Friday, March 13, 2009
Olukorrast riigis ehk huumorirubriigi jätk
Thursday, March 12, 2009
Olukorrast riigis
Eelmises The Phnom Penh Post (PPP) ülevaates kirjutasin ühest kohtualusest endisest politseišefist, keda koos kaaskondlastega süüdistatakse seitsmes surmapatus, k.a hilisema politseišefi mõrvakatses ja kelle vara on konfiskeeritud, mistõttu ei suuda ta enam ka advokaadile maksta. Ok, riik pakub kedagi omalt poolt, aga arvestades asjaolusid, poleks tost erilist abi. Tõenäoliselt peavad süüdistatavad oma elu kongis lõpetama ja mitte kaunilt, kuigi mõrvakatse ainukeseks tõenduseks on praegu "ohvrile" saadetud anonüümne kiri. Eilse PPP valguses paistab tõenäoline, et „kurikaelad” oli vaja kõrvaldada, kuna nad olid liiga aktiivsed võitlejad korruptsiooni ja narkokaubanduse vastu, aga tollele hilisemale politseišefile, kelle mõrvakatses seda punti süüdistatakse, käis see muidugi pinda. Viimane palus selle pulli lõpetada, aga talle ei kuuletutud – no ajab ju närvi muidugi!
Ja taas kord midagi väga tuttavlikku PPPst. Peaminister Hun Sen teatab, et majandusolukorra halvenemise prognoose tuleb ignoreerida ja hoolega tööd teha, iseäranis põllumajandusele rõhuda, põllule minna ja õnneks on meil siin ju ometi farmid olemas! Samal ajal kõnelevad analüütikud, et ka põllumajandussektoris on eksport raskendatud, kuna nõudlus on sealgi vähenenud ja nt Tai ei võta teatud Kambodža põllumajandussaadusi enam üldse vastu.
Üldiselt paistab, et põllumajandusega on siin riigis ka tõesti päris pekkis – kliima on ju imeline, aga ikka veavad nad igasugu põhiasju sisse, ise sügavad kõhtu. Nt paljud puuviljad tulevad põhiosas kommunistlikust Vietnamist või mujalt. Uskumatu, et õunte ega tomatite kasvatamisega nad ka siin hakkama ei saa! Ega see riisikasvataminegi siin kuigi suure hooga käi, vähemalt võrreldes naaberriikidega. Tai ja Vietnam – üks ühel pool Kambodžat, teine teisel pool – on maailma suurimad riisieksportöörid, andes kokku 50% kogu maailma riisiekpordist, ja on otsustanud riisikasvatuse ja ekspordi osas hakata koostööd tegema. Aga mida teeb Kambodža?! Ma täpselt selle riisitoodangu mahtu praegu ei tea, aga igatahes maailma 6 esieksportööri hulgas teda pole.
Tulles tagasi peaministri juurde... Hun Sen põhimõtteliselt leiab, et kui on ka hetkelisi pisikesi tagasilööke, siis kohe-kohe on kõik jälle jube hästi ja muretsemiseks ega abinõude tarvituselevõtuks pole põhjust. „Tõdeb”, et kuigi räägitakse majanduslangusest, püsivad majade hinnad stabiilsena jne. Sealjuures on leht täis artikleid, kuidas nt rõivatööstuse tulud langesid selle aasta jaanuaris eelmise aasta jaanuariga võrreldes 4 korda(!), et turistide arv on samuti langenud (need kaks sektorit esimest on sealjuures riigi põhilised tuluallikad), et mööblitootjatel on vesi ahjus, kuna ehitustegevus on oluliselt aeglustunud, et finantskriisi algusest tänaseni on töö kaotanud umbes miljon inimest ja trend on jätkuv jne jne. Kas kogesite äratundmisrõõmu?
Riiklik haridus-, meditsiini- ja transpordisüsteem siin riigis praktiliselt puuduvad. Khmeerid käivad koolis keskmiselt võib-olla paar aastat ja paljud ei käi mitte raasugi. Sealjuures on õppimine seda kallim, mida rohkem soovid õppida. Ma arvasain, et astmeline tulumaks on üks totramaid asju, mida ette võib kujutada, – milleks karistada inimesi, kes teistest rohkem tööd teevad?! Siiski tundub õppimise „karistatavus” isegi veel absurdsem. Aga no selge see, et rumalate inimestega on lihtsam manipuleerida, nii et midagi müstilist siin ei ole.
