Saturday, April 4, 2009

Eelmise nädala tripist 2: veetee, Siem Reap, Angkori templid

Kolmapäeva hommikul kell 7 asusime Stung Sangkeri jõge mööda Siem Reap’i poole liikuma, lõigates lõpuks ka nurka Tonle Sap’i järvest. Valisime veetee, kuna Lonely Planet ütles, et see on Kambodža maalilisim. Bussiga jõudnuks praeguse veel madala veetaseme ajal märksa kiiremini kohale, aga paat tõotas lisaks maalilistele vaatepiltidele ka suuremaid mugavusi. Kella kohale jõudes ei vaadanudki, aga 8-9 tundi läks ilmselt ära küll.

 

Ah et maaliline... Nojah, oli muidugi. Iseasi, kas just imeilus, aga kindlasti ka vaatamisväärne – pasas ja muus solgis hõljuvate külakeste poolest. Jah, paska ja solki oli selles jões vist enam kui vett ning minu kui pepsi eurooplase jaoks – nagu siiski kahjuks selgus – oli see vähemalt samavõrd intrigeeriv-šokeeriv kui majakesed ja elu jõe peal. Jõekallastele, paistis, käiakse ka eemalt prügi kallutamas, sest kuidagi raske on uskuda, et kaldaelanikud seda ise nii palju suudavad toota, aga no mine tea kah. Vähemalt oli lastel millegagi mängida. Battambangi juures nägime konkreetselt jõkke suunatud solgitorusid. Ja Mirjam olevat näinud ühte onu kohe toru kõrval jõe„veega” hambaid „pesemas”. Kõiksugust muud „pesemist” võis niikuinii laialt näha. Õnnestus omagi pasalaariga seda jõge ühes vahepeatuses rikastada – valikuvõimalust ei pakutud – hea seegi, et oli altpoolt jõkke avanev kuut, millel oli vähemalt varjav funktsioon olemas. Igatahes demonstreerisid jõeelanikud oma aastasadade või isegi -tuhandete pikkust kohanemist selle keskkonnaga. Kui meiesugused pidanuksid varbaotsagi sellesse vette pistma, haigestunuksid ilmselt otsekohe vähemalt kümnesse surmatõppe üheaegselt. Õnneks läks läbi seda vältida – paat ümber ei läinud, ainult seiskus mõne korra, kuid tüürimees sukeldus siis ise ülepeakaela kuskile paadi mootori juurde midagi putitama või mingit rämpsu ära korjama ning õnneks ei söönud krokodillid teda ära ega midagi – sest ilmselt oli selle jõe viimane krokodill, keda nägime ja veelgi enne haistsime, ka ikkagi sitasurma surnud –, nii et peagi saime sõitu jätkata. Hiljem möödus toosama putitaja meist natuke ähvardavalt lähedalt, aga kontakti õnnestus siiski vältida. Ok, see pepsitamine läks nüüd juba edvistamiseks kätte.

 

Sõit oli üsna tuuline, nii et Eestist kaasa võetud jopist oli mul sel maal esmakordselt tolku. Müra oli ka päris kõva, nii et ära kulus ka iPod, mille Nelel Phnom Penhist olin palunud endale osta, – sedakorda otseses mõttes ja kahjuks natuke liiga kiiresti, aga küll oli hea see tunnikegi Dagöt kuulata – vunk tuli kohe sisse. Peagi tuli müra edasi kuulata, kuid mul õnnestus vahepeal silm loojagi lasta – osav, nagu ma olen.

 

Mõned videoklipid ja pildid ka. Säädisin ma enne mis ma säädisin, videoklipid tulid kahjuks ikka nii sita kvaliteediga, et sitt ega ka miski muu ei paista neilt eriti välja, mistõttu kahjuks on tegu praktiliselt rämpsuga. Oleks pidanud rohkem ikka fotodele rõhuma. Oleks-oleks. Mõned siiski kuidagi tegin, kuid paremad palad jäid sedapuhku paraku püüdmata.



Näiteks nende paatide ümber oli puhas kõnts ja prügilaadung.









Selle onu viisime paadiga koju.
Üldse oli peatusi omajagu. Paat vedas ka kohalikke reisijaid, kes tulid peale või läksid maha  mõnes jõekülakeses.






Ja muidugi olid ka valimisplakatid jõekülades esindatud. põld halb ega hea.

