mis koosneb sellest kõige ülemisest mullist ja kõige alumisest krõnksust. Kokku tuleb veerida 'khnjom'.

Mul läheb mõne sõna häälduse leiutamisega vahel paar minutit, nii et arenguruumi on ikka kõvasti.

Kuulmise järgi kirjutamine on hoopiski adumatu kunst, sest sama hääldust võib sageli üsna mitmel viisil kirja panna, mis muidugi ei tähenda, et iga häälduspärasel viisil kirjutatu ka tähendusliku sõna kokku annab. Ja eks sa siis otsi kõnes kuuldud tundmatut sõna sõnaraamatust!

Tähendust tean siiani vaid käputäiel sõnadel, lauseid kokku panna ei oska hoopiski, kui paar käibefraasi välja arvata, - nii et a looong way to go...

---

Aga ma kahtlustan, et ma võin olla esimene eestlane, kes sedavõrd aru on kaotanud, et khmeeri tähestikku kirjutama hakanud. Kui kellelgi on andmeid, et mõni eestlane on mind edestanud, andku märku.

Kuivõrd näidis on teil nüüd ees, siis võite teha võidu, kes tessaks jõuab. Mingit motivatsiooni ma küll pakkuda ei mõista. Ju oleks mingit laadi ajukahjustust vaja, umbes sellist nagu minul... Ühesõnaga, arvatavasti jään väga pika puuga ja kauaks essaks.

Sunday, May 24, 2009

Sügis käes?!

Vihma aina kallab ja kallab. Ning minu juustel - on luulud - peavad end meie mõistes sügisesteks puulehtedeks ehk lihtsalt langevad ja langevad. Väga kaua see muidugi enam kesta ei saa, sest lõpmatuseni neid seal pole; õigupoolest ongi juba päris napilt alles jäänud.

Jah, mul on siin praegu üsna pingeline ja mingis mõttes tunnen siin rohkem kui iial varem tõelist mina-ja-maailm-tunnet ehk teatud mõttes olen nagu totaalselt üksi ja iseenda eest. Mu vaimu jaoks on see ok, lausa vägagi exciting väljakutse, aga mu keha arvab vist natuke midagi muud...

Igatahes, viimaste päevade tendentse vaadates jõuan Eestisse küll täiesti karvutu peanupuga ja vahest ei tee mind keegi enam tundmagi...


Sellegipoolest, kindel on see, et elusügiseni ei ole ma jõudnud. Jäägu ma või homme kiilaks, aga mina olen alles hakanud tõeliselt suve nautima. See liialt tujukas kevad on õnneks möödas ja sügis kindlasti veel kaugel. Jebedijee!

Saturday, May 23, 2009

Kellele pulm, kellele bussijaam

Sellal kui osa meie maja rahvast eelmistel päevadel baari-Narini ja baari-Pheapi pulmas viibis, veetsin mina hulka aega bussijaamas - tänava-, st bussijaamalaste, vingugaaside, hagijatest tuki- ja motomeeste, harvadest bussidest väljuvate mõnede üksikute turistide ja rohkemate kohalike ning meeldivate konkurentflaierdajate keskel. Peale flaierdamise sai ka meeldivalt juttu puhutud ja natuke maletki mängitud - mis siis, et see oli teine kord mu elus ehk et ma seda sugugi ei oska. Lõpuks olid tulemusedki olemas - isegi lausa õnnestus mingeid vooge meie hotelli poole suunata. Ühed nõudsid mult lubadust, et meie hotell on sama ilus kui mina, ning pärast mu hetkelist kokutamist selle saanud, suundusidki õiges suunas.

Appi, ämblik!

Eile hommikul lendasin kodutualetist tulise jutina välja, sest keegi üritas poti sisemusest välja tungima hakata, sellal kui mina seal istusin. Piilusin pärast ukse vahelt - suur karvane ämblik oli. Üldiselt ma ju ämblikke ei karda, see tähendab Eestis, tavaliselt, aga siin ei või siiski kunagi päris kindel olla, kas mõni neist ehk mürgine pole. Sulgesin ämbliku vannituppa ja lahendusena tellisin koristusteenuse. Õhtuks oligi ämblik koos muu suurema prahiga kadunud.

