Tuesday, March 10, 2009

Karl

Käib meil ikka üks vanem papi. Eile oli mul üldiselt tiheda tööpäeva vahel moment aega ja tegin juttu. Papil on väga hea ja selge inglise keel, aga kõneleb väga vaikselt, mistõttu üht-teist kõrvuni ei küüni. Vahest on keegi keelanud tal liialt kõvasti kõnelda, sest minu teada on vaegkuuljatel, kelle hulka Karlgi natuke kuulub, tavaliselt kalduvus just häälekusele.

 

Karl on sakslane ja elab Sihanoukville’is juba 8 aastat, mis on selles kontekstis metsikult pikk aeg, sest piirid avati Kambodžas vist üsna vähe aega enne seda ja ilmselt valitses siin alles üüratu tühjus. Kolas siin naaberriikides ringi ja kuulis, et nüüd on võimalik ka sellesse riiki tulla. Tuli ja jäi, kuna siin oli siis ilus, vaikne ja rahulik. Nüüd enam eriti ei ole, aga ta on selle maaga juba end sidunud – talle kuuluvat 3-4 maatükki, k.a paar õite magusat rannas, mida ta välja rendib (peale ühe, mida hakanud ühel hetkel enda omaks pidama mingi peaministrile lähedal seisev isik, kellega käiakse tulemuseta kohut juba aastaid), ja kuigi papi on üle 70, ehitavat ta praegu maja, elades ise hetkel hotellis, ning tal on 22-aastane kohalik girlfriend ning temaga pooleaastane laps. Vahi aga papit, mis! Küsimuse peale, miks ta meil alati üksinda söömas käib, girlfriend’i kaasa ei võta, vastas ta, et tollele ei meeldivat lääne söök.

Saabumisjuubeldus ja lahkumislein


Jälle kord. Eile oli seda iseäranis selgesti näha, sest üks suurem eesti grupp veetis meil oma viimast õhtut, teine just saabus ja juubeldas. Kummalegi seltskonnale tundus teine seltskond kummaline – erinevad arenguetapid. Lahkujad ei uskunud, et saabudes olid nemadki natuke nagu eile saabunud seltskond. Või kui, siis ainult naised – need jõid ja laaberdasid mis kole.

Lahkuja Kotkas vendade Marti ja lahkuja Erki vahel

Vasakult praegu veel jääjad: Ülo, Hannes, Marti ja Pec

Vasakult: lahkuja Kotkas Krisi ja Jaanuse vahel

Vasakult: Jaanus, lahkujad Margus ja Liisi, taga baariülem Sukhun

Lahkuja Kalle

Saabujad vasakult: Irma, Tarvo, Peeter ja Andres

Saabujad. Esireas: Peeter, Marek ja Irma, taga Tarvo ja Pepe

Saabujad Eve ja Andres

Üleeilne tantsuhoog

Üleeile tantsisime ja naersime end segi. See mulle meeldib, teadagi. Sedapuhku läksin esmakordselt kohalikega – baariülema Sukhuni ja paari tema õega (pildile jäi küll vaid üks). Selgus, et Sukhun ei ole tasemel mitte ainult tööl, vaid ka tantsuplatsil. Ja kaasaelajaid/-lööjaid liitus meiega jooksvalt ka omajagu. Energiat sai antud ja saadud mingites igatahes pagana suurtes ühikutes, higi valatud korraliku ämbri jagu ikka, pulli sai kõvasti.


Magama saime kuskil 4.30 ajal – minu jaoks norm – ärkasin 10 ajal ja kõik ok. Sukhun oli aga tööl juba kell 8. Minu teada ta ei magagi – aega eriti pole, sest raha on kangesti vaja, mistõttu tuleb tööd rabada nii hommikuses kui õhtuses vahetuses, ja isegi kui on, siis ikka ei saa, sest und lihtsalt ei tule. Seda enam oli ta õnnelik, et peol oli võimalik mind välja lülitada.