Muide, eile rääkis keegi, et ta oli tükka aega juurelnud, et miks neil siin Kambodžas nii neetult palju kohalike pidusid kogu aeg ja igal pool on – igal pool ju sildid „Cambodian People’s Party”. Hahaa! Ma polnud sellise tõlgenduse peale isegi tulnud. Vahvalt üle võlli irooniline on võimuloleva partei nimi tõesti, andes võimaluse selliseks tõlgenduseks: kui see kamp on võimul, siis on rahval pidu – yeah, right!

 

Enne randumist tabas meid õud – nägime kaldal meie poole kui hagijaid jooksmas tuki- ja motomehi – oi, pekki! Ja oligi nii, et nii kui kaldaga ühenduse saime, kargasid nad paati sisse ja meile täiega kallale. Ma olin jupp aega nõutu – paadist välja ei pääsenud. Kapten üritas sissetungijaid tagasi tõrjuda, aga mitte eriti edukalt. Tõtt-öelda tahtnuksin kõik tuki- ja motomehed kurele saata, aga see polnud ka nagu võimalik, nii et andsime ikkagi ühele hullumeelsele, kelle hambad olid säärased, nagu ta oleks just seda jõge hammustanud, järele. Teatasime talle juba enne deal’i ka oma kindla soovi minna Guesthouse No. 9-i, mida olid Chrisi ja Sabina sõbrad kui hubast, nurgatagust ehk rahulikku ja odavat soovitanud ning kus pidime oma hollandlastega taas kohtuma. Tukionu üritas esiti avalikult vastu punnida – tema sõidukilt oli ka näha, et ta on ühe teise hotelli teenistuses –, aga me jäime endale väga kindlaks. Lõpuks saime asja kuidagi nii kaugele, et ta viib meid ikka sinna, kuhu soovime. Tee peal sõitsime mööda ka oma hollandlastest, kes viipasid meile, et peame oma sõidusuunas veel natuke edasi liikuma ja kõik tundus laabuvat. Jõudsimegi siis justkui kohale. Tukitüüp suhtles midagi hotellipoistega, kes andsid meile teada, et kahjuks neil praegu vabu tube ei ole. Silti polnud näha ja ma küsisin veel üle, et kas see ikka on Guesthouse No. 9. Kõik jaatasid ja noogutasid ning vabandasid kangesti. Nii sattusime lõpuks ikkagi sellesse hotelli, mille teenistuses tukionu oli. Iseenesest oli seal ju ok, aga võrreldes Guesthouse No. 9-iga, kuhu Mirjami lahkudes reedel siiski üle kolisin, neli korda kallim, mitte nii hubane ja meie hollandlased jäid teise linnaotsa; see-eest oli seal küll kont. Aga kuradi nõme ikkagi, kui sul perse niimoodi lohku tõmmatakse! Hiljem selgus, et tukionu oli meid ilmselt täiesti sihilikult jummala valesse kohta viinud ja mingite poistega lihtsalt kokku rääkinud.

 

Ja raha tahtis tukionu ka paljuvõitu. See-eest sõita eriti ei tahtnud. Leppisime kokku, et saabumisõhtul viib ta meid ühte templisse päikseloojangut vaatama ning järgmisel päeval on ta tervenisti meie teenistuses. Seda kopsaka 30 $ eest. Aga teise päeva pärastlõunal hakkas ta vigisema, et rohkem tema ei sõida – et nii paljude templite külastamist pole teisel päeval ette nähtud. Et tema on arvestanud väikse ringiga. No tere hommikust! Mirjamil oligi ainult üks terve päev seal aega ringi konnata (kui eelmine õhtu välja arvata), meil olid ostetud 20-dollarilised kogu templipiirkonna päevapiletid, Mirjamil oli paadisõidu ajal tehtud ka eeltöö, kuhu täpselt minna, onuga oli ka nagu kokkulepe olemas – ja tema pistab jonnima! Kui kurtsime, et meil ju pool päeva veel ees ja tahaks ikka midagi veel teha, kuskile minna, siis see teda ei huvitanud, küll aga huvitas see, kui ähvardasime teise tukijuhi võtta, sest raha ei olnud me talle õnneks ära maksnud. Küll oli ikka vingus siis kogu ülejäänud aja.

