Friday, March 13, 2009

Olukorrast riigis ehk huumorirubriigi jätk

Mul hakkab kohalikust ajalehest ehk PPPst mingi sõltuvus vist kujunema. Igatahes oli see pagana hää vaheldus Undi "Kassi"-romaanidele, mille viimane ots mul venima kippus - no ei olnud nii põnev ja värvikas kui kohalik ajaleht. Pärast "tavakassi" ("Hüvasti, kollane kass!") oli "hiliskassi" ("Tere, kollane kass!") juba üsnagi igav lugeda, kuna kondikava ju ikkagi sama, ent siiski ei lubanud võrdlemishasart raamatut lõpetamata jätta. Samas, võinuks piirduda ka Kesküla võrdlusanalüüsiga, mis oli raamatu lõpus olemas, sealjuures üsnagi põhjalik ja hää. Keskülalt õppisin ka ühe uue sõna - 'travestia' - just travestiaga on "Kassi"-romaanide puhul tegu. Vot.

Aga et siis ikkagi huumorist...

Mõistetigi sellele endisele politseišefile mõrvakatse eest 16 aastat lisavangistust (muude pattude eest oli oma 60 a juba ees).

Rõivatööstus justkui üritaks vähenenud nõudluse kompenseerimiseks uusi turge - Jaapanit ja Venemaad - püüda, ent Jaapan ikka kuidagi ei soovi Kaombodža toodangut, kuna kvaliteet olevat nigel - nigelamgi kui Hiina toodangul - ja Venemaa suunal polegi tegelikult mingeid samme veel astutud.

Peaminister Hun Sen täna juba möönab mingisuguseid hädakesi majanduses, aga tema poolt väljakäidud murevaldkonnad ja -numbrid on ikka kordi kasinamad kui need, mida ettevõtjad ja analüütikud esitavad.

Peaminister annab teada, et nõustub parlamendikomisjonidesse lubama paari opositsiooniliiget (kel 9-liikmelistes komisjonides niikuinii ikkagi praktiliselt mingit mõju ei oleks), juhul kui nad kenamini käituma hakkavad (be nicer). Sealjuures avaldab kahtlust, kas parlament selle ikkagi heaks kiidaks.

Valitsus pani eelmise kuu lõpus päevase etteteatamisega keelu peale igasugustele spordikihlvedudele, mis olid siin hirmsa hoo sisse saanud, kuna see laostavat kohalikud inimesed, eelkõige moraalselt. Noh, iva ju asjas sees - ega see kihlavedamine mõistlik tegevus ega ilus äri ei ole -, aga selle tulemusel kannatasid hiljuti sellesse ärisse suuri investeeringuid teinud firmad tohutuid kahjusid (nt Cambo Six väidetavalt 12 mln $). Ei usu mina, et nad riigilt mingit kompensatsiooni saavad, kuigi ajuti riik midagi nagu lubaks. Ja sellest pole juttugi, et keegi 6000-8000 töö kaotanule midagi kompenseeriks. Lisaks on vesi ahjus spordiväljaannetel - huvi nende vastu on praktiliselt jahtunud. Riigi informatsiooniminister teatas, et tema ei usu, et sel on kihlvedude keelamisega mingi seos ja et spordiväljaandeid keegi keelama ei hakka. Samas, levib kuuldusi, et spordiväljaanded piiravad tiraaže ise - suures hirmus, et muidu hakkaks seda tegema riik, või paneks üldse kinni - kihlvedudele kaasaaitamise pärast.

Seda ma pole ka vist veel maininud, et peale motode ja tuk-tukide liigub siin siiski ka mõningaid autosid. Margiks on valdavalt Lexus, teisel kohal on Toyota. Muid marke polegi vist näinud...

Nüüd lähen kinno "Slum Dog Millionaire"-i vaatama, pärast plaanin Victory Hillile Daniela jämmimist kuulama-vaatama minna. Mul on nimelt vaba päev. See you!