Väiksed Eesti (või koguni eesti, märkimaks teadagi rahvuslikku kuuluvust) ämblikud tekitavad mus isegi teatavaid nostalgilisi mälestusi - lapsepõlve kooselust ämblikega. Ei, see ei ole märk raskest lapsepõlvest - see pigem lõbus mälestus...

Minu vanemate esimene oma kodu - oma pealinnas elavatest vanematest eraldi ja koos meiega (minu ja õe-vennaga) - oli Keilas, Puškini pargis, vanas lagunenud mõisahoones, ühetoalises korteris, kus köök oli mäletatavasti üsna suur, ent tuba oli enam-vähem sedavõrd kitsuke, et kui vanemate diivan oli öörežiimil, oli ruum ka otsas. Nii magasime me kapis - sellises vanas sisse-ehitatud ja sügavas. See oli tehtud kahekordseks - õde-vend olid ülemise korra peal, võre taga. (Nad olid vist alla aasta vanad, kui sinna kolisime. Ma ise kas 4 või äsja 5 saanud. Sestap on ka mälestused alles unenäolised ja fragmentaarsed.) Ja mina magasin kapipõrandal paikneval madratsil. No ja seal need ämblikud siis kondasidki, vahel ka teki all ja padja peal. Ma ei mäleta, et nad mus mingit õudu või õõva oleksid tekitanud. Saime täitsa sõbralikult läbi ja mahtusime kõik kenasti ära.


Kui jutt juba selle Puškini pargi mõisahoone peale läks... Jah, see oli siis igavesti lagunenud ja justkui kummituslik. Ei, kummitusehirmu ma ka tegelikult ei mäleta, küll aga mäletan, et seal majas elas mingi onkel, kes oli ehk kommionu vms ja kelle eest mul hoiduda kästi. See onu tekitab küll siiani veidi judinaid.

Ja muidugi oli see elamine selline, et vesi ja küte tuli sisse tuua, solk välja viia. Kemps oli kuidagi korruse peale üks. Ja vot seda ma siiani ei tea, kas ma olen selle välja mõelnud või mitte, aga see kemps oli nagu kõige jubedam koht üldse - talvel läks see jäässe ja kevadel hakkasid kollased purikad pea kohal tilkuma - minu meelest oli teisel korrusel sama koha peal ka kemps, aga ma pole siiski kaugeltki veendunud, et see ikka võimalik sai olla. Igatahes oli lastel privileeg kasutada köögiämbrit. Õigupoolest küll ainult minul, sest õel-vennal oli siis veel üldsegi privileeg püksi teha.

Aga jõgi tegi ühe majanurga ümber maalilise jõnksu ja talvel - noil aegadel, eks ole, kui talved olid hulka talvisemad, niisamuti kui rohi rohelisem jne, - oli lumi sageli lastele üle pea, mis oli iseenesest samuti maaliline, ent kuivõrd sinna mingi traktor alati esimese rutuga teed sisse kaevama ei kihutanud, siis samas mitte eriti funktsionaalne. Meie pidime sageli mu meelest juba enne 6 hommikul sealt läbi tungima - rongi peale, et Tallinnasse kihutada. Novot selle koha peal ma nüüd jälle hästi ei mäleta... Tallinnas käisime emaga nagu kahekesi... Aga mis need õde-vend siis tegid? Ju olid ikka juba nii vanad, et sai sõime viidud... Nende jaoks oli igatahes uhke raudjalastega kaksikutekelk, mille oli sel sügaval defitsiidiajal kuskilt välja koukinud muidugi mu nirgist vanaema, aga ega seda uhket kelkugi saanud läbi lauslume lükata.

Tallinnas käisime emaga seetõttu, et ema töötas siis alles pealinnas, tudeng oli ka samal ajal. Ja mina ruttasin temaga sageli kaasa. (Tegelikult kirjutasin esimese hooga "tolknesin", aga "ruttasin" on oluliselt õigem. Sest ajast saati olengi harjunud punktist A punkti B ikka tõtaka sammuga astuma, mitte uimerdades; iseasi küll, kui ma nautlemiseks jalutan.) Emaema ja isaisa töökohtades viibisin ka ühtepuhku. Aga üsna omapäi käisin ka juba ringi. Kadriorgu Reet Kaasiku (hilisema Kriigeri) tantsutrenni liiklesin mu meelest juba 5-aastaselt üksinda, trammiga. Vahel tikkus mõni tädi lgi, et kuhu sa, lapsuke, oma vanemad oled kaotanud. Seleta siis, et tädi, kõik on kontrolli all - vanemad on tööl ja mina lähen trenni. Ükskord juhtus küll ometi, et jäin trammis magama ja sõitsin oma peatusest mööda, - siis ma vist enam nii suurt enesekindlust üles ei näidanud. Ei mäleta, kuidas, aga sihtpunkti ma siiski jõudsin.