Mõned pildid ka.


Meie olime seekord küll Nap House'is, aga eemalt paistis Dolphin, mis on siin rannas teine põhiline tantsukoht.

Sukhuni õega

Esiplaanil Sukhun õega, tagant piilub Peci naine Lily(?)

Sukhuni õega


Vahepeal hüppas kusagilt välja Hannes.

Sukhun õega ja Lily(?)

Kambodža – (taand)arengumaa

Hingehädadega või arengusoovidega eurooplasel ma siia vähemalt klienditeenindajaks tulla ei soovita – hingehädad pigem süveneksid ning Euroopast siia saabunule võib see maa isiklikus plaanis pikema aja jooksul pigem taandarengumaaks osutuda. Samas, kui see on aktsepteeritav, siis palun.

 

Teisalt võib siin pikemat aega viibimist võtta ka kui oma tuuma kõvaduse sihilikku testimist ja jätkuvat drillimist. Intelligentsi ja taktitundelisuse kontsentratsioon ei ole siin pehmelt öeldes ülearu kõrge ning igasugustele ainelistele ja füüsilistele „leevendustele” on hõlbus ligipääs. Kui riskijulgust on, siis palun.

 

Saab näha ka inimkonna variatiivsuse seda poolt, millega ma oma Tartu elus kokku ei puutunud ega osanud enam isegi ette kujutada, et issanda loomaaed ikka tõesti nõnda üüratult suur võib olla. (Au olgu Issandale kõrges!) Kui oskad selle enda kasuks pöörata, siis palun.

 

Ühesõnaga, kui veel huvi ja seiklusjanu ka on, siis jah, palun-palun.

 

Mul praegu on, aga vaevalt et valgusaastaid.

Pihitool ehk armukadedus

Kohalik noor tüdruk puistas mulle üleeile natuke südant. Paistis teine seekord kuidagi õnnetu ja ma hakkasin uurima, mis mureks. Kuna tüdruku inglise keel ei ole suurem asi, oli vastastikune mõistmine natuke komplitseeritud. Mureks oli peika, kes olevat armukade – sageli kontrollib, kes tüdrukule helistab (sorides ka tema telefonis), ei lase tal pulmas, milleks üleslöömine võttis ometi ilmselt üüratu aja (minu järeldus, olles pulmaminejat näinud), üle paari tunni viibida jne. Kurtis teisigi muresid, nt peika soovivat peagi abiellu astuda ehk ühtlasi ka sängi heita – siin maal käivad need asjad üldiselt käsikäes ehk valdav enamus pidavat sest kinni –, tüdruk aga ei soovi veel sängi heita – kardab – ja pärast abiellumist ei saavat enam koolis käia (ses osas ma selgust ei saanud, miks siis sugugi ei saa). Samas olevat peika siiski hea partii, kuna ei tarbi narkotsi, suitseta ega joo, – sõbrad-tuttavad kiidavad heaks. Ometi on see armukadedus ikka tüütu.

 

Enne tüdrukut kõneles minuga haakuvatel teemadel tegelikult ka too peika. Nimelt, et tal on palju sõpru, ka tüdrukute seas, mis on vahva, aga armastab ta ikka kindlalt seda ühte tüdrukut, kellele ta end pühendada kavatseb; ja et temast saab ikka väga hea abikaasa sellele tüdrukule, kuna ta on korralik ja tubli poiss, ning mingeid tülisid, nagu teistel, neil kunagi olema ei saa.

