Wednesday, April 1, 2009

Eelmise nädala tripist: teisipäeva õhtuni ehk Battambangini

Et siis asusime Mirjamiga, kellega tutvumise oli siin kui hingeõnnistus, eelmise nädala esmaspäeval Sihanoukville’ist bussidega Phnom Penhi kaudu Battambangi poole teele.

Tee pealt ostetud lehest saime teada, et Siem Riep’is, kuhu ka olime suundumas, oli toimunud madin ja tulistamine, mille tagajärjel sai käputäis kodanikke ka kuulid kerre. Tegemist oli kahe küla vahelise maaküsimusega. Nimelt peab kaks küla ühte ligi 100-hektarist maalappi kumbki enda omaks ja keegi pole suutnud asja lahendada. Nii siis juhtus, et ühe küla rahvas külvas, teine asus aga lõikama ja tüli oligi jälle käes. Me Mirjamiga arvasime, et meie ei taha seal külvata ega lõigata, mistõttu meile ei tohiks mingit ohtu olla.

Ilmateatest lugesime, et kolmapäeval on oodata a thunderstorm or two ehk äikest või mitut, meie aga otsustasime just selle päeva veeta paadiga Stung Sangkeri jõge mööda Battambangist Siem Reap’i kulgedes. Kui seal sellal ka mõned äiksed ja tormid olid, siis hästi salaja – meile jäid nad märkamata.

Samuti selgus lehest, et selles riigis on olemas ka senat, mille olemasolu õigustust artiklis vaagiti. Senationud leidsid muidugi, et nad on hästi vajalikud ja õiged onud ning on hulka heategusid korda saatnud. Ok, selgus, et paar seaduseelnõu on nad ka tagasi lükanud – keelevigade pärast. Üht-teist pudi-padi, mida senationud ise kahtlemata vägitegudeks pidasid, oli veel, aga uudiskünnist ei olenud minu siinoleku ajal ületanud miski – sestap tuli ka senati eksistents mulle üllatusena. Igatahes ületasid nad nüüd lõpuks uudiskünnise ühe tubli tulemusega tõesti – koormatäied pappi riigi raha on kuskile hästi kasulikult paigutatud – ja mis siin küsida – pole kahtlust, et kõik see teenib tõhusalt rahva huve.

Ma pidin vist tripist kirjutama, mitte ajalehtedest... Nojah, teie õnneks ma sel nädalal rohkem lehti ei näinud ka.

Sihanoukville’ist saati sattusime ühte bussi hollandlaste Sabina ja Chrisiga ning kui me siis Phnom Penhis bussi vahetasime ja nad peale meie ainsate valgete inimestena meie kõrvale istuma sattusid, tegime ka juttu. Nad osutusid väga sümpaatseks ja selgus, et nende marsruut kattus minu tagasisõiduni Sihanoukville’i minu omaga. Kui me neid hiljem veel paar korda juhuslikult kohtasime, siis edasi hoolitsesime saatuse eest juba ise – seiklesime ja einestasime sageli plaanitult koos.

Vahele üks pilt bussipausist. Mingil kummalisel põhjusel kükitasid kohalikud bussi kõrval.

Esiti polnud meil Mirjamiga otseselt plaanis Battambangi kaheks ööks jääda. Läksime Battambangi eelkõige seetõttu, et sealt lähtuv veetee Siem Reap’i pidavat Lonely Planeti järgi olema maalilisim selles riigis. Aga otsus Battambangi provintsis üks terve päev veeta oli seda väärt – lõpuks ometi ja väga meeldivaks vahelduseks olime eemale saanud suurematest turistihordidest ning oli võimalik näha natuke autentsemat kohalikku elu. Linnas endas ei mõistnud me küll suurt midagi peale hakata (olime seal vaid pimedal ajal ning linnas valgusteid ülearu palju ei olnud – ei mingeid valgustatud alleesid ega promenaade jõe kaldal, vastupidiselt meiesuguste naiivsete Euroopa turistide ootustele), aga päeval kihutasime tukiga mööda countryside’i ja ka mõningaid vaatamisväärsusi.

Nõnda me siis tandemina koos liikusime.

Mirjam on muidugi kaamera taga.

Vahepeal kehastusime ka terroristideks, sest tee oli kohati peaaegu tapvalt tolmune.



Tegime lõbusõitu ka puust valmistet ja eletrimootoriga varustet bambusrongiga. Seda asja, mille peal seisan, nimetataksegi siin rongiks.


Kuigi tee oli sirge, meenutas see mulle natuke omaaegse Tšehhi lõbustuspargi „Ameerika mägesid”, mis oli tollal tõsine hitt.


Oma rongisõidul kohtasime samal rööpmepaaril vastusõitvaid ronge. Siis tekkis küsimus, kes kellele ja kuidas teed peab andma. Õnneks oli olukord üsna lihtsasti lahendatav – rongi puust pealisehituse ja seejärel kahtlaselt jõusaalikange meenutavad rattapaarid sai, hop-hop-hop, korraks kõrvale tõsta.


