Wednesday, April 1, 2009

Eelmise nädala tripist: teisipäeva õhtuni ehk Battambangini

Et siis asusime Mirjamiga, kellega tutvumise oli siin kui hingeõnnistus, eelmise nädala esmaspäeval Sihanoukville’ist bussidega Phnom Penhi kaudu Battambangi poole teele.

Tee pealt ostetud lehest saime teada, et Siem Riep’is, kuhu ka olime suundumas, oli toimunud madin ja tulistamine, mille tagajärjel sai käputäis kodanikke ka kuulid kerre. Tegemist oli kahe küla vahelise maaküsimusega. Nimelt peab kaks küla ühte ligi 100-hektarist maalappi kumbki enda omaks ja keegi pole suutnud asja lahendada. Nii siis juhtus, et ühe küla rahvas külvas, teine asus aga lõikama ja tüli oligi jälle käes. Me Mirjamiga arvasime, et meie ei taha seal külvata ega lõigata, mistõttu meile ei tohiks mingit ohtu olla.

Ilmateatest lugesime, et kolmapäeval on oodata a thunderstorm or two ehk äikest või mitut, meie aga otsustasime just selle päeva veeta paadiga Stung Sangkeri jõge mööda Battambangist Siem Reap’i kulgedes. Kui seal sellal ka mõned äiksed ja tormid olid, siis hästi salaja – meile jäid nad märkamata.

Samuti selgus lehest, et selles riigis on olemas ka senat, mille olemasolu õigustust artiklis vaagiti. Senationud leidsid muidugi, et nad on hästi vajalikud ja õiged onud ning on hulka heategusid korda saatnud. Ok, selgus, et paar seaduseelnõu on nad ka tagasi lükanud – keelevigade pärast. Üht-teist pudi-padi, mida senationud ise kahtlemata vägitegudeks pidasid, oli veel, aga uudiskünnist ei olenud minu siinoleku ajal ületanud miski – sestap tuli ka senati eksistents mulle üllatusena. Igatahes ületasid nad nüüd lõpuks uudiskünnise ühe tubli tulemusega tõesti – koormatäied pappi riigi raha on kuskile hästi kasulikult paigutatud – ja mis siin küsida – pole kahtlust, et kõik see teenib tõhusalt rahva huve.

Ma pidin vist tripist kirjutama, mitte ajalehtedest... Nojah, teie õnneks ma sel nädalal rohkem lehti ei näinud ka.

Sihanoukville’ist saati sattusime ühte bussi hollandlaste Sabina ja Chrisiga ning kui me siis Phnom Penhis bussi vahetasime ja nad peale meie ainsate valgete inimestena meie kõrvale istuma sattusid, tegime ka juttu. Nad osutusid väga sümpaatseks ja selgus, et nende marsruut kattus minu tagasisõiduni Sihanoukville’i minu omaga. Kui me neid hiljem veel paar korda juhuslikult kohtasime, siis edasi hoolitsesime saatuse eest juba ise – seiklesime ja einestasime sageli plaanitult koos.

Vahele üks pilt bussipausist. Mingil kummalisel põhjusel kükitasid kohalikud bussi kõrval.

Esiti polnud meil Mirjamiga otseselt plaanis Battambangi kaheks ööks jääda. Läksime Battambangi eelkõige seetõttu, et sealt lähtuv veetee Siem Reap’i pidavat Lonely Planeti järgi olema maalilisim selles riigis. Aga otsus Battambangi provintsis üks terve päev veeta oli seda väärt – lõpuks ometi ja väga meeldivaks vahelduseks olime eemale saanud suurematest turistihordidest ning oli võimalik näha natuke autentsemat kohalikku elu. Linnas endas ei mõistnud me küll suurt midagi peale hakata (olime seal vaid pimedal ajal ning linnas valgusteid ülearu palju ei olnud – ei mingeid valgustatud alleesid ega promenaade jõe kaldal, vastupidiselt meiesuguste naiivsete Euroopa turistide ootustele), aga päeval kihutasime tukiga mööda countryside’i ja ka mõningaid vaatamisväärsusi.

Nõnda me siis tandemina koos liikusime.

Mirjam on muidugi kaamera taga.