Nojah, enne kui otsaga kuidagi ämblike juurde tagasi jõuan, pean veel märkima, et sest vanast lagunenud mõisahoonest on tänaseks saanud täitsa kena ja esinduslik Harjumaa muusem, nagu eelmisel aastal oma silmaga näha võisin. Kappi, kus magasin, rahvale vaatamiseks siiski ei pakuta. Ja kõik tundus muidugi kahtlaselt väike jne, aga iseäranis kahetsusväärne oli asjaolu, et seinalt puudus ka mälestustahvel kirjaga: "Selle maja kapis magas Una koos ämblikega". Aga pole hullu, Keila-Tiina arvas, et see kindlasti tuleb veel sinna.

Meie pere järgmise koduga seoses on mul ka üks ämblikumälestus - sedakorda natuke kummituslikum, või isegi kafkalikum. Kõigepealt, tegemist oli jälle ühetoalise korteriga, sedakorda pikkade joostavate koridoridega noorte geoloogide (kellede hulka mu isagi kuulus) ühikas, mis sumises sellal lastest nagu mesilastaru - oli ju aeg maa lastega täita. Ja täideti hoolega. Aga kapis ei maganud me siis enam teps mitte. Isa ehitas meile kolmekordse nari, voh! Peaaegu uskumatu, aga tõsi. (Tegelikult ehitas ta isegi telliskividest vanni, mille ta ära plaatis ja kus me õe-vennaga koos mulistasime.) Aga seal naril pidin mina sedapuhku magama ülakorrusel, mis tekitas teatavaid nägelusi, sest õde-vend said asjast aru umbes nii, et tegemist oli mingi hierarhilise asetusega ja nad tahtsid ise hierarhia tipus olla, paraku aga ei lubatud, ning mina ihkasin allapoole, sest lae all oli paganama kuum ja ruumi vist ka kõige vähem.

Minu vanemate üks esimesi suuremaid investeeringuid, ühtlasi suuremaid ruumivõtjaid ses ühetoalises korteris, oli klaver - küll mitte tiibklaver, aga omajagu kolakas ikkagi -, mida mind õppima pandi. Eks ma tahtsin vist ikka ise ka. Keegi mind nagu ei sundinud. Vanemad arvasid vist esiti, et vahva, las tegeleb, kasvatab distsipliini, aga nad ei osanud kohe ette kujutada, kui tüütuks see teistele võib kujunuda ja et mu kohusetunne võib liigsekski paisuda ning muusika mulle suisa "ohtlikult palju" meeldima hakata... Noh, väga hea, kokkuvõttes andis see mulle edasises elus teatud privileegid - mind "küüditati" klaveriga koos minema. Seal ühikas selle teise otsa, täiesti omaette tuppa, mis oli enne vist pesuköök, aga jäi mingil hetkel kasutult seisma. Nii sain mina siis algklassilapsena päris palju privaatsust, sellal kui teised ses majas elasid keskmiselt ligi neljakesi ühes toas. Sama kordus põhikooli ajal juba Tallinnas elades - jälle kord sain peamiselt tänu klaverile oma perekonnast kaks korrust kõrgemale omaette korterisse - ok, tegelikult ühiskorterisse, kus elasin koos ühe juudimutiga (jah, on teatavaid põhjusi, miks ma teda "mutiks" nimetan, - daam ega proua ega ka lihtsalt tädi poleks tema puhul kindlasti kohased). Ehhh, njaaa, see juudimutt oli ka ülimalt värvikas frukt, kellest oleks nii mõndagi pajatada, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Ma ei tea, miks ma üldse kogu seda jama kirja hakkasin panema... Tegelikult teavad mu lähemad sõbrad neid lugusid niikuinii juba ammu.