 

Mida ma kostsin? Nõu andma ma inimestele eriti ei kipu. Iga inimene peab otsused oma elus ise tegema ja mina keeldun teiste täiskasvanud inimeste elude osas vastutust võtmast. Minusse mittepuutuvais asjus oma mõtteid ja arusaamu peale pressida pole minu rida, aga neist rääkida ju võin, kui kellelgi huvi on. Kusjuures ei saa salata, et olen ka mõnevõrra meelitet, kui mõnel on. Nii ma siis ütlesin poisile, et ilmselt vaid vähestel, kes tülitsevad, on see plaanis olnud, aga näe, ikka kuidagi juhtus nii. Tüdrukule rääkisin, et mina armukadedust ei mõista – pole ise tundnud, kuigi põhjust on nagu olnud (ehk vastavad testid on mul läbitud), ja ei salli ka, kui see minule on suunatud – iseäranis, kui seks vähimatki põhjust pole. Armukadedus on neetult ahistav.

 

Edasi ma kohalikule tüdrukule enam ei rääkinud, sest see oleks natuke liiga keerukaks läinud, arvestades keelebarjääri, aga siia võin ju üht-teist veel kirja panna. Pikaajalise suhte, mis minu puhul, tõsi, ei ole tükk aega enam kõne allagi tulnud, defineerib minu arusaama järgi kestusele suunatus ja vastav edasist käitumist oluliselt mõjutav vastastikune otsus(!), mille aluseks on kindel soov ja vastastikune usaldus, mitte hirmud, kompleksid ja kahtlused, mille sekka kvalifitseerub ka armukadedus. Viimased on pigem isiklikud probleemid, millele loota lahendust või leevendust ühele suhtele panustades on naiivne; nendega tuleb – küll maailmaga mitmekülgselt suhestudes, ent ikkagi ise toime saada – jah, ka siis, kui nende juured on lapsepõlves ehk et need on olulisel määral tingitud välistest asjaoludest, mille eest laps end kaitsta ei saanud. C’est la vie. Ja kui sa siis enam-vähem ise toime saad, tajud seda ka palju suurema võiduna kui mingit vinduvat suhet – seda suuremana, mida suuremast august sa välja oled roninud. Ja siis omandab „c’est la vie” resigneerunud ohkamise asemel vägagi positiivse värvingu – suhtega või suhteta, vahet pole. ... Hea küll, vahe vist ikkagi on. Ka mul ei oleks midagi suhte vastu, mida kokkuvõttes tajuksin positiivse lisandväärtusena, aga no ei ole sellist kujunenud, mis parata, ja hullu ka pole. Võib-olla on selles oma roll ka ettevaatuseks kahanenud kunagistel hirmudel... Nimetan seda sageli lihtsalt pipardamiseks. Nõnda bareerin ka uurimisi-puurimisi, mida minu vanuses ikka juba päris sageli ette tuleb, et miks mul ikka veel meest ega lapsi ei ole, – vastates nipsakalt, et meest ei ole enam(!) ja, tõsi, ühtlasi ka ikka veel, sest esiteks, ma olen pipar, teiseks, talumatu persoon. Igatahes on mul vähemalt pidurdavaid suhteid õnnestunud oma elus oluliselt piirata, asendades neid hoopis mitmekülgsemate ja õhulisemate suhetega ning ka lihtsalt iseendaga. Ja see on väga raskesti tulnud võit, muide.

 