 

Ühe päris hea killuga sai tukionu kah hakkama. Kui me ise ka lõpuks juba üsna väsinud olime ja ühe templi kohta küsisime, et kas see on mõne eelmisega sarnane, vastas ta: „Same-same, but different name”. Tegelikult on „same-same, but different” mingi kohalik parool, sageli ka justkui müügiargument – niimoodi kirjeldavad kohalikud paljusid asju. See on isegi peaaegu nagu „Welcome to Estonia”.

 

Khmeeride uhkus ja Kambodža peamine turistisiht Angkori templid on võimsad küll – pole midagi öelda. Kuigi neid on selles regioonis peaaegu lugematu arv, siis, pärinedes sellisest pikast ajavahemikust nagu 9.-14. saj, on paljud neist selleks, et mitte vaid ühe või paari templi külastamisega piirduda, piisavalt iselaadi vaatamisväärsed. Aga tõsi, varjus ca. 37 kraadi ja mittevarjus lisaks lagipähe paistva päikse käes ning alatihti müüjate-kerjuste turmtule all on paras katsumus seda võimsust ja mitmekesisust täiel rinnal nautida. Ei hakka ma siia neist templitest mingit pikka uurimustööd koostama. Mainin vaid, et tänapäeval valdavalt theravada-budistliku Kambodža „eelkäija”, Khmeeri impeeriumi esiisa Angkori kuningriik oli esiti hinduistlik ja templid olid ehitatud jumalatele, mitte inimestele. Vaid jumalaile võiski kivist ehitisi pühendada, mistõttu on need erinevalt selle aja inimestele mõeldud ehitistest päris suures osas ikkagi säilinud.

 

Angkori templite piletite hinnast minevat vaid 2% kompleksi renoveerimisfondi vms, 12% piletimüügifirmale ja ülejäänud valitsusele ehk musta auku. Küll on paljude templite juures kirjad, et renoveerimist toetab Jaapan või isegi India.

 

Mis puutub rünnakutesse müüjate-kerjuste poolt, siis lubasin endale pärast iga ataki objektiks osutumist ja kainenemist, et järgmise ajal võtan küll kaamera välja ja jäädvustan selle videoklipile, aga no ei jõudnud nende lauspealetungidega veel nii ära harjuda, et action’i ajal täiesti kainet pead ja mälu säilitada. See olnuks muidu ka omamoodi eksperiment: kas ründajad tõmmanuksid sellest tagasi, kui oma kaameraga neid sihtinuksin, või tulnuksid ehk, vastupidi, päris kätega kallale? No jäi katsetamata. Paistis, et nad on kõik justkui ühe müügiguru häälekoolitusel käinud – kõigil on samasugune vinguv-anuv intonatsioon, mis kahtlemata kutsus esile haletsust ja halastustki, aga kuskile pidi piiri ju tõmbama (näiteks sinna kohta, kus rahakott tühjaks sai) – no ei ole mul kuidagi võimalik neid kõiki sellest mudamülkast välja aidata. Raha voolas tõesti käest, nagu kurtsid ka üsna heldelt annetusi jaganud budget-reisijad Chris ja Sabina. Kaalusin „kodus” ühe 100-dollarilise mahajätmistki, aga kõik, mis kaasas, kulus muidugi ära, ja jäi puudu kah – viimasel päeval loobusin söömisest.

 

Ühtede ründajatega saime vahepeal ka natuke vahetuma jutu peale – sellal kui meie sõime ja nemad ootasid, millal uut lauspealetungi saab alustada, mida nad hiljem muidugi ka tegid. Kui müüjanna üritas mind ostma panna T-särki mu boyfriend’ile ja ma vastasin, et mul pole boyfriend’i, mis kutsus esile imestunud arupärimise, läkski jutt vanuse, laste ja abielu peale. Muu huögas uurisin, mis ajal on nende naistel normaalne abielluda. 18-aastaselt juba võiks, ja hea oleks. Ning kui 25-selt ikka veel mehele pole saanud, siis on täielik jama – kui just väga rikas ei ole. Tasapisi hakkasime Mirjamiga aimama, miks meid, kahte valget ja mitte enam just verinoort omapäi hulkuvat valget naist, erilise õhinaga jahiti – küllap oleme kröösused.