Heakene küll, jõudkem siiski ämbliku juurde tagasi. Seal ühika omaette toas, kus ma peale muude väiksemate ja suuremate lolluste (muuseas näiteks ka üsna regulaarse kummiliimi hingamise, mis seletab nii mõndagi, eks ole) vahel ka klaverit harjutasin, elas sellesama klaveri taga ka üks ämblikpoiss, kes esiti oli mulle üsna armsaks sõbrakeseks, aga muutus aja möödudes nagu väikseks ja üha suuremaks kolliks - ta jalad venisid aina pikemaks, veelgi enam jalakarvad. Välja ilmus ta vaid siis, kui ma käed klaverile panin, ja niipea kui need sealt ära võtsin, oli ta jälle klaveri taga peidus. Seega, tabada oli teda kaunis keerukas. Aga häirima oli ta mind paraku hakanud... Pean tunnistama, et lõpuks jäi ta eluke minu hingele, - mõrvasin ta brutaalselt kotaga. Rahu tema põrmule!

Juhhuu, hästi tehtud, õde!

Ma olen siin blogimise koha pealt nüüd natuke laisaks muutunud, õigemini on prioriteedid nihkunud, aga kuivõrd Ajujahist minu Singapuris ja Kuala Lumpuris käiguga juba juttu oli, siis tuleb see asi lõpuks siingi tagantjärele, ent seda suurema rõõmuga ära märkida, et - minu õde pälvis oma ReUse Republic'u äriplaaniga sel konkursil teise koha ja 175 000 krooni, nagu ajakirjandusestki lugeda võis. Rahakest on ta äriplaani jaoks küll vähe, aga no asi seegi ja saavutus ju igati vahva.

Palju õnne veel kord, õeke! Ja ma olen täitsa kindel, et paned selle asja tublisti käima niikuinii.

Tuesday, May 19, 2009

Meenutusi HLP jõulupeost

Täna saatis Triin mulle HLP (loe: Hansson, Leego & Partner) jõulupeo pilte. Tegemist oli 1930. Las Vegase stiilikaga. Käidi spetsiaalselt Tallinnast kostüüme laenutamas ja puha. Päris vahva meenutus - Eestist, talvest ja HLPst. Üritus ise toimus Otepääl (või siis selle lähistel), Veerpalu villas. Jagan neid pilte teiegagi. Kahjuks pole ühtki fotot meie pokkeripõrgust... Ühtlasi, tervitused HLP-lastele!

Limusõit Tartust Otepääle



Veerpalu villas



Ülevalt vasakult: Tiia, praktikant Astrid, ReinH, Kairi, Triin, Una; alt vasakult: Erkki, Kaie, ReinL
Ainsana toonastest HLP-lastest on piltidelt puudu Hüite.

Sunday, May 17, 2009

Minu uus lemmikfrukt ehk maole ikka maovili

Kuigi ma olin põhiliselt Indoneesias salak palmide poolt kasvatatavat snake fruit'i (ingl keeles ka dragon egg, ladina keeles salacca, zalacca) siin ka varem proovinud, avastasin selle täiesti uuesti. Olen nüüd kindel, et eelmine kord, kui neid vilju Mirjamiga Battambangis sõime, olid need, esiteks, lihtsalt sellised üsna kidurad ekesmplarid, teiseks, natuke pahaks läinud. Ma veidi kahtlustasin seda ning otsustasin eile uuesti proovida. Ja täitsa uus elamus!

Tükk aega mõtlesin, et mida tuttavat selle vilja maitse ometi meenutab, ja välja mõtlesin lõpuks - maasikat, kujutage pilti. Mike arvas pärast, et tegelikult meenutab ju välimuski maasikat, mille peale ma ise nagu enne ei tulnud, aga kui ta nii ütles, siis - tõepoolest. Kuigi oma ingliskeelse nimetuse on ta saanud sellest, et soomuseline nahk meenutab tõesti ka mao oma, kuid lisaks on see ka pisikeste okastega kaetud, mis vahel harva ka sõrme sisse võivad pugeda, võib seda tõesti ka maasikaga sarnaseks pidada. Mine tea, ehk ongi kuidagi sugulased...

