Tuesday, March 10, 2009
Karl
Saabumisjuubeldus ja lahkumislein


Üleeilne tantsuhoog
Üleeile tantsisime ja naersime end segi. See mulle meeldib, teadagi. Sedapuhku läksin esmakordselt kohalikega – baariülema Sukhuni ja paari tema õega (pildile jäi küll vaid üks). Selgus, et Sukhun ei ole tasemel mitte ainult tööl, vaid ka tantsuplatsil. Ja kaasaelajaid/-lööjaid liitus meiega jooksvalt ka omajagu. Energiat sai antud ja saadud mingites igatahes pagana suurtes ühikutes, higi valatud korraliku ämbri jagu ikka, pulli sai kõvasti.
Magama saime kuskil 4.30 ajal – minu jaoks norm – ärkasin 10 ajal ja kõik ok. Sukhun oli aga tööl juba kell 8. Minu teada ta ei magagi – aega eriti pole, sest raha on kangesti vaja, mistõttu tuleb tööd rabada nii hommikuses kui õhtuses vahetuses, ja isegi kui on, siis ikka ei saa, sest und lihtsalt ei tule. Seda enam oli ta õnnelik, et peol oli võimalik mind välja lülitada.
Mõned pildid ka.
Meie olime seekord küll Nap House'is, aga eemalt paistis Dolphin, mis on siin rannas teine põhiline tantsukoht.

Kambodža – (taand)arengumaa
Hingehädadega või arengusoovidega eurooplasel ma siia vähemalt klienditeenindajaks tulla ei soovita – hingehädad pigem süveneksid ning Euroopast siia saabunule võib see maa isiklikus plaanis pikema aja jooksul pigem taandarengumaaks osutuda. Samas, kui see on aktsepteeritav, siis palun.
Teisalt võib siin pikemat aega viibimist võtta ka kui oma tuuma kõvaduse sihilikku testimist ja jätkuvat drillimist. Intelligentsi ja taktitundelisuse kontsentratsioon ei ole siin pehmelt öeldes ülearu kõrge ning igasugustele ainelistele ja füüsilistele „leevendustele” on hõlbus ligipääs. Kui riskijulgust on, siis palun.
Saab näha ka inimkonna variatiivsuse seda poolt, millega ma oma Tartu elus kokku ei puutunud ega osanud enam isegi ette kujutada, et issanda loomaaed ikka tõesti nõnda üüratult suur võib olla. (Au olgu Issandale kõrges!) Kui oskad selle enda kasuks pöörata, siis palun.
Ühesõnaga, kui veel huvi ja seiklusjanu ka on, siis jah, palun-palun.
Mul praegu on, aga vaevalt et valgusaastaid.
Pihitool ehk armukadedus
Kohalik noor tüdruk puistas mulle üleeile natuke südant. Paistis teine seekord kuidagi õnnetu ja ma hakkasin uurima, mis mureks. Kuna tüdruku inglise keel ei ole suurem asi, oli vastastikune mõistmine natuke komplitseeritud. Mureks oli peika, kes olevat armukade – sageli kontrollib, kes tüdrukule helistab (sorides ka tema telefonis), ei lase tal pulmas, milleks üleslöömine võttis ometi ilmselt üüratu aja (minu järeldus, olles pulmaminejat näinud), üle paari tunni viibida jne. Kurtis teisigi muresid, nt peika soovivat peagi abiellu astuda ehk ühtlasi ka sängi heita – siin maal käivad need asjad üldiselt käsikäes ehk valdav enamus pidavat sest kinni –, tüdruk aga ei soovi veel sängi heita – kardab – ja pärast abiellumist ei saavat enam koolis käia (ses osas ma selgust ei saanud, miks siis sugugi ei saa). Samas olevat peika siiski hea partii, kuna ei tarbi narkotsi, suitseta ega joo, – sõbrad-tuttavad kiidavad heaks. Ometi on see armukadedus ikka tüütu.
Enne tüdrukut kõneles minuga haakuvatel teemadel tegelikult ka too peika. Nimelt, et tal on palju sõpru, ka tüdrukute seas, mis on vahva, aga armastab ta ikka kindlalt seda ühte tüdrukut, kellele ta end pühendada kavatseb; ja et temast saab ikka väga hea abikaasa sellele tüdrukule, kuna ta on korralik ja tubli poiss, ning mingeid tülisid, nagu teistel, neil kunagi olema ei saa.