 

Et siis päeva a’al kolasime mööda templeid, õhtuti tinistasime ja aretasime viisakat konversatsiooni hollandlastega Siem Reap’is (millest jäid pildid tegemata). Jah, üldiselt ikka viisakat, sest kes see neid eestlaste krõbejutte ikka välja kannatab. Mirjami sõrmefetiš tekitas juba väikest kohkumist, rääkimata erootilisusele kalduvatest massaažilugudest. Tuli katsuda käituda korralikult – just nagu mu isa on mind õpetanud. (Kui õhtul välja või kuskile pikemaks ajaks läksin, ütles ta kui „korralikkuse etalon” muheldes ikka: „Käitu siis korralikult, laps.” See jäi ka kõige tõsiseltvõetavamaks juhiseks-õpetuseks – küll ilma täpsustusteta –, mille talt eluteele olen saanud. Ja mina, kuulekas laps, olen seda isa heidetud pärli oma vaba – et mitte öelda suvaliselt eksleva – tõlgenduse piires ikka katsunud püüda.)


Lootoslillede väli, tõenäoliselt kasvandus

Ühes bussipeatuses maitsesin ära ka lootosseemne – ei saanud ma sest eriti teravat elamust – põld halb ega hea. Sellise asja seest noppisin.

Aga sellised valged olid need.


Päikseloojang Phnom Bakhengis

Neil treppidel, mis olid väga sarnased ka paljudes teistes templites, turnides selgus ilmekalt, et me ikka ei ole jumalad, vähemalt mitte need, kellele need templid olid mõeldud. Peale selle et trepiastmed olid kõrged, olid nad kole kitsad ja sageli ka liivalibedad – käed tuli hoolega appi võtta, ent viimast raskendas keskpäeval asjaolu, et ühtlasi olid astmed tulised. Teadagi on üles minna suhteliselt lihtsam. Allatulek osutus keerukamaks. Mirjam oleks peaaegu et jäänudki Phnom Bakengi või oleks pidanud välja mõtlema midagi „Siin me oleme” laadis.

Elevantidega liiklemine jäi seekord kahjuks ära, aga küll kunagi jõuab veel. Siin nad just lahkuvad meie eest ja rohkem me neid ei kohanud.


Paraku loojus see päike päris lõpuks pilvedesse, aga enne seda oli kena küll, kuigi ma seda pildistada ei osanud.

Eriti naljakas oli vaadata päikse poole vahtivat ja pildistavat rahvast.

Angkor Wat – väidetavalt maailma suurim religioosne ehitis, kuid pildil on seda keerukas tõestada.



Mitte ei saanud labast nalja tegemata jätta – no lihtsalt olid sellised pruntis kannide ja suure pärani pe...auguga topi-mind-lõvid. (Selle pildi pealt te seda küll eriti ei näe, sest mu käsi on ju ees.) Kahtlemata oli asjakohane esile manada ka seitse lõuavolti.









Bayon






Templid lootusetus võitluses džungliga – Ta Prohm ja ... 







Neljapäeva õhtul õnnestus Siem Reap’is mõni tund ka üksinda ringi kolada, mis oli äärmiselt meeldiv – üksinda liikudes märkad sageli hoopis enam, kusjuures rünnakuid esines hoopis vähem kui karja valgete turistidega ringi liikudes. Lonkisin natuke niisama sihitult, kolasin veidi ööturul ja uurisin üsna põhjalikult ühte tänavasöögikvartalikest, mis nägi viisakam välja kui välisöögikohad, mida seni olin siin kohanud ja kus söandasin mekkida ka puuvilju ja kolme erinevat eksootilisemat shake’i – jackfuit’ist, porgandist-kookosest ning long pong’ist ja sapodilla’st –, mida igal pool ei pakuta. Sapodilla oli liiga imal, teised olid hästi nämmad. Durianishake oli ka nii mõnelgi menüüs, aga tegelikult ei pakkunud seda keegi, nagu nuhutadeski selge oli. Vastasel korral ei oleks ilmselt ka pooltki nii palju rahvast neis kohtades istunud-einestanud. Hiljem einestasime seal kogu pandega. Loc lac kalaga maitses hea küll. Tavaliselt on selle riigi tänavasöögikohad minu jaoks siiski vastuvõetamatud – nii hügieeni kui pakutava toidupoolise poolest –, aga see kvartal oli küll täitsa ok, kui mitte arvestada asjaolu, et parasjagu käis kõrval üsna tõsine tee-ehitus ehk tolmutamine. Mirjam ütles, et Tai välisöögikohad on oluliselt etemad – toit on parem ja nagu odavam ka. Üldse olevat Kambodža toit ikkagi selle regiooni nigelamaid, kuigi riiki tutvustavad tesosed sellist arvamust muidugi ei jaga.