Nojah, aga jutt algas ikkagi armukadedusest... Pikaajalises suhtes – senise kogemuse järgi ja arvatavasti ka edaspidi, kui seda testimise kohta elus üldse veel tuleb – olen ma monogaamne – kui asi toimib, pole mingit tarvidust muid asju aretada, vaatamata sellele, et kihvte ja mis tahes mõttes ahvatlevaid inimesi leidub maailmas alati. Aga voli kõigiga suhelda ja ka omaette konnata peab mul raudselt olema, millega ütlen taas kord, et ma ei salli armukadedust, mis ju pretendeerib vastavate piirangute seadmisele. Kui suhe ei toimi, siis tuleb selle suhtega midagi ette võtta, nt konkreetselt ära lõpetada, kui miski muu enam ei aita (selle tingimuse osas võiks ka mingid normaalsed ajalised jms kriteeriumid olla, aga praegu ei viitsi neile keskenduda). Enne sellist selgust muude teemade aretamisest, teiste raudade tules hoidmisest ma eriti aru ei saa. Blondiin, noh, - ei taipa lihtsalt. Ja oma partneri puhul ei salli ka, ehk et kui mingil viisil saab ikka ilmselgeks – sest kahtlustama ma eriti ei kipu –, et partner ka teisi raudu tules hoiab, isegi kui ei „rauta”, siis see mulle tõesti eriti ei sümpatiseeri. Mida senise kogemuse järgi küll ei juhtu, on see, et mul teise „raua” vastu mingi vimm tekiks; pigem isegi vastupidi – tekib sümpaatia. Aga milleks pidada partnerit, kes ise otsustada ei suuda või on eelkõige lihtsalt mugav! Pikaajalise suhte sel juhul lõpetaksin. Sealjuures pole sugugi välistatud muud suhtevormid, kui mõlemale säärane vangerdus sobib. Ja kui ei sobi, siis mis seal ikka – mõnele teisele kunagi ikka midagi sobib – elu läheb edasi, ära vaata tagasi. Hüva, natuke ikka vaata ka, aga rõhk võiks ikka mujal olla... Jaa, teadagi, kes minevikku ei mäleta, sellest midagi ei õpi, elab ka tegelikult tulevikuta – elab mingis rattas, kus kohtab aina samu rehasid, mille peale on nii mõnus astuda, sealjuures magusalt oiata ja oma kurba saatust kurta... Eks need naudingute allikad ole igaühel erinevad ja oldagu lahked. Viimati kirjeldatud ei kuulu minu valikute hulka.

 

Eh, ikka raske on ühe teema juures püsida... Lühi-tilu-lilu puhul võib piirduda mõne ühishuvikesega ja vaid seda/neid puhuti koos harrastada. Kui enam ei meeldi, siis enam ei harrasta. Armukadedus ja muud pretensioonid pole lihtsalt asjakohased. Või kui mingid säärased pretensioonid ühepoolselt tekivad ja närvidele hakkavad käima, siis nägemist. Ehk tere uued horisondid.

 

Ühesõnaga, armukadedus on nii tobe asi, et rohkem blogipinda see küll enam ei vääri.

Eestlased Sihanoukville'is

Nele libistamas mixed fuits shake'i
Üleval (vasakult): Liisa, Pec, Kris; all (vasakult): Kotkas ja Mattus. Mattust äkki polegi seni ühelgi pildil olnud...

Vasakult: Mart, Liina ja Margus

Hannes loeb aga Švejki

Vasakult: üleeile saabunud Papa; Marti ja Kris

Friday, March 6, 2009

Komplimentidest

Kui soomlane sind baarileti taga endaga välja nuiab ja n6uab seejuures vaid soomekeelset vastust, siis see ei ole teab mis vahva kompliment, aga see meeldis mulle küll: "Anu on säraküünal!" Ma ei pannudki, tähele, kes seda eile rannas eestlaste pundist ütles, aga ma tänan. :)

Thursday, March 5, 2009

Blogimisest, avalikkusest, sõprusest...

See blogimine on ikka päris kummaline värk tegelikult...

Kuigi ma olen mõneti omaette hoidev ehk karjas liikuda mulle eriti ei meeldi ja üksindust hindan kõrgelt, nimetan end sageli pooleldi naljatledes provotseerides "avalikuks naisterahvaks". Selles peitub koguni üks minu elupõhimõtteke, millest üritan kinni pidada. Nimelt, "avalik naisterahvas" selles kasutuses ei võrdu nt "pandav", "kerge vaevaga füüsiliselt pruugitav" vms, kuigi just sellise tähenduse omistamise võimalikkuse tõttu on seda sõnaühendit lõbus kasutada.