Thursday, March 12, 2009

Olukorrast riigis

Eelmises The Phnom Penh Post (PPP) ülevaates kirjutasin ühest kohtualusest endisest politseišefist, keda koos kaaskondlastega süüdistatakse seitsmes surmapatus, k.a hilisema politseišefi mõrvakatses ja kelle vara on konfiskeeritud, mistõttu ei suuda ta enam ka advokaadile maksta. Ok, riik pakub kedagi omalt poolt, aga arvestades asjaolusid, poleks tost erilist abi. Tõenäoliselt peavad süüdistatavad oma elu kongis lõpetama ja mitte kaunilt, kuigi mõrvakatse ainukeseks tõenduseks on praegu "ohvrile" saadetud anonüümne kiri. Eilse PPP valguses paistab tõenäoline, et „kurikaelad” oli vaja kõrvaldada, kuna nad olid liiga aktiivsed võitlejad korruptsiooni ja narkokaubanduse vastu, aga tollele hilisemale politseišefile, kelle mõrvakatses seda punti süüdistatakse, käis see muidugi pinda. Viimane palus selle pulli lõpetada, aga talle ei kuuletutud – no ajab ju närvi muidugi!


Ja taas kord midagi väga tuttavlikku PPPst. Peaminister Hun Sen teatab, et majandusolukorra halvenemise prognoose tuleb ignoreerida ja hoolega tööd teha, iseäranis põllumajandusele rõhuda, põllule minna ja õnneks on meil siin ju ometi farmid olemas! Samal ajal kõnelevad analüütikud, et ka põllumajandussektoris on eksport raskendatud, kuna nõudlus on sealgi vähenenud ja nt Tai ei võta teatud Kambodža põllumajandussaadusi enam üldse vastu.


Üldiselt paistab, et põllumajandusega on siin riigis ka tõesti päris pekkis – kliima on ju imeline, aga ikka veavad nad igasugu põhiasju sisse, ise sügavad kõhtu. Nt paljud puuviljad tulevad põhiosas kommunistlikust Vietnamist või mujalt. Uskumatu, et õunte ega tomatite kasvatamisega nad ka siin hakkama ei saa! Ega see riisikasvataminegi siin kuigi suure hooga käi, vähemalt võrreldes naaberriikidega. Tai ja Vietnam – üks ühel pool Kambodžat, teine teisel pool – on maailma suurimad riisieksportöörid, andes kokku 50% kogu maailma riisiekpordist, ja on otsustanud riisikasvatuse ja ekspordi osas hakata koostööd tegema. Aga mida teeb Kambodža?! Ma täpselt selle riisitoodangu mahtu praegu ei tea, aga igatahes maailma 6 esieksportööri hulgas teda pole.


Tulles tagasi peaministri juurde... Hun Sen põhimõtteliselt leiab, et kui on ka hetkelisi pisikesi tagasilööke, siis kohe-kohe on kõik jälle jube hästi ja muretsemiseks ega abinõude tarvituselevõtuks pole põhjust. „Tõdeb”, et kuigi räägitakse majanduslangusest, püsivad majade hinnad stabiilsena jne. Sealjuures on leht täis artikleid, kuidas nt rõivatööstuse tulud langesid selle aasta jaanuaris eelmise aasta jaanuariga võrreldes 4 korda(!), et turistide arv on samuti langenud (need kaks sektorit esimest on sealjuures riigi põhilised tuluallikad), et mööblitootjatel on vesi ahjus, kuna ehitustegevus on oluliselt aeglustunud, et finantskriisi algusest tänaseni on töö kaotanud umbes miljon inimest ja trend on jätkuv jne jne. Kas kogesite äratundmisrõõmu?


Riiklik haridus-, meditsiini- ja transpordisüsteem siin riigis praktiliselt puuduvad. Khmeerid käivad koolis keskmiselt võib-olla paar aastat ja paljud ei käi mitte raasugi. Sealjuures on õppimine seda kallim, mida rohkem soovid õppida. Ma arvasain, et astmeline tulumaks on üks totramaid asju, mida ette võib kujutada, – milleks karistada inimesi, kes teistest rohkem tööd teevad?! Siiski tundub õppimise „karistatavus” isegi veel absurdsem. Aga no selge see, et rumalate inimestega on lihtsam manipuleerida, nii et midagi müstilist siin ei ole.