Ühte vastutulevat rongi lükkasime aga lihtsalt enda ees ehk nende mõttes tagurpidi suunas.

Rong peatati, et võtaksime einet ehk ostaksime kohalikelt kraami, milleks meil erilist huvi polnud, aga igatahes olime sunnitult müügiputkas. Peagi avastasime selle tagant väikse tellisetehase – see oli ajaviiteks juba nati põnevam.





Loomulikult oli ka tellisetehasesse jõudnud võimuloleva partei valmisikampaania.

Neid on hoolega täis tipitud kogu riik, nt ka jõel loksuvte külakeste tõelised lobudikud. Opositsiooniparteide plakateid võib kohata vaid mõnda üksikut.

Kuskilt ilmusid välja mungad.

Peaaegu iga kohalik mees olevat vähemalt mingi perioodikese (kas või kaks kuud) oma elus munk. Mõni võib munk olla ka korduvalt ehk et vahepeal ei ole ja siis jälle on. Mungad tööga raha ei teeni, aga kasimata ega nälga ei jää nad mitte. Mõni tempel saavat pühade aegu sedavõrd palju ühetaolisi annetuspakikesi, et pärast saab need supermarketitele tagasi müüa – vastavad kokkuleppedki tehtud.

Tee peale jäi ka mitmeid pulmapidusid.









Vahepeal tegime ka sporti – ronisime mitmesse mäkke templeid vaatama – ja seda keskpäeva kandis ehk et päike küttis täiega lagipähe, mistap oli tegemist arvestatava katsumusega. Vett kulus liitrite viisi. Ka mõni koobas jäi ette.





Üks näide vaimumajast
Kui inimene vaimudele nende oma maja ei paku, siis võivat nad neile mitte mõeldud ehitisse kiusama tulla. Seega, pakub – peaaegu iga maja juures on oma vaimumajake (muidugi ka meie hotelli juures).Vaimumajades põletatakse viirukeid, neisse jäätakse ka süüa. Vaimumajalademeid võib näha ka väljamüügikohtades, milline asjaolu viitab tõsiseltvõetavale tööstusharule.

Selle mäe otsas sai ka käidud.

Üks mäega palmipilt
Vot ei saa mina siit täpselt aru, kas tegemist on kookos- või suhkrupalmidega. Kambodžas olevat suhkrupalme ühe hektari kohta kõige enam Kagu-Aasias ja nii nad neid ka hoolega ekspluateerivad – valmistavad, nagu nimigi ütleb, muidugi suhkrut, komme, ka äädikat, veini, ent samuti luudasid, paate.


Selles koopas piinasid ja tapsid punased khmeerid hulga kaasmaalasi.



See oli meie väike mägigiid.



Need on mu meelest ratsuritähed, mida mina olen kasvatanud korteris.

Ja siis nägime, et kohe-kohe on vihm meil kraes.

Ja nii oligi.

Olime seks ajaks sõbrunenud ühe mungaga, kes meile lahkesti ümbrust, enda elu ja kohalikku „ülemmunka” tutvustas.




Ei saa jätta märkimata, et munga käsi nähes lõi Mirjamil ootamatult välja sõrmefetiš – sellepärast ta selle viimase pildi peal nii mureliku ilmega on. Pärast rääkis, et munga sõrmed olevat maailma ilusaimad, mida ta eales on näinud, mispeale Chris arvas, et „now she’s getting a little bit strange”. Jaa, Mirjam, mida kõike nende sõrmedega teha ei saaks! Aga Sul on lootust, sest munk arvas, et ta jõuab võib-olla veel mitu korda munk olla ehk et vahepeal ei ole...

Annetasime raha ka koolile, mida peavad ja kus õpetavad mungad; riik seda üritust ei toeta.















Meile Mirjamiga meeldis ühes stupas kujutatud inimese teekond.

Eriti vahva on see, et kui vahetult enne surma on tegemist tõelise kondikubuga, siis surnuna on papi noorenenud ja muutunud vägagi rammusaks nokapooliseks kotkastele, kullidele või kellele iganes.

Õhtul jõmistasime vaikselt hollandlaste hotelli katusebaaris, mis oli üks hubane koht, kus sai ühtlasi hääd söögipoolist.