 

Reedese päeva veetsin pärast Mirjami varahommikust lahkumist Sabina ja Chrisiga, põrutades seekord nende tukijuhiga kogunisti ligi 50 km Siem Reap’ist välja. Esimesena võtsime ette ligi 4-kilomeetrise matkakese mäe otsa ja Kbal Spean’i nikerdatud jõesängi juurde ning tagasi. See oli vahelduseks üks parajalt sportlik, sealjuures looduslikult ja kultuuriliselt kena retk koos väikse turnimisega.










Tagasiteel Siem Reap’i poole külastasime Banteay Srei’d – veel ühte tõelist templipärli.






Läheduses kiigutasid jõmpsikad vaheldumisi teineteist.

Meie tukist möödus tagasiteel säänne transpordivahend.


Seam Reap'ist meenuvad mõned vahvad baarinimed: Angkor What? ja Dead Fish, täpsustusega "died in 1999".

Järgmisel hommikul kell 6.30 hakkasin kodu poole liikuma.

 

---

 

Juba terendab aga uus reis. Ostsin ära lennupiletid Phnom Penhist Singapuri 20. ja Kuala Lumpurist tagasi Phnom Penhi 26. aprilliks. Vahepealse otsa plaanin läbida bussiga – ja loodetavasti koos oma õega – juhhuuu!

Thursday, April 2, 2009

Toitumisteemad

Tripi teise poole pilte pole ma ikka veel viitsinud ää sorteerida. Kirjutan teile täna jälle hoopis söögiteemadel.


Kuigi Eestis arvasin end aasia roogi armastavat, on mul siin näiteks sest magus-hapust kremplist täiega kõrini saanud ja nii mõnestki asjast tunnen vahel isegi üllatuslikult puudust. Kuigi panen Eestis ise süüa tehes ka üsna palju maitseaineid segamini, siis siin ihkaks vahel ka puhtaid maitseid – ei mingeid maitseaineid peale soola ja ehk vähese pipra –, ent midagi sellist on siin peaaegu võimatu leida. Isegi kartulikrõpsudega, mida ainult soola pärast ühtäkki tahtma hakkad, võid alt minna – no ei ole piisavalt soolased. Taban end nii mõnigi kord vanaema söökidest unistamas.


Õnneks on meie külmkapis suitsuvorst ja kilu (samuti kui must leib) tavaliselt olemas ning soolase suutäiena on need imelised.


Samuti ilmus mul juba mitu nädalat tagasi ühtäkki kole peediisu. Ennäe imet, Helen ja Nele leidsidki nüüd turult peeti, mida siin üldiselt eriti ei tunta. Ja eile keerasid nad sellest jube nämma peedi-lihasalati kokku. Kõik oli suurepärane, ainult hapukurk oli puudu. Hapukoor oli õnneks hangitud, kuigi sedagi on siin keerukas leida ja maksab see siinses kontekstis kõvasti: üks pisike topsik (nagu väike jogurtitopsik) maksab 3 USD.


Nad ise siin piima ei joo, piimakarja ei kasvata, mistõttu on saadaval vaid mingit kauasäilivat ja kallist piima, ning muude piimatoodetega on asi hoopis nutune. Kaerahelbepuder on meil iseenesest menüüs, aga teha ei oska meie kohalikud kokad seda mitte. Kahtlustan, et ajavad lihtsalt piima kuumaks ja kallavad siis helbed sisse, ei keeda ka enam eriti – no nii ei saa ju rallit sõita! Teadagi, selleks et mõnusat limast putru saada, tuleb seda kõigepealt vaid veega keeta, alles lõpuks piima lisada ja veel veidi keeta. Tõsi, nende toite ma ka valmistada ei mõista.


Siiski on mul siin ka mõned kohalikud lemmikroad: curry ja amok, kuigi ma pole kindel, kui kohalikud nad ikkagi on. Curry küll ainult Kambodža roog ei ole, aga amok ehk ikkagi on... Ei tea täpselt. Aga kõhul on sest niikuinii kama. Eeee, oot, ei ole tegelikult... Aiiii, kamaisu tuli! ... Kui kamapulbrit veel õnnestuks siia orgunnida, siis keefiriga näikse olevat ületamatud raskused. Eile fantaseerisime keefirijuhtme rajamisest Eesti ja Kambodža vahele. Ma annaksin oma tubli panuse selle investeeringu tasuvusse, kui see juba praegu valmis oleks.