Muide, Kambodžaski on leitud vahvad naftavarud. Aga mida osatakse selles riigis selle kingitusega peale hakata! Ainuke võimalus on see värk kellelegi maha parseldada, sest siin ei mõista ju keegi naftat pumbata. Chevron vajab nüüd hädasti 600 kõrgkvalifitseeritud inseneri ja võtaks need siitsamast, aga keda pole, seda pole. Ükski kool midagi säärast ei õpeta, vähenenud on ka Vene koolides tudeerinute/tudeerijate arv. Ja vaevalt viitsib keegi ses osas lähiajalgi miskit ette võtta. Lootusetu! Ju peab Chevron kõik ikka sisse tooma.


No mis kõrgkvalifitseeritud insenerid! Leia sa siin riigis normaalsed ehitusinimesed! Seegi tundub mission impossible. Sellega puututakse praegu siin, meie hotellis, igapäevaselt otseselt kokku. Vaatepildid ja tulemused (ja iseäranis viimaste puudumine) on üsna uskumatud.


Olukorda riigis puutub ka see, et pesumasinaid siin üldiselt ei tunta, nõudepesumasinaid ammugi mitte. Võib-olla kellelgi kusagil on, aga mina pole kuulnud-näinud. Ja vaevalt kohalikud neid ka sooviksid, sest siis jääksid ju käsitsipesijate hordid puhta tööta.


Tänaseks aitab. Tööd peab ka tegema.

Vahepealsest

Üleeile saabus eestlastele lisa.


Saabusid Julia ja Uno.


Ning Kagu-Aasia tuurilt naasesid Ott (blond) ja Taavi, kes jäid eelnevalt jäädvustamata. Nüüd ka pilt olemas.

---

Üleeile sai rannas ämbriinimeste seas käidud, kuna oli täiskuu ja lootsin seal miskit tavalisest erilisemat näha. Tais olevat ju metsikud täiskuupidustused. Siin aga oli mu meelest vaiksem kui tavaliselt. Renx ütleski, et ta on pigem märganud, et täiskuu ajal ongi linnas vähem rahvast – ehk lähevad paljud seks ajaks Taisse täiskuupidustustele.

Baari sulgedes – üleeile siis – lasin baariülemal endale long island ice tea segada – õppe eesmärkidel – et menüüs olevat kokteili vajadusel ka ise oskaks segada –, aga eks ise pidin siis ka ära jooma ja maksma (ok, pool hinda). Kurinahk, see oli neetult kange! Koosneb see ju peaaegu kõigist mõeldavaist kange alkoholi sortidest ja paraku coca-colat enam eriti ei mahtunudki klaasi. Ühesõnaga, tegelikult see asi ikka päris niimoodi ilmselt ei käi – coca-colat peaks rohkem olema – siis oleks lahjem ka, aga no põhimõtteliselt see ongi suht vikat jook. Igatahes sain juba enne ämbritele üleminekut korraliku krundi alla.


---


Muide, rannas on siin kõige parem magada üldse – õhk ikkagi natuke liigub. Ma polegi veel proovinud, aga öösel pidavat ka eriti mõnus ujuda olema – päike on vee päeva jooksul küll peaaegu keema ajanud, aga seda suurem olevat jahutusefekt välja tulles – öösel on ju ikkagi lausa mõni kraad jahedam. Ses osas olin ma küll loll, et mingid jakid Eestist kaasa tarisin – need on siin tõesti täiesti üleliigsed – ka öösel. Maksimaalselt saab öösel selga panna mingi eriti õhukese pikkade varrukatega pluusi. Lihtsalt ei uskunud oma isa juttu. Vahel ajab ta udujuttu ka, aga seekord oli tal õigus.

---

Eile õhtul oli meil päris põnev kuulata Renxi, Taavi, Karli ja Uno pajatusi ja mõttevahetusi maailmapoliitilistel, Kagu-Aasia olustiku ja muudel teemadel. Üritati ka paika panna, mida selle Venemaaga ikka teha, mis Eestist saab jne. Ma ise olin eelmise õhtu täiskuust ja tööpäevast sedakorda üsna väsinud, nii et kuuldelgi püsimine oli juba natuke komplitseeritud, aga mõne ajalehest püütud tähelepaneku osas sain minagi suu lahti. Pean tunnistama, et ega ma Eestis elades selles kandis toimuva vastu erilist huvi ei tundnud, vastavad uudised pigem skip’isin – tundus see ju nii kauge ja minusse puutumatu olevat. Nüüd siin olles on asjalood veidi muutunud – ikka tahad ju teada, mis su ümber (mitte ainult selles linnas ja riigis, vaid ka ümberkaudu) toimub, kuidas siin asjad käivad, kes on kus mida näinud-kuulnud jne.