Monday, March 30, 2009

Tripilt naasnuna elamistingimustest

Olles veetnud 11 tundi järjest bussis (ok, vahepeal ikka mõni peatus tehti, kuivõrd bussis olid sellised sildid,
mille all, nagu näha, oli vahva imalat naeratust näole manada, siis teisiti poleks ilmselgelt saanud) ehk kuulanud-vaadanud kõik see aeg seda kohalikku igiimalat karaoked – seda ühte neist vähestest žanritest, mida riik lubab telest näidata (kuna see demonstreerib, kui ilus ja armas ja loomulikult pedantselt puhas, tolmukübemetu on kogu Kuningriigi elu) –, naasesin ringreisilt juba üleeile õhtul, aga jälitasin koos härrade Türgi alama poja Ostap Benderi ja aadlipealik Kiisuga nii hoolega 12 tooli ja briljante, et varem blogida polnud mahti. Need leitud, ei olnud mul ikka veel tohutut indu ringreisil puhtast lollusest tehtud ligi 300 pilti, millest enamus on sulaselge kõnts, ära sorteerida. Leidsin oma peost hoopis – vahelduseks ja loomulikult selleks et kätt (Eesti) elu pulsil hoida – Peep Vainu „Kõige tähtsama küsimuse”. Võtsin end nüüd korraks kokku ja siin ma nüüd kriban, aga täna sorteerimist lõpule viia ei viitsi ikkagi, kuigi alustasin, nii et reisiheietused jõuavadki teieni alles homme-ülehomme. Nii palju võin küll öelda, et blogimispaus oli mõnna ning üldse oli puhkus kosutav ja raputas vähemalt korraks välja vahepeal vaikselt tekkima hakanud uimast – oli pisut erksam, põnevam ja arendavam aeg kui dekadentsusele kalduv kudemine Sihanoukville’is. Nii et olen praegu rõõmus ja rõõsa.

 

Põnevaid väljakutseid, intrigeerivaid inimesi ja arenguvõimalusi leida ei ole siin käkitegu. Ja kes siia selle üle halama tuleb, on sisimas tegelikult selle olukorraga rahul või lihtsalt nõdrameelne – no leidis ka koha, kust otsida! Ja ega ma ka ei tulnud siia tsivilisatsiooni ega teaduse viimast sõna otsima, tõsi. Lootsin natukeseks aja maha võtta, et saaks lugeda, mõtteid koondada, kirjutada, mida 9/6 töönädal peaks kenasti võimaldama. Laua, tooli, lugemis-kirjutamislambi ja netiühendusega jaheda omaette nurgakese puudumisel on see siiski mõnevõrra raskendatud, nii et vaikselt mõlgutan vahel juba ka lahkumisplaane. Samas on tunne, et Eestis peaks kohe kuskile poole edasi tormama ja seda veel ka ei tahaks... No vaatame. Ühesõnaga, eks katsun, nagu Ostapki, „toimida nii, nagu dikteerib minu mõistus, terve instinkt ja väljakujunenud situatsioon” – niipalju kui mul seda va mõistust ja tervet instinkti on ja kuivõrd ma kujunenud situatsioonist aru saan, eks ole. Üks ports lugemist ootavaid raamatuid ja vaatamist ootavaid filme on veel järjekorras. Vähemalt kuuks ajaks peaks seda enam kui küllalt olema, iseäranis arvestades neid mitte kuigi mugavaid tingimusi selle järjekorra vähendamisel.

 

See jutt algas tegelikult ajendatult küsimustest, millised on ikkagi minu siinsed elamistingimused. No elame siin Nelega ca. 16-ruutmerises toakeses, kus on kaks pooleteist-inimese-voodit, üks kolme vahega riiulikene, telekas koos telekalauaga, millelt me teleka eemaldasime, paigutades selle laua alla, et saaks peldikupoti asemel mingitki lauapinda kasutada, seinal on fan ehk ventilaator, laes haiglavalgust heitev lamp. Duširuum-WC on ka, soe vesi sees. Ongi põhimõtteliselt kõik. Kardinad on tavaliselt ees – austusest kohalike vastu, sest kohalike töötajate sumisev sipelgapesa on otse meie akna taga ning ma eelistan voodis vahel siiski nende jaoks sündsusetuid asju teha, näiteks lugeda, napis riietuses ja jalad poikvel. Mõned pildid siis ka...




Tiba liiga soe ja niiske on meil siin ka – riided ja jalanõud kipuvad hallitama, mündid reageerima. Konditsioneerile minevat elektrikulu pole meie töötasu hulka arvatud ja elektri hind on siin teadagi kolm korda kõrgem kui Eestis; soovi korral võime oma ca. pool palka-naljanumbrit selle peale panna, et vaid öisel ajal konti kasutada; ootan parasjagu täpsemaid arvutusi. Ühesõnaga, selles toas pole muud teha kui voodisse prantsatada. Või siis entusiastlikumalt – sängi karata. Ja seejärel fantaasia piires võimalikke tegevusi kombineerida. Arvestades muidugi, et sa pole üksi. Heakene küll, peldikus potil saab ka istuda, lausa uksegi vahelt kinni panna, aga helisid see kinni muidugi ei hoia (nagu siin majas mitte ükski uks). Ja ok, pesta saab ka. Ja asju ühest kohast teise tõsta. Näe, terve nimekirja tegevusi sain siiski.

 

Ja alati saab minna muidugi ka baari, aga üksindust, vaikust ja rahu ning seda, et kellegagi poleks vaja tüüpilist hotelli-chit-chat’i arendada, seal loota muidugi ei maksa.