Vahepeal kehastusime ka terroristideks, sest tee oli kohati peaaegu tapvalt tolmune.



Tegime lõbusõitu ka puust valmistet ja eletrimootoriga varustet bambusrongiga. Seda asja, mille peal seisan, nimetataksegi siin rongiks.


Kuigi tee oli sirge, meenutas see mulle natuke omaaegse Tšehhi lõbustuspargi „Ameerika mägesid”, mis oli tollal tõsine hitt.


Oma rongisõidul kohtasime samal rööpmepaaril vastusõitvaid ronge. Siis tekkis küsimus, kes kellele ja kuidas teed peab andma. Õnneks oli olukord üsna lihtsasti lahendatav – rongi puust pealisehituse ja seejärel kahtlaselt jõusaalikange meenutavad rattapaarid sai, hop-hop-hop, korraks kõrvale tõsta.


Ühte vastutulevat rongi lükkasime aga lihtsalt enda ees ehk nende mõttes tagurpidi suunas.

Rong peatati, et võtaksime einet ehk ostaksime kohalikelt kraami, milleks meil erilist huvi polnud, aga igatahes olime sunnitult müügiputkas. Peagi avastasime selle tagant väikse tellisetehase – see oli ajaviiteks juba nati põnevam.





Loomulikult oli ka tellisetehasesse jõudnud võimuloleva partei valmisikampaania.

Neid on hoolega täis tipitud kogu riik, nt ka jõel loksuvte külakeste tõelised lobudikud. Opositsiooniparteide plakateid võib kohata vaid mõnda üksikut.

Kuskilt ilmusid välja mungad.

Peaaegu iga kohalik mees olevat vähemalt mingi perioodikese (kas või kaks kuud) oma elus munk. Mõni võib munk olla ka korduvalt ehk et vahepeal ei ole ja siis jälle on. Mungad tööga raha ei teeni, aga kasimata ega nälga ei jää nad mitte. Mõni tempel saavat pühade aegu sedavõrd palju ühetaolisi annetuspakikesi, et pärast saab need supermarketitele tagasi müüa – vastavad kokkuleppedki tehtud.

Tee peale jäi ka mitmeid pulmapidusid.









Vahepeal tegime ka sporti – ronisime mitmesse mäkke templeid vaatama – ja seda keskpäeva kandis ehk et päike küttis täiega lagipähe, mistap oli tegemist arvestatava katsumusega. Vett kulus liitrite viisi. Ka mõni koobas jäi ette.





Üks näide vaimumajast
Kui inimene vaimudele nende oma maja ei paku, siis võivat nad neile mitte mõeldud ehitisse kiusama tulla. Seega, pakub – peaaegu iga maja juures on oma vaimumajake (muidugi ka meie hotelli juures).Vaimumajades põletatakse viirukeid, neisse jäätakse ka süüa. Vaimumajalademeid võib näha ka väljamüügikohtades, milline asjaolu viitab tõsiseltvõetavale tööstusharule.

Selle mäe otsas sai ka käidud.

Üks mäega palmipilt
Vot ei saa mina siit täpselt aru, kas tegemist on kookos- või suhkrupalmidega. Kambodžas olevat suhkrupalme ühe hektari kohta kõige enam Kagu-Aasias ja nii nad neid ka hoolega ekspluateerivad – valmistavad, nagu nimigi ütleb, muidugi suhkrut, komme, ka äädikat, veini, ent samuti luudasid, paate.


Selles koopas piinasid ja tapsid punased khmeerid hulga kaasmaalasi.



See oli meie väike mägigiid.



Need on mu meelest ratsuritähed, mida mina olen kasvatanud korteris.

Ja siis nägime, et kohe-kohe on vihm meil kraes.

Ja nii oligi.

Olime seks ajaks sõbrunenud ühe mungaga, kes meile lahkesti ümbrust, enda elu ja kohalikku „ülemmunka” tutvustas.