Mida ma kostsin? Nõu andma ma inimestele eriti ei kipu. Iga inimene peab otsused oma elus ise tegema ja mina keeldun teiste täiskasvanud inimeste elude osas vastutust võtmast. Minusse mittepuutuvais asjus oma mõtteid ja arusaamu peale pressida pole minu rida, aga neist rääkida ju võin, kui kellelgi huvi on. Kusjuures ei saa salata, et olen ka mõnevõrra meelitet, kui mõnel on. Nii ma siis ütlesin poisile, et ilmselt vaid vähestel, kes tülitsevad, on see plaanis olnud, aga näe, ikka kuidagi juhtus nii. Tüdrukule rääkisin, et mina armukadedust ei mõista – pole ise tundnud, kuigi põhjust on nagu olnud (ehk vastavad testid on mul läbitud), ja ei salli ka, kui see minule on suunatud – iseäranis, kui seks vähimatki põhjust pole. Armukadedus on neetult ahistav.
Edasi ma kohalikule tüdrukule enam ei rääkinud, sest see oleks natuke liiga keerukaks läinud, arvestades keelebarjääri, aga siia võin ju üht-teist veel kirja panna. Pikaajalise suhte, mis minu puhul, tõsi, ei ole tükk aega enam kõne allagi tulnud, defineerib minu arusaama järgi kestusele suunatus ja vastav edasist käitumist oluliselt mõjutav vastastikune otsus(!), mille aluseks on kindel soov ja vastastikune usaldus, mitte hirmud, kompleksid ja kahtlused, mille sekka kvalifitseerub ka armukadedus. Viimased on pigem isiklikud probleemid, millele loota lahendust või leevendust ühele suhtele panustades on naiivne; nendega tuleb – küll maailmaga mitmekülgselt suhestudes, ent ikkagi ise toime saada – jah, ka siis, kui nende juured on lapsepõlves ehk et need on olulisel määral tingitud välistest asjaoludest, mille eest laps end kaitsta ei saanud. C’est la vie. Ja kui sa siis enam-vähem ise toime saad, tajud seda ka palju suurema võiduna kui mingit vinduvat suhet – seda suuremana, mida suuremast august sa välja oled roninud. Ja siis omandab „c’est la vie” resigneerunud ohkamise asemel vägagi positiivse värvingu – suhtega või suhteta, vahet pole. ... Hea küll, vahe vist ikkagi on. Ka mul ei oleks midagi suhte vastu, mida kokkuvõttes tajuksin positiivse lisandväärtusena, aga no ei ole sellist kujunenud, mis parata, ja hullu ka pole. Võib-olla on selles oma roll ka ettevaatuseks kahanenud kunagistel hirmudel... Nimetan seda sageli lihtsalt pipardamiseks. Nõnda bareerin ka uurimisi-puurimisi, mida minu vanuses ikka juba päris sageli ette tuleb, et miks mul ikka veel meest ega lapsi ei ole, – vastates nipsakalt, et meest ei ole enam(!) ja, tõsi, ühtlasi ka ikka veel, sest esiteks, ma olen pipar, teiseks, talumatu persoon. Igatahes on mul vähemalt pidurdavaid suhteid õnnestunud oma elus oluliselt piirata, asendades neid hoopis mitmekülgsemate ja õhulisemate suhetega ning ka lihtsalt iseendaga. Ja see on väga raskesti tulnud võit, muide.