Muide, Kambodžaski on leitud vahvad naftavarud. Aga mida osatakse selles riigis selle kingitusega peale hakata! Ainuke võimalus on see värk kellelegi maha parseldada, sest siin ei mõista ju keegi naftat pumbata. Chevron vajab nüüd hädasti 600 kõrgkvalifitseeritud inseneri ja võtaks need siitsamast, aga keda pole, seda pole. Ükski kool midagi säärast ei õpeta, vähenenud on ka Vene koolides tudeerinute/tudeerijate arv. Ja vaevalt viitsib keegi ses osas lähiajalgi miskit ette võtta. Lootusetu! Ju peab Chevron kõik ikka sisse tooma.
No mis kõrgkvalifitseeritud insenerid! Leia sa siin riigis normaalsed ehitusinimesed! Seegi tundub mission impossible. Sellega puututakse praegu siin, meie hotellis, igapäevaselt otseselt kokku. Vaatepildid ja tulemused (ja iseäranis viimaste puudumine) on üsna uskumatud.
Olukorda riigis puutub ka see, et pesumasinaid siin üldiselt ei tunta, nõudepesumasinaid ammugi mitte. Võib-olla kellelgi kusagil on, aga mina pole kuulnud-näinud. Ja vaevalt kohalikud neid ka sooviksid, sest siis jääksid ju käsitsipesijate hordid puhta tööta.
Tänaseks aitab. Tööd peab ka tegema.
Vahepealsest
Üleeile saabus eestlastele lisa.
Saabusid Julia ja Uno.


Üleeile sai rannas ämbriinimeste seas käidud, kuna oli täiskuu ja lootsin seal miskit tavalisest erilisemat näha. Tais olevat ju metsikud täiskuupidustused. Siin aga oli mu meelest vaiksem kui tavaliselt. Renx ütleski, et ta on pigem märganud, et täiskuu ajal ongi linnas vähem rahvast – ehk lähevad paljud seks ajaks Taisse täiskuupidustustele.
Baari sulgedes – üleeile siis – lasin baariülemal endale long island ice tea segada – õppe eesmärkidel – et menüüs olevat kokteili vajadusel ka ise oskaks segada –, aga eks ise pidin siis ka ära jooma ja maksma (ok, pool hinda). Kurinahk, see oli neetult kange! Koosneb see ju peaaegu kõigist mõeldavaist kange alkoholi sortidest ja paraku coca-colat enam eriti ei mahtunudki klaasi. Ühesõnaga, tegelikult see asi ikka päris niimoodi ilmselt ei käi – coca-colat peaks rohkem olema – siis oleks lahjem ka, aga no põhimõtteliselt see ongi suht vikat jook. Igatahes sain juba enne ämbritele üleminekut korraliku krundi alla.
---
Eile õhtul oli meil päris põnev kuulata Renxi, Taavi, Karli ja Uno pajatusi ja mõttevahetusi maailmapoliitilistel, Kagu-Aasia olustiku ja muudel teemadel. Üritati ka paika panna, mida selle Venemaaga ikka teha, mis Eestist saab jne. Ma ise olin eelmise õhtu täiskuust ja tööpäevast sedakorda üsna väsinud, nii et kuuldelgi püsimine oli juba natuke komplitseeritud, aga mõne ajalehest püütud tähelepaneku osas sain minagi suu lahti. Pean tunnistama, et ega ma Eestis elades selles kandis toimuva vastu erilist huvi ei tundnud, vastavad uudised pigem skip’isin – tundus see ju nii kauge ja minusse puutumatu olevat. Nüüd siin olles on asjalood veidi muutunud – ikka tahad ju teada, mis su ümber (mitte ainult selles linnas ja riigis, vaid ka ümberkaudu) toimub, kuidas siin asjad käivad, kes on kus mida näinud-kuulnud jne.
Wednesday, March 11, 2009
Kati ja gäng

Kusjuures mulle endale hakkab sel pildil nüüd juba täitsa silma, et olin siis mõne kilo raskem.Tuesday, March 10, 2009
Ilmateade: dušid, valingud ja valangud sagenevad
Karl
Saabumisjuubeldus ja lahkumislein


Üleeilne tantsuhoog
Üleeile tantsisime ja naersime end segi. See mulle meeldib, teadagi. Sedapuhku läksin esmakordselt kohalikega – baariülema Sukhuni ja paari tema õega (pildile jäi küll vaid üks). Selgus, et Sukhun ei ole tasemel mitte ainult tööl, vaid ka tantsuplatsil. Ja kaasaelajaid/-lööjaid liitus meiega jooksvalt ka omajagu. Energiat sai antud ja saadud mingites igatahes pagana suurtes ühikutes, higi valatud korraliku ämbri jagu ikka, pulli sai kõvasti.