Ei saa jätta märkimata, et munga käsi nähes lõi Mirjamil ootamatult välja sõrmefetiš – sellepärast ta selle viimase pildi peal nii mureliku ilmega on. Pärast rääkis, et munga sõrmed olevat maailma ilusaimad, mida ta eales on näinud, mispeale Chris arvas, et „now she’s getting a little bit strange”. Jaa, Mirjam, mida kõike nende sõrmedega teha ei saaks! Aga Sul on lootust, sest munk arvas, et ta jõuab võib-olla veel mitu korda munk olla ehk et vahepeal ei ole...

Annetasime raha ka koolile, mida peavad ja kus õpetavad mungad; riik seda üritust ei toeta.















Meile Mirjamiga meeldis ühes stupas kujutatud inimese teekond.

Eriti vahva on see, et kui vahetult enne surma on tegemist tõelise kondikubuga, siis surnuna on papi noorenenud ja muutunud vägagi rammusaks nokapooliseks kotkastele, kullidele või kellele iganes.

Õhtul jõmistasime vaikselt hollandlaste hotelli katusebaaris, mis oli üks hubane koht, kus sai ühtlasi hääd söögipoolist.

Monday, March 30, 2009

Tripilt naasnuna elamistingimustest

Olles veetnud 11 tundi järjest bussis (ok, vahepeal ikka mõni peatus tehti, kuivõrd bussis olid sellised sildid,
mille all, nagu näha, oli vahva imalat naeratust näole manada, siis teisiti poleks ilmselgelt saanud) ehk kuulanud-vaadanud kõik see aeg seda kohalikku igiimalat karaoked – seda ühte neist vähestest žanritest, mida riik lubab telest näidata (kuna see demonstreerib, kui ilus ja armas ja loomulikult pedantselt puhas, tolmukübemetu on kogu Kuningriigi elu) –, naasesin ringreisilt juba üleeile õhtul, aga jälitasin koos härrade Türgi alama poja Ostap Benderi ja aadlipealik Kiisuga nii hoolega 12 tooli ja briljante, et varem blogida polnud mahti. Need leitud, ei olnud mul ikka veel tohutut indu ringreisil puhtast lollusest tehtud ligi 300 pilti, millest enamus on sulaselge kõnts, ära sorteerida. Leidsin oma peost hoopis – vahelduseks ja loomulikult selleks et kätt (Eesti) elu pulsil hoida – Peep Vainu „Kõige tähtsama küsimuse”. Võtsin end nüüd korraks kokku ja siin ma nüüd kriban, aga täna sorteerimist lõpule viia ei viitsi ikkagi, kuigi alustasin, nii et reisiheietused jõuavadki teieni alles homme-ülehomme. Nii palju võin küll öelda, et blogimispaus oli mõnna ning üldse oli puhkus kosutav ja raputas vähemalt korraks välja vahepeal vaikselt tekkima hakanud uimast – oli pisut erksam, põnevam ja arendavam aeg kui dekadentsusele kalduv kudemine Sihanoukville’is. Nii et olen praegu rõõmus ja rõõsa.

 

Põnevaid väljakutseid, intrigeerivaid inimesi ja arenguvõimalusi leida ei ole siin käkitegu. Ja kes siia selle üle halama tuleb, on sisimas tegelikult selle olukorraga rahul või lihtsalt nõdrameelne – no leidis ka koha, kust otsida! Ja ega ma ka ei tulnud siia tsivilisatsiooni ega teaduse viimast sõna otsima, tõsi. Lootsin natukeseks aja maha võtta, et saaks lugeda, mõtteid koondada, kirjutada, mida 9/6 töönädal peaks kenasti võimaldama. Laua, tooli, lugemis-kirjutamislambi ja netiühendusega jaheda omaette nurgakese puudumisel on see siiski mõnevõrra raskendatud, nii et vaikselt mõlgutan vahel juba ka lahkumisplaane. Samas on tunne, et Eestis peaks kohe kuskile poole edasi tormama ja seda veel ka ei tahaks... No vaatame. Ühesõnaga, eks katsun, nagu Ostapki, „toimida nii, nagu dikteerib minu mõistus, terve instinkt ja väljakujunenud situatsioon” – niipalju kui mul seda va mõistust ja tervet instinkti on ja kuivõrd ma kujunenud situatsioonist aru saan, eks ole. Üks ports lugemist ootavaid raamatuid ja vaatamist ootavaid filme on veel järjekorras. Vähemalt kuuks ajaks peaks seda enam kui küllalt olema, iseäranis arvestades neid mitte kuigi mugavaid tingimusi selle järjekorra vähendamisel.