Wednesday, March 11, 2009

Kati ja gäng

Kuna kahetsusväärsel kombel ei olnud minul Mäeka-gängi reisijuhist Katist, kellega minagi mõnusasti aega veetsin ja lobisesin, ühtki pilti, siis palusin tal mõne siinviibimise ajast saata. Panen siia üles ka - mul ju missioon kõik eestlased, kellega siin kokku puutun, blogis ära näidata. Pealegi on Kati väga kajastamisväärne. Ja üldse, blogi "täitub" lausa imeväel! Kuigi piltide üleslaadimine on neetult aeganõudev.

Katiga seoses meenus, et leidsime oma eludest sarnaseid seiku/asjaolusid/huve. Näiteks, meil on eksid, keda vahel on ju vahva pisut taga rääkida. Teine asi oli see, et meil kummalgi on senise elu jooksul olnud kolm oppi: mandli-, pimesoole- ja silma-. Nüüd kõige tähtsusetumad tilu-lilu-opid tehtud. Mis järgmiseks? ... Ma arvan, et mu pead oleks vaja veidi korrigeerida... Miks mitte dekapiteerida... Küll sellest oleks abi! Mille vastu? Kõige - vahet pole, millest see koosneb. Ok, kisub ibaks.

Vasakult: Kati, Pirx, Kennu, Tults, Mäekas, Renx

Vasakult: Kati, mina, Prido, Dan
Kusjuures mulle endale hakkab sel pildil nüüd juba täitsa silma, et olin siis mõne kilo raskem.

Vasakult: Kennu, Kati, Tults, Pirx, Mäekas

Tuesday, March 10, 2009

Ilmateade: dušid, valingud ja valangud sagenevad

Asi hakkab siin vaikselt hooaja lõpu ehk suve poole kiskuma, mida peale meeltega tajutava kinnitavad ka The Phnom Penh Post'i ilmarubriigi väljendid "peamiselt pilvine", "partly sunny with a shower" ('osaliselt päikseline dušiga/valinguga', aga selle riigi kontekstis suht tõenäoline, et ka 'valanguga' - opositsiooniliidrite suunal, näiteks), "showers around" ('dušid/valingud/valangud ümberringi'), "times of clouds" ('pilvemomendid'), "periods of rains" ('vihmaperioodid').

Karl

Käib meil ikka üks vanem papi. Eile oli mul üldiselt tiheda tööpäeva vahel moment aega ja tegin juttu. Papil on väga hea ja selge inglise keel, aga kõneleb väga vaikselt, mistõttu üht-teist kõrvuni ei küüni. Vahest on keegi keelanud tal liialt kõvasti kõnelda, sest minu teada on vaegkuuljatel, kelle hulka Karlgi natuke kuulub, tavaliselt kalduvus just häälekusele.

 

Karl on sakslane ja elab Sihanoukville’is juba 8 aastat, mis on selles kontekstis metsikult pikk aeg, sest piirid avati Kambodžas vist üsna vähe aega enne seda ja ilmselt valitses siin alles üüratu tühjus. Kolas siin naaberriikides ringi ja kuulis, et nüüd on võimalik ka sellesse riiki tulla. Tuli ja jäi, kuna siin oli siis ilus, vaikne ja rahulik. Nüüd enam eriti ei ole, aga ta on selle maaga juba end sidunud – talle kuuluvat 3-4 maatükki, k.a paar õite magusat rannas, mida ta välja rendib (peale ühe, mida hakanud ühel hetkel enda omaks pidama mingi peaministrile lähedal seisev isik, kellega käiakse tulemuseta kohut juba aastaid), ja kuigi papi on üle 70, ehitavat ta praegu maja, elades ise hetkel hotellis, ning tal on 22-aastane kohalik girlfriend ning temaga pooleaastane laps. Vahi aga papit, mis! Küsimuse peale, miks ta meil alati üksinda söömas käib, girlfriend’i kaasa ei võta, vastas ta, et tollele ei meeldivat lääne söök.