 

Aga kõik see on minu(!) kontekstist lähtuvalt peaaegu paradiis kohalike töötajate elamistingimustega võrreldes – neid elab ühes toakeses lugematu arv; ööseks laotatakse muidu hunnikusse kuhjatud madratsid laiali ja nii nad seal siis kui kilud karbis lebavad; pesemas käivad nad baari tualettruumis. Samas, ehk on nende ootused-vajadused isegi paremini täidetud? Sest paremate elamistingimustega kogemusi neil tõenäoliselt eriti ei ole. Ning näitkes mingitest lugemisvõimalustest nad ilmselt puudust ei tunne (äärmuslikul juhul sirvivad nad suure igavuse korral vahel ajakirju piltide vaatamiseks). Privaatsust nad ka arvatavasti taga ei igatse, kuna see ühiskond on siin ikka pigem kollektivistlik – täiskasvanuilegi meeldib koos olles laste kombel itsitada ja veiderdada, näiteks kulli mängida, vahel mõni näpp kellegi ribide vahele torgata või mõnele lemmikule ootamatult tugev obadus anda (jah, viimasel võib olla ka seksuaalseid alatoone – see on see füüsiline lähedus, mis enne abiellumist on aktsepteeritav, erinevalt käest kinni hoidmisest, suudlemisest rääkimata).

 

Mingi ümmarguse lõpu peaks välja imema... Aga ei viitsi. Ühesõnaga, st kahe sõnaga, kogu moos. Ja jälle tööle.

Saturday, March 21, 2009

Tripile

Homme põrutan siis tripile: Phnom Penhi kaudu Battambangi, sealt veeteed pidi Siem Reap'i ja Angkor Wat'i, kust Mirjam reedel minema lendab. Nii et enne järgmise nädala lõppu te must vaevalt midagi lugeda saate. Kohtumiseni!

Mis mulle selle nädala lehtedest silma jäi

Opositsioon väljendas peaministrile muret, et makse ei laeku sel aastal piisavalt, katmaks plaanitud kulusid, ja soovitas kohendada eelarvet. Kulusid on selleks aastaks eelmise aastaga võrreldes plaanitud 28% enam (kokku 1,75 mld $), samal ajal kui aasta esimese kahe kuu tulud on 27% väiksemad kui eelmisel aastal. Finantskriisist on mõjutatud Kambodža majanduse kõik neli alussammast: rõivatööstus, turism, põllumajandus ja ehitus. Opositsiooniliige prognoosib kogu selle aasta laekumisi vaid 57% ulatuses selle aasta eelarvest. IMF ennustas selle kuu algul Kambodža SKP langust 0,5%, sellal kui kuningriigi valitsuse prognoos on 6% SKP kasvu. Maksu- ja tolliameti asedirektor möönis impordimaksude mõningast langust ja ütles, et parlamendile tuli see üllatusena. Ta lubas, et tuluplaan vaadatakse veel esimesel kvartalil üle. Samal ajal ütles parlamendi esimene asepresident, et opositsioon ei peaks selle aasta eelarve pärast muretsema, et parlament on kõike ette näinud juba enne eelarve koostamist ning et on olemas fondid, mille raha kulutada, kui finantskriis peaks kohale jõudma.

 

---

 

Välisministeerium kritiseerib vihaselt 2008. a USA inimarengu aruannet, mille järgi Kambodža kaitsejõud olid haaratud seadusvälistesse tapmistesse, kus väljendati muret maaküsimuste ja ebaseaduslike elokohtadest väljatõstmise, võimuloleva partei liigse domineerimise ja ajakirjandusvabaduse piirangute üle, väites, et sel pole inimõiguste tegeliku olukorraga Kambodžas vähimatki seost ning et aruanne sisaldab tõestamata väiteid ja toetub eksitavale informatsioonile. Samal ajal süüdistas välisministeeriumi esindaja USA küsitlejaid poliitvangide piinamises Tai vanglates. Khmeeri Demokraatiainstituudi tegevjuht ütles, et mõistab valitsuse strateegiat heita valgust USA enda õigusrikkumistele, mida tuleb kahtlemata arutada, aga et sellised süüdistused ei vähenda sugugi kohalike rikkumiste olulisust.

 

Lisan, et PPP kajastab peaaegu iga päev „huvitavaid” surma- ja tapmisjuhtumeid ning seoses erinevate kinnisvaraarendusprojektidega erinevate piirkondade elanike väljatõstmist oma kodudest.