 

See jutt algas tegelikult ajendatult küsimustest, millised on ikkagi minu siinsed elamistingimused. No elame siin Nelega ca. 16-ruutmerises toakeses, kus on kaks pooleteist-inimese-voodit, üks kolme vahega riiulikene, telekas koos telekalauaga, millelt me teleka eemaldasime, paigutades selle laua alla, et saaks peldikupoti asemel mingitki lauapinda kasutada, seinal on fan ehk ventilaator, laes haiglavalgust heitev lamp. Duširuum-WC on ka, soe vesi sees. Ongi põhimõtteliselt kõik. Kardinad on tavaliselt ees – austusest kohalike vastu, sest kohalike töötajate sumisev sipelgapesa on otse meie akna taga ning ma eelistan voodis vahel siiski nende jaoks sündsusetuid asju teha, näiteks lugeda, napis riietuses ja jalad poikvel. Mõned pildid siis ka...




Tiba liiga soe ja niiske on meil siin ka – riided ja jalanõud kipuvad hallitama, mündid reageerima. Konditsioneerile minevat elektrikulu pole meie töötasu hulka arvatud ja elektri hind on siin teadagi kolm korda kõrgem kui Eestis; soovi korral võime oma ca. pool palka-naljanumbrit selle peale panna, et vaid öisel ajal konti kasutada; ootan parasjagu täpsemaid arvutusi. Ühesõnaga, selles toas pole muud teha kui voodisse prantsatada. Või siis entusiastlikumalt – sängi karata. Ja seejärel fantaasia piires võimalikke tegevusi kombineerida. Arvestades muidugi, et sa pole üksi. Heakene küll, peldikus potil saab ka istuda, lausa uksegi vahelt kinni panna, aga helisid see kinni muidugi ei hoia (nagu siin majas mitte ükski uks). Ja ok, pesta saab ka. Ja asju ühest kohast teise tõsta. Näe, terve nimekirja tegevusi sain siiski.

 

Ja alati saab minna muidugi ka baari, aga üksindust, vaikust ja rahu ning seda, et kellegagi poleks vaja tüüpilist hotelli-chit-chat’i arendada, seal loota muidugi ei maksa.

 

Aga kõik see on minu(!) kontekstist lähtuvalt peaaegu paradiis kohalike töötajate elamistingimustega võrreldes – neid elab ühes toakeses lugematu arv; ööseks laotatakse muidu hunnikusse kuhjatud madratsid laiali ja nii nad seal siis kui kilud karbis lebavad; pesemas käivad nad baari tualettruumis. Samas, ehk on nende ootused-vajadused isegi paremini täidetud? Sest paremate elamistingimustega kogemusi neil tõenäoliselt eriti ei ole. Ning näitkes mingitest lugemisvõimalustest nad ilmselt puudust ei tunne (äärmuslikul juhul sirvivad nad suure igavuse korral vahel ajakirju piltide vaatamiseks). Privaatsust nad ka arvatavasti taga ei igatse, kuna see ühiskond on siin ikka pigem kollektivistlik – täiskasvanuilegi meeldib koos olles laste kombel itsitada ja veiderdada, näiteks kulli mängida, vahel mõni näpp kellegi ribide vahele torgata või mõnele lemmikule ootamatult tugev obadus anda (jah, viimasel võib olla ka seksuaalseid alatoone – see on see füüsiline lähedus, mis enne abiellumist on aktsepteeritav, erinevalt käest kinni hoidmisest, suudlemisest rääkimata).

 

Mingi ümmarguse lõpu peaks välja imema... Aga ei viitsi. Ühesõnaga, st kahe sõnaga, kogu moos. Ja jälle tööle.

Saturday, March 21, 2009

Tripile

Homme põrutan siis tripile: Phnom Penhi kaudu Battambangi, sealt veeteed pidi Siem Reap'i ja Angkor Wat'i, kust Mirjam reedel minema lendab. Nii et enne järgmise nädala lõppu te must vaevalt midagi lugeda saate. Kohtumiseni!