Saabumisjuubeldus ja lahkumislein


Jälle kord. Eile oli seda iseäranis selgesti näha, sest üks suurem eesti grupp veetis meil oma viimast õhtut, teine just saabus ja juubeldas. Kummalegi seltskonnale tundus teine seltskond kummaline – erinevad arenguetapid. Lahkujad ei uskunud, et saabudes olid nemadki natuke nagu eile saabunud seltskond. Või kui, siis ainult naised – need jõid ja laaberdasid mis kole.

Lahkuja Kotkas vendade Marti ja lahkuja Erki vahel

Vasakult praegu veel jääjad: Ülo, Hannes, Marti ja Pec

Vasakult: lahkuja Kotkas Krisi ja Jaanuse vahel

Vasakult: Jaanus, lahkujad Margus ja Liisi, taga baariülem Sukhun

Lahkuja Kalle

Saabujad vasakult: Irma, Tarvo, Peeter ja Andres

Saabujad. Esireas: Peeter, Marek ja Irma, taga Tarvo ja Pepe

Saabujad Eve ja Andres

Üleeilne tantsuhoog

Üleeile tantsisime ja naersime end segi. See mulle meeldib, teadagi. Sedapuhku läksin esmakordselt kohalikega – baariülema Sukhuni ja paari tema õega (pildile jäi küll vaid üks). Selgus, et Sukhun ei ole tasemel mitte ainult tööl, vaid ka tantsuplatsil. Ja kaasaelajaid/-lööjaid liitus meiega jooksvalt ka omajagu. Energiat sai antud ja saadud mingites igatahes pagana suurtes ühikutes, higi valatud korraliku ämbri jagu ikka, pulli sai kõvasti.


Magama saime kuskil 4.30 ajal – minu jaoks norm – ärkasin 10 ajal ja kõik ok. Sukhun oli aga tööl juba kell 8. Minu teada ta ei magagi – aega eriti pole, sest raha on kangesti vaja, mistõttu tuleb tööd rabada nii hommikuses kui õhtuses vahetuses, ja isegi kui on, siis ikka ei saa, sest und lihtsalt ei tule. Seda enam oli ta õnnelik, et peol oli võimalik mind välja lülitada.


Mõned pildid ka.


Meie olime seekord küll Nap House'is, aga eemalt paistis Dolphin, mis on siin rannas teine põhiline tantsukoht.

Sukhuni õega

Esiplaanil Sukhun õega, tagant piilub Peci naine Lily(?)

Sukhuni õega


Vahepeal hüppas kusagilt välja Hannes.

Sukhun õega ja Lily(?)

Kambodža – (taand)arengumaa

Hingehädadega või arengusoovidega eurooplasel ma siia vähemalt klienditeenindajaks tulla ei soovita – hingehädad pigem süveneksid ning Euroopast siia saabunule võib see maa isiklikus plaanis pikema aja jooksul pigem taandarengumaaks osutuda. Samas, kui see on aktsepteeritav, siis palun.

 

Teisalt võib siin pikemat aega viibimist võtta ka kui oma tuuma kõvaduse sihilikku testimist ja jätkuvat drillimist. Intelligentsi ja taktitundelisuse kontsentratsioon ei ole siin pehmelt öeldes ülearu kõrge ning igasugustele ainelistele ja füüsilistele „leevendustele” on hõlbus ligipääs. Kui riskijulgust on, siis palun.

 

Saab näha ka inimkonna variatiivsuse seda poolt, millega ma oma Tartu elus kokku ei puutunud ega osanud enam isegi ette kujutada, et issanda loomaaed ikka tõesti nõnda üüratult suur võib olla. (Au olgu Issandale kõrges!) Kui oskad selle enda kasuks pöörata, siis palun.

 

Ühesõnaga, kui veel huvi ja seiklusjanu ka on, siis jah, palun-palun.