 

---

 

Majanduslikud raskused rõivatööstuses leiavad sagedat kajastamist. Alates augustist on oma uksed sulgenud 70 vabrikut ja koondatud on 51 000 töötajat, mistõttu laekub riigile loomulikult ka vähem makse. Mingi Kambodža vabakaubandusliidu onu arvab, et paljud on sulgenud uksed selleks, et vältida makse. Nenditakse, et konkurentsivõime tõstmiseks on vaja parandada kvaliteeti, arendada transporti ja vähendada bürokraatiat. Loomulikult õhutatakse jätkuvalt optimismi, et kohe hakkab kõik paremuse suunas liikuma või vähemalt ei lähe midagi enam hullemaks. Sellal kui kaubandusministeeriumi suuvooder arvab, et mitmesugused liidud saavad sektorit stimuleerida, kutsub Kambodža Rõivatootjae Liidu president 1000 erineva liidu tegevust piirama, kuna nende tegevus võib olla kahjulik. Ühtlasi avaldab viimane soovi „maailmale avalikult teatada, et mis tahes takistused meie ees ka ei seisa, Kambodža ei sure ära.” Oh, jumal tänatud, kivi langes sedamaid südamelt.

 

Ääremärkus: Aastail 2004-2008 investeeriti rõivatööstusse 1,96 mld $, millest 1,17 mld olid välisinvesteeringud.

 

---

 

Elektriga on kuningriigis ka probleeme. Et tagada maksimaalne elketrivõrguga katmine, üritatakse meelitada erainvestoreid, kuigi kontroll jääb ka järgmiseks 10 aastaks kindlasti riigile. Rahvusliku eletrivõrgu selgroogu loodetakse paika saada 2015. aastaks. Elekter maksab Kambodžas 18 USA senti kW/h ehk ca. 3 korda  rohkem kui nii Eestis kui Vietnamis, rääkimata suurtest liitumiskeerukustest ja korruptsiooniprobleemidest, mida on valusalt tunda saanud ka meie hotell. Riigi tähtis elektrionu ütleb, et elektri hind on nii kõrge lähtuvalt täielikust sõltuvusest kütuseimpordist omamaa ressursside puudumise tõttu, aga on ühtlasi kindel, et nii ei jää see teps mitte. Valitsus loodab sõlmida kütusetarnekokkulepped võtmepartneritega ja ehitada kivisöepõhise elektrijaama Sihanoukville’i sadama juurde. Ja veel, 10 km raadiuses alajaamadest saab võrgutariif ülekandekulude puudumise tõttu olema väiksem ehk maapiirkondades suhteliselt suurem. Plaanitava võrgu keskpunkt saab olema pealinn, mis tarbivat 85% riigi elektrist. Alajaama pealinna ja Sihanoukville’i plaanitakse 2011. aastaks. Võrk ühendatakse Lääne-Kambodžaga 2012. aastaks, varustamaks elektriga ka Siem Reapi ja Battambangi.

 

---

 

Võimulolev partei toetas väliskodanike osalemise keelamist kohalike omavalitsuse valimistel mais, kuna nad ei soovi, et välismaalased aitavad opositsiooniparteidel kampaaniat läbi viia ja kuna välismaalaste kommentaarid solvavat kambodža inimesi – keelamine aitavat ära hoida vägivalda, mis võib järgneda välismaalaste kommentaaridele. Rahvusvahelistele vaatlejatele pakub huvi politsei ja relvajõudude roll valimistulemuste mõjutamisel. Näis, kas neid üldse ligi lastakse...

 

---

 

HIV/AIDS puudutab ca. 65 000 kambodžalast, kusjuures sageli esineb HIV/AIDS siin koos tuberkuloosiga.

 

---

 

18. märtsil oli 39. aastapäev prints Sihanouk’i (kelle järgi on nime saanud ka meie linnake) troonilt tõukamise aastapäev Lon Nol’i ja prints Sirikmatak’i poolt. Seda riigipööret nähakse siin riigis erinevalt: kes näeb seda põhjusena, mis vallandas lõpuks kodusõja ja viis punaste khmeeride võiduni 1975. aastal, kes on Lon Nol’ile tohutult tänulik Vietnami kommunistlike jõudude invasiooni peatamise eest. Igatahes polariseerisid 1970. a sündmused Kambodža elanikkonda enam kui miski muu varem. See näitab taas kord lahendamatult vastuolulisi hoiakuid nii punaste khmeeride kui Vietnami võimuhaaramise suhtes siin riigis.

 

---

 

Haridusega on lood nadid. 2010. aastaks seatud eesmärk (mida vaevalt saavutatakse) on, et kooli läheb 100% kooliealistest ning kõik lõpetavad vähemalt 6 klassi. 2007-2008. a statistika järgi läks kooli 93,3% ning survival rate 6. klassi lõpuni oli vaid 52,5%; keskkooli (lower secondary) läks 34,8%, nn ülemkeskkooli (upper secondary) 14,8%. Sealjuures on hariduse kvaliteet pehmelt öeldes suvaline ja võib nt juhtuda, et isegi doktorikraadiga khmeer, milliseid ka siis nähtavasti mõni ikkagi olemas on, ei oska arvutil trükkida.