Nojah, aga jutt algas ikkagi armukadedusest... Pikaajalises suhtes – senise kogemuse järgi ja arvatavasti ka edaspidi, kui seda testimise kohta elus üldse veel tuleb – olen ma monogaamne – kui asi toimib, pole mingit tarvidust muid asju aretada, vaatamata sellele, et kihvte ja mis tahes mõttes ahvatlevaid inimesi leidub maailmas alati. Aga voli kõigiga suhelda ja ka omaette konnata peab mul raudselt olema, millega ütlen taas kord, et ma ei salli armukadedust, mis ju pretendeerib vastavate piirangute seadmisele. Kui suhe ei toimi, siis tuleb selle suhtega midagi ette võtta, nt konkreetselt ära lõpetada, kui miski muu enam ei aita (selle tingimuse osas võiks ka mingid normaalsed ajalised jms kriteeriumid olla, aga praegu ei viitsi neile keskenduda). Enne sellist selgust muude teemade aretamisest, teiste raudade tules hoidmisest ma eriti aru ei saa. Blondiin, noh, - ei taipa lihtsalt. Ja oma partneri puhul ei salli ka, ehk et kui mingil viisil saab ikka ilmselgeks – sest kahtlustama ma eriti ei kipu –, et partner ka teisi raudu tules hoiab, isegi kui ei „rauta”, siis see mulle tõesti eriti ei sümpatiseeri. Mida senise kogemuse järgi küll ei juhtu, on see, et mul teise „raua” vastu mingi vimm tekiks; pigem isegi vastupidi – tekib sümpaatia. Aga milleks pidada partnerit, kes ise otsustada ei suuda või on eelkõige lihtsalt mugav! Pikaajalise suhte sel juhul lõpetaksin. Sealjuures pole sugugi välistatud muud suhtevormid, kui mõlemale säärane vangerdus sobib. Ja kui ei sobi, siis mis seal ikka – mõnele teisele kunagi ikka midagi sobib – elu läheb edasi, ära vaata tagasi. Hüva, natuke ikka vaata ka, aga rõhk võiks ikka mujal olla... Jaa, teadagi, kes minevikku ei mäleta, sellest midagi ei õpi, elab ka tegelikult tulevikuta – elab mingis rattas, kus kohtab aina samu rehasid, mille peale on nii mõnus astuda, sealjuures magusalt oiata ja oma kurba saatust kurta... Eks need naudingute allikad ole igaühel erinevad ja oldagu lahked. Viimati kirjeldatud ei kuulu minu valikute hulka.
Eh, ikka raske on ühe teema juures püsida... Lühi-tilu-lilu puhul võib piirduda mõne ühishuvikesega ja vaid seda/neid puhuti koos harrastada. Kui enam ei meeldi, siis enam ei harrasta. Armukadedus ja muud pretensioonid pole lihtsalt asjakohased. Või kui mingid säärased pretensioonid ühepoolselt tekivad ja närvidele hakkavad käima, siis nägemist. Ehk tere uued horisondid.
Ühesõnaga, armukadedus on nii tobe asi, et rohkem blogipinda see küll enam ei vääri.
Eestlased Sihanoukville'is
Friday, March 6, 2009
Komplimentidest
Thursday, March 5, 2009
Blogimisest, avalikkusest, sõprusest...
Ja üldse võib varsti vist blogisõltuvusest kõnelda, sest tegelikult plaanisin täna ju ka trenni minna, aga aeg on jälle otsas.
Tänane "The Phnom Penh Post"
Minu eilne töövaba päev
Kuigi meie hotelli menüü on täitsa kobe ja mitmekesine, tahaks vahepeal ikkagi midagi muud - peamiselt atmosfääri, aga ka toidu osas, nii et hommikul läksime Nelega randa sushi-kohta otsima. Öösel oli kolinal vihma tulnud ning hommik oli pilvine, teed veel märjad.Selgus, et sushit enne viit õhtul ei saa. Tutvusime natuke ümbruses olevate bungalow'tega - päris kauneid oli.



Siis kolasin jälle oma kolm tundi netis, makstes selle eest 3 $. Netipunktis kohtasin Danielat, kes võttis mind moto peale ja viis korealastele kuuluvasse lounge'i Cinderellas, kus ta lapsed juba ees olid. Ma olin nõus, sest see pidavat olema mõnus rahulik koht - ja oli ka -, kus vedelda ja oma asjadega tegelda. Ostsin ühe suure kausitäie jäätist, mille kamba peale ära sõime. Mõne aja pärast mu kaaslased lahkusid, mina unustasin end peaaegu õhtuni vot sellistesse asenditesse, nagu piltidelt näha.
Siis lonkisin natuke niisama ringi, läksin hotelli ja otsisin endale kaaslased - Estri ja Mardi -, kellega sushit sööma minna - üksinda pimedas ei soovitata minusugustel heledatel naisterahvastel ju ringi lonkida.
Sushi oli hõrk. Erinevalt siinsest kohalike toidust, midu mu kõht siiski just eriliselt ei tervita, oleksin jaapani roogi küll igapäevaselt ja suure rõõmuga nõus pruukima, kui see vaid nii kallis ei oleks.




