Põhimõte seisneb selles, et katsun käituda nõnda, et söandaksin kõigest võimalikult ausalt rääkida. See ei tähenda, et pean tingimata absoluutselt kõigest kellelegi, ammugi mitte paljudele rääkima. Sugugi mitte. Suurem osa jääb õnneks ikka rääkimata. Kes see kogu seda jama ikka kuulata viitsiks! (Ma enda arvates ei torma oma mõtteid ega tegemisi eksponeerima - ei tunne erilist vajadust; pealegi võib see tüütult pealetükkiv ja sellisel juhul ka kasutu ajaraisk olla.) Aga sedaviisi katsun oma tegevust reflekteerida küll, et kas julgeksin sellest, millega jälle hakkama sain, kellelegi ausalt kõnelda. Kui tekib tunne, et eriti ei julge, siis tuleb vähemalt edaspidi sellist käitumist üritada vältida, ja rääkida just nimelt see totter asi, mida esiti eriti rääkida ei söandanud, mõnele tõeliselt heale sõbrale ikka ära. Siis hakkab kergem küll. Siinkohal võiks arvata, et sel juhul peaks blogimine mu jaoks käkitegu olema.

Kõik ei ole siiski nii lihtne. Ma pole kunagi midagi kirjutanud/kõnelnud teadmisega, et sellele on juurdepääs põhimõtteliselt kõigil maailmas (vaatamata sellele, et mõned on eelistatumad kui teised). Ja see seab asja üsna harjumatusse valgusse. Sest seda minu põhimõte küll ei sisalda, et pean olema valmis ja võimeline kõigile kõigest rääkima. Näiteks, mõnda asja võin rääkida ühele heale sõbrale, teisele - kuigi samuti väga heale sõbrale - aga parem ei hakka. Miks? Sest iga inimesega on erinevad kokkupuute- ja mõistmispunktid, aga on ka alad, mis jäävad tumedaks ja vahel on parem nad selliseks jättagi - et, vaatamata suurtele pingutustele, mõistmatusest mitte juukseid kakkuma hakata ja kogu jama juures absoluutselt mitte kuskile edasi jõuda või jõuda edasi liiga suurte alternatiivkuludega. On ka selliseid asju, millest kõnelemine mõnele inimesele võib osutuda mulle mu enda hinnangul teenimatult kahjulikuks. Seda soovin ka vältida.

Kas need, keda oma sõpradeks nimetan, on siis üldse sõbrad? Muidugi on! Hea sõber ei ole see, kellele pean kõik hinge tagant ära rääkima, - see oleks sõltuvus, mitte sõprus. Selliseid, kellega ollakse n-ö nagu sukk ja saabas, nimetatakse vist südamesõpradeks. Neid mul siis ei ole. Kunagi ammu tundus see mulle endalegi imelik, isegi traagiline - kõigil paistis ju ikka nagu olevat - kuidas siis mina! Nüüd tundub hoopis õhuline, vaheldusrikas ja põnev, kusjuures sõpru saab olla täitsa palju ning sõbrad on ju kahtlemata "positiivsed kangelased". Tegelikult on sõbrad kõik, kellega seoses on mul mingeid positiivseid kogemusi - ok, juhul kui mingid jamad neid üles ei kaalu. Ka seda juhtub. Aga olnud positiivne ei kao sellegipoolest.

Nii ma siis kombin - vaikselt vist ka laiendan - neid piire, mida söandan kirjutada teadmisega, et seda võib lugeda igaüks. Piire julgen laiendada, kuna kirjutamine on oluliselt vähem pealetükkiv kui rääkimine - kes ei taha, see ei loe, sealjuures pole tavaliselt tarvidust kirjutaja ees vingerdada või vabandada. Kõigile kirjutamise plussiks kõnelemise ees on seegi, et võimaliku kahjuliku mõju tõenäosus väheneb, ma arvan, sest pigem osutub kahjulikuks see, kui keegi teab sinust midagi, mida teised teada ei tohi; kui aga lugeja teab, et see on niikuinii avalik, siis on tal vähem võimu.