Thursday, March 19, 2009

Eelmine nädal

Nädal on möödas sellest, kui pikemalt kirjutasin. Eelmisel reedel oli mul vaba päev ja ühtlasi pidas suur osa mu sõpru Tartus hiiglama pidu ehk Peci jubileumi. Tahtsin Pecile ja kõigile sünnipäevalistele ettemängimiseks saata helitervituse, aga niuts-niuts, ebaõnnestus. Igatahes nägin Tiina piltidelt, et pidu oli tõeliselt suurejooneline ja lõppude lõpuks ei jäänud isegi mina peost päris puutumata – sain vähemalt peosöögist osa. Eile õhtul, peaaegu nädal pärast pidu, saabus siia nimelt Mirjam, kellega ma ise küll varem otse pole suhelnud, aga kelle eksistentsist ma paljude ühiste tuttavate tõttu täiesti teadlik olin. Tema minust samuti. Ja temal oli kaasas juubelipeoks küpsetatud Tiina muffin. Täitsa mega üllatus oli see küll! Ja seda ei kahandanud sugugi asjaolu, et mul hakkas sees jälle suurema hooga keerama, kui selle ära sõin. Olin eile järjekorde seedehäda ja väikse palavikugagi lapiti maas, s.t tulin tööpäeva keskel oma tuppa ära.

 

---

 

Vahepeal käisin kinos vaatamas „Slumdog Millionaire’i”, mis oli Hollywoodi filmi kohta ju täitsa kobe – olustiku ja soundtrack’i poolest iseäranis –, aga sisu ja teatavate vürtsielementide poolest ikka Hollywoodi happy end’iga armastuslooke. Aga ei, tasus ikkagi ära vaadata. Natuke peab ju ilmaeluga ka kursis olema.

 

Muide, meie kõrval asuvas kinos saab kõik kõige uuemad filmid ära vaadata. Legaalset pole ses mõistagi midagi. Aga kino on eriti chill – mugavad toolid-lauad ja madratsid, kont, vahepeal võid ise külmkapi kallal käia ja kui huvi on, siis loomulikult ka savutada. Seansi lõppedes maksad 3 $, pluss külmkapist võetud kraami eest.

 

---

 

Lasin endale masohhistlikult mõnuldes ka „Musta pori näkku” lüüa. Raamatu „kollasus” mind ei innustanud, pigem takistas, aga uskusin, et Mihkel Raud suudab ilmselt päris värvikalt ja vaimukalt kirjutada. Ja ta suutis mind isegi üllatada, kuigi ta laused olid vahel natuke nagu liialt pongestatultki värvikad – sedavõrd täiendirikkad, kohati ka raskepäraselt. Igatahes ma liitun Mihkel Raua tänudega nendel suunal, kes tema lauseid 6-kilomeetristest 3-kilomeetristeks ja 3-kilomeetristest veel veidi lühemaks hekseldasid.

 

Kuigi minu tutvusringkonnas on pervertidest lõuapoolikuid omajagu, leidsin Raua suurteosest enda jaokski uudseid „peeneid” väljendeid ja võrdlusi. Peale mahlaste roppuste, mis vaimukasse konteksti panduna on, teadagi, mulle alati armsad olnud, meenub ühe lemmikvõrdlusena „ujus rütmis nagu tuumakatastroofi üleelanud Peipsi tint” – see imposantne mitmeplaanilisus takistas mind täitsa tükk aega edasi lugemast. Üldse sai itsitada ikka päris hoolega, kaugelt rohkem kui valuliselt grimassitada. Viimast tuli siiski ka ette, nt Steinfeldi poistearmastuse tegevuskirjelduse juures – see oligi vist kõige karmim, sest, roppused roppusteks, see oli ka sisult tõsiselt räige.

 

Raamatu lõpp – tegelaste kirjeldus fotolt ja sümbolistlikkust taotlev eellugu ümbersünnile – oli nati nõrgem – kuidagi nagu väljaimetum – kui raamatu algus ja keskpaik, aga kuna mina enamasti just raamatute lõppe niikuinii ei mäleta, siis kokkuvõttes ütleksin Volmi sõnadega, tunnustavalt: „Mine munni, raisk!”

 

---

 

Vahepeal ka lõõgastusin mõnuga, leides selleks jaksu ka pärast tööd ehk keskööd ringi konnata, suhelda, tantsida...

 

Eelmisel reedel käisin Victory Hill’il Retox’i nimelises kohas Daniela viiuldamist kuulamas.

 

Aa, enne, ääremärkusena... Daniela tuleb oma lastega vist meie hotelli elama – pikemaks siis –, mis on väga vahva. Selle deal’i osas on teeneid Taavil. Praegu elab Daniela lastega Otrese rannas, kohas nimega I Don’t Know. See on linnast 5 km kaugusel ja seda vahemaad pimedal ajal läbida on neetult ohtlik. Ning sellal kui Daniela õhtuti linnas oma vabakutselise tööd teeb, on lastel ka Otrese ranna majakeses üsnagi ebaturvaline viibida.