 

Mul praegu on, aga vaevalt et valgusaastaid.

Pihitool ehk armukadedus

Kohalik noor tüdruk puistas mulle üleeile natuke südant. Paistis teine seekord kuidagi õnnetu ja ma hakkasin uurima, mis mureks. Kuna tüdruku inglise keel ei ole suurem asi, oli vastastikune mõistmine natuke komplitseeritud. Mureks oli peika, kes olevat armukade – sageli kontrollib, kes tüdrukule helistab (sorides ka tema telefonis), ei lase tal pulmas, milleks üleslöömine võttis ometi ilmselt üüratu aja (minu järeldus, olles pulmaminejat näinud), üle paari tunni viibida jne. Kurtis teisigi muresid, nt peika soovivat peagi abiellu astuda ehk ühtlasi ka sängi heita – siin maal käivad need asjad üldiselt käsikäes ehk valdav enamus pidavat sest kinni –, tüdruk aga ei soovi veel sängi heita – kardab – ja pärast abiellumist ei saavat enam koolis käia (ses osas ma selgust ei saanud, miks siis sugugi ei saa). Samas olevat peika siiski hea partii, kuna ei tarbi narkotsi, suitseta ega joo, – sõbrad-tuttavad kiidavad heaks. Ometi on see armukadedus ikka tüütu.

 

Enne tüdrukut kõneles minuga haakuvatel teemadel tegelikult ka too peika. Nimelt, et tal on palju sõpru, ka tüdrukute seas, mis on vahva, aga armastab ta ikka kindlalt seda ühte tüdrukut, kellele ta end pühendada kavatseb; ja et temast saab ikka väga hea abikaasa sellele tüdrukule, kuna ta on korralik ja tubli poiss, ning mingeid tülisid, nagu teistel, neil kunagi olema ei saa.

 

Mida ma kostsin? Nõu andma ma inimestele eriti ei kipu. Iga inimene peab otsused oma elus ise tegema ja mina keeldun teiste täiskasvanud inimeste elude osas vastutust võtmast. Minusse mittepuutuvais asjus oma mõtteid ja arusaamu peale pressida pole minu rida, aga neist rääkida ju võin, kui kellelgi huvi on. Kusjuures ei saa salata, et olen ka mõnevõrra meelitet, kui mõnel on. Nii ma siis ütlesin poisile, et ilmselt vaid vähestel, kes tülitsevad, on see plaanis olnud, aga näe, ikka kuidagi juhtus nii. Tüdrukule rääkisin, et mina armukadedust ei mõista – pole ise tundnud, kuigi põhjust on nagu olnud (ehk vastavad testid on mul läbitud), ja ei salli ka, kui see minule on suunatud – iseäranis, kui seks vähimatki põhjust pole. Armukadedus on neetult ahistav.

 

Edasi ma kohalikule tüdrukule enam ei rääkinud, sest see oleks natuke liiga keerukaks läinud, arvestades keelebarjääri, aga siia võin ju üht-teist veel kirja panna. Pikaajalise suhte, mis minu puhul, tõsi, ei ole tükk aega enam kõne allagi tulnud, defineerib minu arusaama järgi kestusele suunatus ja vastav edasist käitumist oluliselt mõjutav vastastikune otsus(!), mille aluseks on kindel soov ja vastastikune usaldus, mitte hirmud, kompleksid ja kahtlused, mille sekka kvalifitseerub ka armukadedus. Viimased on pigem isiklikud probleemid, millele loota lahendust või leevendust ühele suhtele panustades on naiivne; nendega tuleb – küll maailmaga mitmekülgselt suhestudes, ent ikkagi ise toime saada – jah, ka siis, kui nende juured on lapsepõlves ehk et need on olulisel määral tingitud välistest asjaoludest, mille eest laps end kaitsta ei saanud. C’est la vie. Ja kui sa siis enam-vähem ise toime saad, tajud seda ka palju suurema võiduna kui mingit vinduvat suhet – seda suuremana, mida suuremast august sa välja oled roninud. Ja siis omandab „c’est la vie” resigneerunud ohkamise asemel vägagi positiivse värvingu – suhtega või suhteta, vahet pole. ... Hea küll, vahe vist ikkagi on. Ka mul ei oleks midagi suhte vastu, mida kokkuvõttes tajuksin positiivse lisandväärtusena, aga no ei ole sellist kujunenud, mis parata, ja hullu ka pole. Võib-olla on selles oma roll ka ettevaatuseks kahanenud kunagistel hirmudel... Nimetan seda sageli lihtsalt pipardamiseks. Nõnda bareerin ka uurimisi-puurimisi, mida minu vanuses ikka juba päris sageli ette tuleb, et miks mul ikka veel meest ega lapsi ei ole, – vastates nipsakalt, et meest ei ole enam(!) ja, tõsi, ühtlasi ka ikka veel, sest esiteks, ma olen pipar, teiseks, talumatu persoon. Igatahes on mul vähemalt pidurdavaid suhteid õnnestunud oma elus oluliselt piirata, asendades neid hoopis mitmekülgsemate ja õhulisemate suhetega ning ka lihtsalt iseendaga. Ja see on väga raskesti tulnud võit, muide.