Hmm, kuidagi ootamatult pikaks läks see jutt. Ja vahest ei tundu see homme mulle endalegi enam loogiline või adekvaatne, mine tea, aga tuhka temaga - täna julgen avaldada ikkagi. Eks homme vaatab edasi.

Ja üldse võib varsti vist blogisõltuvusest kõnelda, sest tegelikult plaanisin täna ju ka trenni minna, aga aeg on jälle otsas.

Nüüd jooksen tööle.

Tänane "The Phnom Penh Post"

Võtsin täna kohaliku ajalehe hekseldada. Enz, ma üritan nüüd natuke Sinu tööd teha ja anda põgusa ülevaate, milliseid kohalikke teemasid tänane "The Phnom Penh Post" lahkab.

Kirjutab, et seoses maamiiniohvrite arvu langemise ja edusammudega demineerimisel, tuleb ja saab suurendada abi ulatust ohvritele - lisaks füüsilisele rehabilitatsioonile on vaja tegelda ka sotsiaalse ja psühholoogilisega, leida töökohti jne. Samas, peetakse kahtlaseks, kas 2015. aastaks demineerimisse puutuv ohvrite Millennium Development Goal (MDG), mis seisneb maamiinide ja muude sõjast jäänud plahvatavate esemete ohvrite lisandumise lõppemises, ikka saavutatakse. Kuigi lisandunud kannatanute (nii vigastanute kui surmaga lõppenud juhtumite) arv on langenud ligi 3000-lt 1994. aastal 266-ni 2008. aastal, ei pruugi see olla vaid MDG juurutamisest tulenev, vaid on seotud nt sellega, et vanaraua hind on langenud jms.

Siis on "paljulubav" lugu sellest, kuidas peaminister Hun Sen ülendas endise sõjaväeülema Ke Kim Yani asepeaministriks, tegemaks enneolematuid pingutusi võitluses narkotsiga. (Sihanoukville'i eestlased ei tea siiani ühtki juhtumit, kui politsei on kedagi avalikul narkotsiga kauplemisel või selle pruukimisel mingil moel takistanud. Vaid surmajuhtumite korral üritatakse kedagi siiski peetida.)

On pikem kohaliku ajaloo teemaline vaagimislugu sellest, kes olid paremad - kas punased khmeerid või vietnamlased ning kes ikka keda kelle käest vabastas -, ja sellest, et need, kes olid esiti justkui punaste khmeeride vastu, tegid nendega ometi koostööd, võitlemaks Vietnami okupatsiooni vastu, sest prioriteedid peavad nende sõnul ikkagi paigas olema. Ei midagi üllatavat, eks ole.

USA eraldas vaesuse leevendamiseks Kambodzas sedapuhku 21 mln $. Vaesusemülkas sipleb kohaliku valitsuse statistika järgi enam kui iga kolmas khmeer, kusjuures see ei kajasta veel ülemaailmse finantskriisi mõjusid, milleks on veel sadade tuhandete vaesumine.

Siis on kaks "vahvat" lugu politseinikest - üks tulistas "kogemata" opositsiooniaktivisti, mis pealtnägija kirjelduse järgi nägi välja nii: politseinik tuli ohvri koju, saanud jaatava vastuse, et ohver teda tunneb, tulistas politseinik teda meetri kauguselt. Politseiniku pooldajad väidavad siiski, et ohver oli joobes ja ähvardas politseinikku kõplaga. Teine lugu on õnnetust politseinikust, kes ei suuda end kohtus enam kaitsta ja kelle tütred ei saa enam haridusteed jätkata, kuna tema pangaarved on külmutatud. Ta pöördus peaministri poole, et tema pangaarved osaliselt "sulatataks", märkides, et pangaarvetel on legaalne raha. Kohtu all on vaene õnnetuke mõrvade, inimröövide ja liigkasuvõtmise eest.