Aga mis kohalikesse roogadesse puutub, siis ehk õnnestub kunagi Eestis käputäiele kambodža sööki valmistada... Katsun end selleks ette valmistada, aga ei luba siiski midagi.


---


Puuviljadest


Suhkrupalmiviljad jäid pildistamata (küll netist leiate, kui otsite), kuid ära me need Chrisi ja Sabinaga nägime ja maitsesime. (Neid müüdi templite vahelistel teedel igal pool.) „Pähkli” sees on pehme läbipaistev ollus ja kõige sees vedelik – mitte nii ülearu magus, aga siiski. Küll olid väga magusad sellest kremplist „redutseeritud” suhkrukuubikud, mis olid kindlapeale palju maitsvamad kui valge rafineeritud suhkur. Meil tehti baaris ka mojito’t suhkrupalmisuhkruga, aga terava maitsemeelega Kris (kes nüüd meie seas – nii kummaline kui see pärast paari kuud ka pole – enam ei viibi ehk kes on nüüd Eestis tagasi) hakkas protesteerima, et see pole ikka õige suhkur – kuidagi jahune olevat. Mina sest aru ei saanud, aga tõsi ta on, et tegelikult peab kasutama fariinisuhkrut.


Üks puuvili, mis mulle esiti eriti ei istunud, aga mille fänniks olen üha enam saanud, on draakonivili.

On teine selline mitte eriti magus – mis esiti tundus miinusena, aga nüüd üha enam plussina, sest elu kisub siin läilaks –, see-eest värskendav ja sees on justkui mooniseemned. Nämma ühesõnaga! Teen sest vahel endale ka shake’i. Samuti on seda meie baari puuviljasalati sees.


Meie puuviljasalat


Üks asi, mis mulle meie puuviljasalatis eriti ei meeldi, on papaia (pildil kahvlist vasakul). Ega ta lausa jälk ju ka ei ole, aga kui ise endale teen, jätan selle salatist välja. Minu meelest on see mädavili – magusa mädase maitsega.


Teised asjad meie salatis – banaan, ananass, arbuus, õun ja muidugi mango, millist Eestist kindlasti ei saa, – istuvad mulle hästi, aga ei ole meie jaoks enam midagi lausa eksootilist.


Mis puutub mangosse, siis nad söövad siin ka mingit rohelist, vist toorest mangot (või on see siis ehk lausa mingi teine sort), susates seda miski pulbri sisse, mis sisaldab tšillit ja midagi valget, mida esiti pidasin suhkruks. Nõustusin seda värki lausa proovima, aga suhu pistes selgus, assa nuga, et see oli sool – ja no kirevase päralt, kombinatsioonis mangoga mulle sool tõesti ei istunud ning välja ma selle sülitasin.


Kui arbuus on küps, on see ka mõnna. Sellistel pisikestel ei ole ilmselt veel mingti maitset.


Eksootilisemate puuviljade vastu on mu huvi seda suurem, nii et üritan neid igal võimalusel proovida.


Battambangi läheduses nägime jackfruit’i-puud.

Hiljem leidsin Siem Reap’ist sellest viljast tehtud shake’i, mis maitses imehea. Sihanoukville’i turult sai ka värsket viljaliha ostetud ja ära proovitud, baaris ka ise shake’i tehtud. Ei oska seda maitset kirjeldada, aga täitsa meeldib mulle see vili, jah, kuigi tiba imal ju on. Krõmpsub mõnusasti.


Pildil karbis jackfruit. Teise vilja nimetust ma ei tea, aga see oli selline vesine ja kergelt hapukas – värskendav, aga ei midagi üleliia maitsekat.


Ikka jackfruit



Battambangi turult sai ostetud veel mitut sorti puuvilju.


Selle asja nimetust ma samuti ei tea.

Oli midagi kergelt hapukat, aga igatahes kõik teised „limapalli-tõugu” puuviljad, mida seni olen maitsnud, – litšid, rambutanid, long pong’id, mangosteen’id – meeldisid mulle rohkem, nii et see vili minu poolt kordusostu ei leia. (Oh, nüüd tuli hea konstruktsioon, eks).


Litšid



Rambutanid


See siin on snake fruit.

See oli siuke päris põnev asi, suur kivi sees. Veider oli see, et ühelt poolt maitses see hea, teiselt poolt aga mitte, aga äkki olidki need mõni isendit, mis proovimiseks võtsime, natuke mädanenud... Igatahes, see parem pool mulle täitsa meeldis.