 

Aga Retox asub teises linna otsas ühes punaste laternate tänavas, mistõttu sõitsin tuk-tukiga otse ukse ette. Õnneks on Retox ise, erinevalt selle tänava keskmisest, lihavaba – nii otsesemas kui kaudsemas mõttes ehk et tasulisi türaimejaid sealt ei leia (muhedad inglise-khmeeri omanikest perekonnaliikmed, kellega põhiliselt suhtlesingi, kinnitasid mulle, et hoolitsevad selle eest, nii et mul ei maksa ka karta, et keegi mind tülitama tuleb) lihast tehtud liharoogi ei saa samuti osta, küll aga lihasisalduseta „kala- ja liharoogi”. Mulle maitses üks selline „kalaroog” hea, kusjuures „kalal” oli isegi „kalanahk” peal, nii et välja nägi see asi tõesti täitsa kala moodi. Peale eelnevalt plaanitud live-kontserdikeste on ses kohas ka vabalava – hulk kitarre ja miskid pillid vist veel on alati saadaval, võid minna ja jämmima asuda. Ühesõnaga, õhkkond on mõnusalt vaba. Cool!

 

Ühel järgmistest õhtutest võtsin sellele punaste laternate tänavale meie baarist ühe hollandlasest „turvamehe” kaasa. Ta esiti küll arvas, et loogiliselt peaksin hoopis mina tema bodyguard olema sel tänaval, sellest aga keeldusin – ütlesin, et mina annan ta vabaks otsemaid, kui keegi teda endale soovib, – ning mis tahes suunalised turvameetmed osutusid lõpuks ebavajalikuks.

 

Hollandlane Paul tuli tegelt meie kõrval asuvasse kinno, aga kinoni oli 10 min aega, nii et otsustas meilt ühe õlle võtta. Ja pärast meie juures tagasi nagu 5 kopikat ja kiiret pole kuskile. 44-aastane pikajuukselise liibuva särgiga rokkari immitsat viljelev buutsamees, kes, nagu hiljem selgus, ei loobu buutsadest ka rannas, ei ole mehena just my cup of tea – ja kes minu, vana pipravitu jaoks üldse on, eks ole! –, ent jutu ja olemise poolest osutus ta täitsa sümpaatseks, nii et kui ta mind välja kutsus, pakkusin mina punased laternad välja.

 

Siin võib kes tahes sulle oma identiteediks mida iganes kokku vadrata ja hiljem osutuda jumal-teab-mis põhjustel mingis salapärases black list’is olevaks, mis võib paljastada ka põhjuse, miks tegelinski siin, seaduste eest varjulises kohas, kus peaaegu kõik on lubatud, üldse resideerub. Paul tundus siiski ohutu ja keskmisest usaldusväärsem. Tema arusaamad elust ja asjadest haakusid minu omadega kuidagi hämmastavalt ja harukordselt hästi. Hiljem selgus, et ta olevat miski itimees, kes 20 aastat vaid tööd rüganud, nõnda et polnud aega ega huvi ka naist-lapsi soetada. Nüüd on aga firmad maha müünud, mis võimaldavat tal määramatu aja maailmas ringi konnata. Nüüd on ta sedagi juba mitu aastat teinud, jätkab küll veel mõnda aega, aga arvas, et varsti vaja siiski miskit uut püsti panna – kuigi maailm on põnev ja värvikas, hakkab lõpuks ikka kuidagi igav. Jõudis mullegi oma paljudest ideedest kõnelda. Mage polnud neist ükski.

 

Teatud asjaolud panid mind siiski mõttes ohkama: not again, please! Sealjuures, HHH ehk ha-ha-haa ehk „hea hollandi huumor” peitus Pauli küsimuses: „Aga mis siis, kui ma olen mõne nädala pärast tagasi ja sulle abieluettepaneku teen?” Mida iganes, ja veel kord – not again, please!

 

Herr Papa oli väga armastusväärne, kui ta meid Nap House’is kohates otsemaid küsis: „Kas nussi ka teete?” Ta on oma seesuguste küsimuste õigustamiseks täitsa mõistliku seletusegi välja mõelnud: temagi peab Tallinnas söögikohta ning teenindajaks kandideerijatelt küsivat ta alati ka midagi säärast, kuna need peavad teenindajana ka selliste küsimustega toime tulema. Et nüüd testis ta mindki taas kord kui klienditeenindajat. Mind on sääraste küsimustega piisavalt treenitud, nii et verest välja ma küll ei löö, kuigi vahel ikkagi ei tule midagi eriti vaimukat vastamiseks pähe.

 

Nüüd on Paul siit igatahes lahkunud. Võib-olla suhtleme meili teel edasi, sest inimesena on ta igatahes huvitav ja meeldiv.