 

Nojah, aga jutt algas ikkagi armukadedusest... Pikaajalises suhtes – senise kogemuse järgi ja arvatavasti ka edaspidi, kui seda testimise kohta elus üldse veel tuleb – olen ma monogaamne – kui asi toimib, pole mingit tarvidust muid asju aretada, vaatamata sellele, et kihvte ja mis tahes mõttes ahvatlevaid inimesi leidub maailmas alati. Aga voli kõigiga suhelda ja ka omaette konnata peab mul raudselt olema, millega ütlen taas kord, et ma ei salli armukadedust, mis ju pretendeerib vastavate piirangute seadmisele. Kui suhe ei toimi, siis tuleb selle suhtega midagi ette võtta, nt konkreetselt ära lõpetada, kui miski muu enam ei aita (selle tingimuse osas võiks ka mingid normaalsed ajalised jms kriteeriumid olla, aga praegu ei viitsi neile keskenduda). Enne sellist selgust muude teemade aretamisest, teiste raudade tules hoidmisest ma eriti aru ei saa. Blondiin, noh, - ei taipa lihtsalt. Ja oma partneri puhul ei salli ka, ehk et kui mingil viisil saab ikka ilmselgeks – sest kahtlustama ma eriti ei kipu –, et partner ka teisi raudu tules hoiab, isegi kui ei „rauta”, siis see mulle tõesti eriti ei sümpatiseeri. Mida senise kogemuse järgi küll ei juhtu, on see, et mul teise „raua” vastu mingi vimm tekiks; pigem isegi vastupidi – tekib sümpaatia. Aga milleks pidada partnerit, kes ise otsustada ei suuda või on eelkõige lihtsalt mugav! Pikaajalise suhte sel juhul lõpetaksin. Sealjuures pole sugugi välistatud muud suhtevormid, kui mõlemale säärane vangerdus sobib. Ja kui ei sobi, siis mis seal ikka – mõnele teisele kunagi ikka midagi sobib – elu läheb edasi, ära vaata tagasi. Hüva, natuke ikka vaata ka, aga rõhk võiks ikka mujal olla... Jaa, teadagi, kes minevikku ei mäleta, sellest midagi ei õpi, elab ka tegelikult tulevikuta – elab mingis rattas, kus kohtab aina samu rehasid, mille peale on nii mõnus astuda, sealjuures magusalt oiata ja oma kurba saatust kurta... Eks need naudingute allikad ole igaühel erinevad ja oldagu lahked. Viimati kirjeldatud ei kuulu minu valikute hulka.

 

Eh, ikka raske on ühe teema juures püsida... Lühi-tilu-lilu puhul võib piirduda mõne ühishuvikesega ja vaid seda/neid puhuti koos harrastada. Kui enam ei meeldi, siis enam ei harrasta. Armukadedus ja muud pretensioonid pole lihtsalt asjakohased. Või kui mingid säärased pretensioonid ühepoolselt tekivad ja närvidele hakkavad käima, siis nägemist. Ehk tere uued horisondid.

 

Ühesõnaga, armukadedus on nii tobe asi, et rohkem blogipinda see küll enam ei vääri.