Sapodilla on minu jaoks liialt imal.


Minust on saanud suur kookospähklifänn saanud.

Algul mulle kookospiim eriti ei istunud. Selgus, et asi oli selles, et ma olin proovinud vaid sooja ja mitte kõige värskemat kookospiima. Külm ja värske kookospiim on nämma! Võin kolm pähklit päevas tühjaks imeda. Pidavat ka tervislik olema – igasugu sooli-mineraalaineid sisaldama ja seene vastu kaitset pakkuma.


See on pähklikoore seest kraabitud pähkel ise. See maitseb ka hää.


Aga suurimat elevust tekitab siin muidugi durian, mida ma värskena ei ole ikka veel proovinud ja mille pilti mul samuti ei ole (otsige YouTube'ist). Kohalikud peavad seda delikatessiks – hind on ka vastav –, aga suurem osa turiste keeldub seda suu sisse võtmast. Selle viljad näevad välja väga sarnased jackfruit’i omadega – sellised hiiglama jurakad ja ogalised (vahel pisut deformeerunud) kerad, aga nende sees on hoopis teistsugune värk. Kui säänne kera on kusagil avatud, siis teab sellest 100 m raadiuses kindlapeale iga-jumala-üks – üliintensiivse haisu tõttu, mida Mirjam kirjeldas mu meelest üsna tabavalt: mango + kaua aega pesemata sokid + sibul. Ostsin prooviks paki durianiküpsiseid, sõin ära vaid ühe väikse küpsise õhtul ning veel järgmisel päeval tulid mul kirjeldatud iseloomuga krooksud üles. Küpsisepaki viskasin pärast Chrisile-Sabinale kummalegi ka ühe küpsise pakkumist prügikasti – keegi ei avaldanud kohe soovi lisa süüa ning pakki oma läheduses hoida oli ilmvõimatu. Sellegipoolest plaanin ka värske duriani kindlasti ära proovida – kas või killukese. Kahjuks ei olnud Sabina ega Chris pärast küpsise proovimist minuga nõus ses pühas ürituses kampa lööma, kuigi enne seda andsid täitsa lootust. Nüüd otsin uusi kambajõmme, kuna korraga saab osta ikkagi vaid korraliku portsu... Tegelikult, Sukhun kõneles, et tema maja juures on durianipuu, kust viljad öösiti kõvade mütakatega maha potsatavad. Mulle tundub, et peaksin end Sukhunile külla kutsuma... Sel juhul peab hoolitsema muidugi võimaluse eest igal hetkel jooksu pista. Kuskil durianipuu läheduses vangistuses viibida ei tundu eriti ahvatleva perspektiivina. Ma olen turul seda lebra tundnud, nii et seda ma juba tean. Huvitav, kas punakhmeerid durianiga piinamismeetodeid ka praktiseerisid...


---


Kilpkonnaonusid süüakse siin ka, niuts-niuts.


Mulle pakuti täna ka tavalist konna. Ja selle asemel, et see printsiks suudelda, pistsin ta loomulikult pintslisse. Ah, käras kah, aga mingid tüütud väiksed luukesed olid sees.


---


Lisan siia veel ühe kokteilikaardi pildi.

Kuidas teile meeldiks mekkida "Verist khmeeri", "Roosat libu", "Mudaliugu" või siis "Surnuaeda"?

Wednesday, April 1, 2009

Kahtluseuss ja hirm...

... närivad mind. Ostsin Lexuse küpsiseid, et esiteks, süüa köögivilju ehk tervislikult, teiseks, kuuluda rikkasse eliiti. Aga mis siis, kui need ei olegi päriselt Lexuse küpsised? Äkki uhkete autode tootja ikka küpsiseid ei vermi...

Teadaanne

Eesti uudised on aja- ja netinappust arvestades minu egotsentrist praegu liiga kaugel, aga nii palju ma tean, et nüüd on meie ajavahe 5 h asemel 4 h. Seega võib mind Google chat’is või Skype’is tabada teie aja järgi kuni kella 10.45-ni, sest teie aja järgi kell 11 hakkab mul tööpäev. MSNi ma ei kasuta. Viimase konto on nimelt mulle suletud, kuna ma ei suuda parooli meenutada, kodulooma nime samuti mitte. No ja hea ongi.