Mis maasikatesse puutub, siis need siin ei kasva. Pealinnast osta olevat võimalik, aga hingehinnaga muidugi. Marjadega on siin üldse sandid lood. Kahtlustan põhjusena liigset niiskust.
Aga pole hullu, põhimarjaajaks peaksin tagasi Eestis olema ja senikaua - snake fruit kompenseerib - mmmm...!

Siin on veel kord näidiseksemplarid...

Ja netist sikutatud kimp...
Niimoodi neid müüakse, jah, aga ma pole nii priskeid siinkandis näinud.

Rambutanid on sellega mu lemmikpuuviljade nimekirjas kuskile 2.-4. kohale nihutatud, aga needki on mõnnad. Ja vaadake, miuksed nummid karvakerad veel!
Osta saab neid peaaegu puuga, nagu näha.

Aa, ja kilohinnaks oli mõlemal eile 5000 rieli ehk 1,25 USD. (Keegi millalgi mainis, et tahaks rohkem hindu teada, aga ma eriti ei viitsi neid üles tähendada.)

---

Nii, kell on 6.30 hommikul ehk pärast paaritunnist ülevalolekut on nüüd paras aeg töisemate toimetuste juurde asuda - juba peaaegu tund aega on valge olnud, aga hea rahulik ja meie mõistes jahe veel.

Proosit, Daniela!

Üleeile, kui ma esialgse plaani järgi pidin Eestisse minema, selgus ootamatult, oli Danielal sünnipäev. Kallasin talle õhtul, kui selline asjaolu ilmsiks tuli, baaris Vana Tallinnat ja ta läks puhta pöördesse - mitte ei suutnud aru saada, kuidas ta oma senise elu üldse ilma selle joogita elada on saanud. Pärast jätkasime "Ahvides". Mingi Siem Reap'i väidetavalt parimate baaride omanik (üks on see laheda nimega Angkor What?, mida ka oma Siem Reap'i sissekandes mainisin), kes meie hotellis oma naisest puhkab - nagu aru sain -, laulis Queeni "Bohemian Rhapsody't" kaasa nagu tõsine karaoke-ooperistaar, rahvas aplodeeris. Ja kuigi Daniela on peaaegu alati hoos ja häälekas, polnud ma teda sellises hoos siiski veel enne näinud - aina uiskas ja huilgas, nagu torust tuli, - täiesti uskumatu tegelane. Sealjuures tegi ta väga valjult maha inglasi, keda ümberringi hulgaliselt jagus (omanikudki on seal inglased). Mina aga olin öösel arvuti taga istunud ja üsna kudenud, alkohol ka alla ei läinud ning, suutmata Danielaga samale tasemele jõuda, läksin peagi ära magama.

---

Muuhulgas kuulsin õhtu jooksul, et Daniela oli lapsendatud jõukasse šveitsi perre, kelle jõukusest tal põhimõtteliselt kopp ette sai. Ta pidas paremaks oma lapsed sest kremplist eemale tuua ja oma rahakoti peal elada, mitte lasta lastel katuseid samamoodi sõitma ajada, nagu sõitvat ta vanematel, kes tahtsid neile iga sõrmeliigutuse peale võimaldada kõike, mis vähegi pähe turgatas. Laste isa, kellega ta juba mõnda aega koos ei elanud, olevat psycho'ks muutunud ja tänaval inimestele kallale läinud, leides, et need ta naist liiga palju vahivad.

---

Danielale veel kord õnne! Hip-hip-hurraaa ja proosit!

Saturday, May 16, 2009

Tsirkus Beach Roadil - üsna otseses mõttes

Käisin just korraks kontorist väljas - jajah, üldiselt muidu vaikselt kontorirotistun siin viimasel ajal - ja seekord ei saanud ma jätta kaamera järele tõttamata, pilte klõpsamata ja neid teiega jagamata...

USAst pärit Austraalias elav itaalia keelt mittekõnelev itaallane Jill, kes on meie hotellirahvast siin vist juba oma paar nädalat basseiniäärsete treeningutega lummanud


Ja on ka, millega lummata! Iseäranis vajuvad ammuli muidugi meeste suud, vahel võib väikest ilaniretki täheldada.

Jill õpetab siin kitsikuses lastele vabatahtlikuna tsirkust, et need teatud skill'id omandaksid ja raha saaksid teenida. See asjaolu seletab ka tema enda skill'e.