Ja siis on üks lugu, mis meenutab meie kontekstis sundüürnike ja Tallinn-Tartu maantee laiendamisega seonduvaid lugusid. Riik on müünud kinnisvaraarendajale kontori- ja kommertskeskuse arendamiseks maa, mis hõlmab raudteed ja kus elavad the Train A and B communities (ei tea, kas inimestel nendes kommuunides üldse nimed on) ning kellest on raske lahti saada, et ehitustöödega alustada saaks. Nüüd on neist kommuunidest leitud kolm kurikaela, kelle tõttu ähvardab kõiki kommuuniliikmeid armutu väljatõstmine. Riik olevat kommuuniliikmeile varem hüvitust pakkunud, aga nood polevat seda vastu võtnud - tahavad rohkem; aga riik ei anna.

Kas polnud ootuspärased ja tuttavlikud lood!

Minu eilne töövaba päev

Esiti plaanisin moto rentida, Otres beach'ile lugema, kinno, trenni ja sushit sööma minna, päeva kulgedes teostasin neist aga vaid viimase. Ok, lugesin ka, aga mitte Otres beach'il.

Kuigi meie hotelli menüü on täitsa kobe ja mitmekesine, tahaks vahepeal ikkagi midagi muud - peamiselt atmosfääri, aga ka toidu osas, nii et hommikul läksime Nelega randa sushi-kohta otsima. Öösel oli kolinal vihma tulnud ning hommik oli pilvine, teed veel märjad.Selgus, et sushit enne viit õhtul ei saa. Tutvusime natuke ümbruses olevate bungalow'tega - päris kauneid oli.




Einestasime seekord Monkey Republic'us - meie naabrite ja konkurentide juures. Muide, seal pakuti kartulisalatit, mis oli eesti variandist muidugi erinev, aga jummala kosutav ja hea - beekoniviilude, rohke värske kraami ja isegi millegi hapukoorelaadsega.

Siis kolasin jälle oma kolm tundi netis, makstes selle eest 3 $. Netipunktis kohtasin Danielat, kes võttis mind moto peale ja viis korealastele kuuluvasse lounge'i Cinderellas, kus ta lapsed juba ees olid. Ma olin nõus, sest see pidavat olema mõnus rahulik koht - ja oli ka -, kus vedelda ja oma asjadega tegelda. Ostsin ühe suure kausitäie jäätist, mille kamba peale ära sõime. Mõne aja pärast mu kaaslased lahkusid, mina unustasin end peaaegu õhtuni vot sellistesse asenditesse, nagu piltidelt näha.


Muide, selles "toolis" istudes/lamades võis üsna hästi tabada selle maa vastuolulisust. Minust paremale jäi fancy lounge, vasakul voolas aga solgirenn, mille ääres üks kohalik naine vahepeal pesu pesi.

Siis lonkisin natuke niisama ringi, läksin hotelli ja otsisin endale kaaslased - Estri ja Mardi -, kellega sushit sööma minna - üksinda pimedas ei soovitata minusugustel heledatel naisterahvastel ju ringi lonkida.

Sushi oli hõrk. Erinevalt siinsest kohalike toidust, midu mu kõht siiski just eriliselt ei tervita, oleksin jaapani roogi küll igapäevaselt ja suure rõõmuga nõus pruukima, kui see vaid nii kallis ei oleks.

Tee peal, kuldsete lõvide, kõrval uurisime ka kohalike pakutavat toidukraami, proovisin ka miski krabivarda järele ning tegin blogipidamise kohusetundest mõne pildi.

Kasiino








Hotellibaaris sai veel pisut ämbrist tinistatud ja lahkumismeeleolusid heietatud. Ester ja Mart läksid täna minema. Eile lahkusid Margit ja Andres. Nii see siin aina käib. Mina aga jään veel täitsa tükiks ajaks.