 

---

 

Öösel ujuda on tõesti mõnus ja turgutav ning parim aeg siin linnas üksinda jalutamiseks on kell 6 hommikul – enam-vähem okei temperatuur, suht vähe rahvast, vaikne ja rahulik. Ehk et kui tavaliselt valge naise uksest välja astudes tuututab, karjub „[motobai mii]” (mis tähendab loomulikult küsimust „would you like a motobike, miss?” ehk „preili, kas soovite motoküüti?”) ja juba liigub raisakullina su poole umbes paarkümmend kohalikku motomeest, kellest osa on märganud sind isegi ülejärgmisest kvartalist, siis hommikul kell 6 tülitab sind selle fraasiga vaid mõni üksik. Samas, enne 6 ei ole valgel naisel isegi mõeldav siin üksinda konnata, sest siis on alles pime ning röövimis- ja vägistamisjuhte ei ole siin linnas pehmelt öeldes vähe, kusjuures asi läheb pigem aina hullemaks kui paremaks. Tõenäoliselt piisaks vaid mõnest politseipatrullist siia-sinna, aga nõdrameelne on see, kes siin millestki säärasest unistab.

 

See on ka üks põhjus peale puhtinimliku laiskuse, miks siit linnast on raske pilte saada. Kui üldse öösel või üksinda ringi konnata, siis on mõistlik seda tühjade kätega ja ilma aksessuaarideta teha, hädapärase raha võib näiteks rinnahoidja vahele susata. Sestap jääb tänane jutuvada piltidega illustreerimata. Aa, oot, Paulist siiski üks ebaõnnestunud foto on...


---

 

Üks päev käisin bussijaamas flaierdamas ehk otsimas võimalust meie hotelli täituvust suurendada. Tõsi, sedapuhku edutult – valgeid inimesi saabus busside pealt minu jaamas viibimise ajal ca. 15, kellest vaid mõne õnnestus korraks isegi kergelt huvituma saada, aga sellega asi ka lõppes – hotelli ei jõudnud neist vist ikkagi keegi. Tavaliselt käivad flaiereid jagamas Renx, Pec ja Mattus oma tööpäeval ise, aga seekord röövis Taavi Peci korvi mängima. Igatahes tutvusin konkurentidest flaierdajatega ning busside saabumise vaheajal lasin Monkey Republic’u Stu’l endale malemängu õpetada. Minu elu esimene malematš sai ka peetud – mitte küll just ülearu edukalt, nagu aimata võib.

 

Bussijaamas on tuk-tuki-meeste võim. Nemad on selle ala seal ära jaganud ja ka flaierdajad peavad vahel neile miskit poetama – mitte flaiereid. Kui buss sisse tuleb, toimub tuk-tuki-meeste pealetung. Enamasti on neid märksa rohkem kui bussist mahatulevaid reisijaid. Ja üks nende endi hulgast siis ruuporiga kamandab seda väge. Antud tingimusis on bussist väljunud valge inimene muidu isegi suhteliselt õnnelik, kui valge, naeratav ja inglise keelt kõnelev inimene talle flaierit läheb pakkuma.

 

---

 

Täna on kark siis jälle kuidagi all, kuigi eile oli veel põhi alt ja väike palavik küttis ka. Mirjami ja temaga saabunud muffini ja sõnumite saabumine kodulinnast oli aga niivõrd meeldiv üllatus, et terviski paranes. Tahaks temaga juba ülehomme pealinna, Battambangi ja Siem Reap’i konnata – oleks ometi aeg sellest linnast väljapoole vaadata. Iseasi, kas ja kuidas töölt vabaks õnnestub saada... Lähen asja uurima.

Aeg jälle otsas

Ehh, mõtlesin küll, et täna jõuan ka muud juttu veidi kirjutada, aga võta näpust - aeg lendab linnutiivul, kusjuures täna jebis ka tasulise netipunkti ühendus, prrrr. Nüüd aeg otsas - vaja tööle asutada. Homme üritan uuesti.

Vahepeal on meid külastanud...

vasakult: Toomas, Peep ja Kalev;

Papa, kelle pilt korra juba sai üles pandud, aga panen selle pildi ka, kuna oma uue soenguga nägi ta vägagi minu papsi moodi välja;

laiadele massidele anonüümseks jääda soovinud seltskond;

Skype'i-poiss Kristo - esimene pääsuke minu siinoleku ajal ka minu kodulinnast (pesitseb teine küll konkurentide juures, kuna spetsiaalselt ei tahtnud alaliselt eestlastega mestis resideeruda, aga käib meil vahel baaris; tuli sõbraga, aga sõber kaotas end pidutsedes kuskile ära);

üks vahva perekond, vasakult: Kärt, Teele, Merle ja Ott. Ka nemad on nagu esimesed pääsuksed - ma polegisiin, vähemalt meie hotellis varem lastega perekondi näinud. Rohkem käib siin ikka mis tahes viisil lõõgastujaid, pidutsejaid, narkoturiste ja muid ekstremiste. Need pigem välistavad lapsed. Siia lastega tulla tundub olevat rasvase rinnaga julge hundi tükk.

Friday, March 13, 2009

Eile saabusid...

Mattuse sõbrad Gerd ja Kerli. Vahvad inimesed on.
Kui ma õigesti mäletan, siis pandi ka meie olümpiavõitjale nimi jalgpallur Gerd Mülleri järgi...