Magama saime kuskil 4.30 ajal – minu jaoks norm – ärkasin 10 ajal ja kõik ok. Sukhun oli aga tööl juba kell 8. Minu teada ta ei magagi – aega eriti pole, sest raha on kangesti vaja, mistõttu tuleb tööd rabada nii hommikuses kui õhtuses vahetuses, ja isegi kui on, siis ikka ei saa, sest und lihtsalt ei tule. Seda enam oli ta õnnelik, et peol oli võimalik mind välja lülitada.
Mõned pildid ka.
Meie olime seekord küll Nap House'is, aga eemalt paistis Dolphin, mis on siin rannas teine põhiline tantsukoht.

Kambodža – (taand)arengumaa
Hingehädadega või arengusoovidega eurooplasel ma siia vähemalt klienditeenindajaks tulla ei soovita – hingehädad pigem süveneksid ning Euroopast siia saabunule võib see maa isiklikus plaanis pikema aja jooksul pigem taandarengumaaks osutuda. Samas, kui see on aktsepteeritav, siis palun.
Teisalt võib siin pikemat aega viibimist võtta ka kui oma tuuma kõvaduse sihilikku testimist ja jätkuvat drillimist. Intelligentsi ja taktitundelisuse kontsentratsioon ei ole siin pehmelt öeldes ülearu kõrge ning igasugustele ainelistele ja füüsilistele „leevendustele” on hõlbus ligipääs. Kui riskijulgust on, siis palun.
Saab näha ka inimkonna variatiivsuse seda poolt, millega ma oma Tartu elus kokku ei puutunud ega osanud enam isegi ette kujutada, et issanda loomaaed ikka tõesti nõnda üüratult suur võib olla. (Au olgu Issandale kõrges!) Kui oskad selle enda kasuks pöörata, siis palun.
Ühesõnaga, kui veel huvi ja seiklusjanu ka on, siis jah, palun-palun.
Mul praegu on, aga vaevalt et valgusaastaid.
Pihitool ehk armukadedus
Kohalik noor tüdruk puistas mulle üleeile natuke südant. Paistis teine seekord kuidagi õnnetu ja ma hakkasin uurima, mis mureks. Kuna tüdruku inglise keel ei ole suurem asi, oli vastastikune mõistmine natuke komplitseeritud. Mureks oli peika, kes olevat armukade – sageli kontrollib, kes tüdrukule helistab (sorides ka tema telefonis), ei lase tal pulmas, milleks üleslöömine võttis ometi ilmselt üüratu aja (minu järeldus, olles pulmaminejat näinud), üle paari tunni viibida jne. Kurtis teisigi muresid, nt peika soovivat peagi abiellu astuda ehk ühtlasi ka sängi heita – siin maal käivad need asjad üldiselt käsikäes ehk valdav enamus pidavat sest kinni –, tüdruk aga ei soovi veel sängi heita – kardab – ja pärast abiellumist ei saavat enam koolis käia (ses osas ma selgust ei saanud, miks siis sugugi ei saa). Samas olevat peika siiski hea partii, kuna ei tarbi narkotsi, suitseta ega joo, – sõbrad-tuttavad kiidavad heaks. Ometi on see armukadedus ikka tüütu.
Enne tüdrukut kõneles minuga haakuvatel teemadel tegelikult ka too peika. Nimelt, et tal on palju sõpru, ka tüdrukute seas, mis on vahva, aga armastab ta ikka kindlalt seda ühte tüdrukut, kellele ta end pühendada kavatseb; ja et temast saab ikka väga hea abikaasa sellele tüdrukule, kuna ta on korralik ja tubli poiss, ning mingeid tülisid, nagu teistel, neil kunagi olema ei saa.
Mida ma kostsin? Nõu andma ma inimestele eriti ei kipu. Iga inimene peab otsused oma elus ise tegema ja mina keeldun teiste täiskasvanud inimeste elude osas vastutust võtmast. Minusse mittepuutuvais asjus oma mõtteid ja arusaamu peale pressida pole minu rida, aga neist rääkida ju võin, kui kellelgi huvi on. Kusjuures ei saa salata, et olen ka mõnevõrra meelitet, kui mõnel on. Nii ma siis ütlesin poisile, et ilmselt vaid vähestel, kes tülitsevad, on see plaanis olnud, aga näe, ikka kuidagi juhtus nii. Tüdrukule rääkisin, et mina armukadedust ei mõista – pole ise tundnud, kuigi põhjust on nagu olnud (ehk vastavad testid on mul läbitud), ja ei salli ka, kui see minule on suunatud – iseäranis, kui seks vähimatki põhjust pole. Armukadedus on neetult ahistav.
Edasi ma kohalikule tüdrukule enam ei rääkinud, sest see oleks natuke liiga keerukaks läinud, arvestades keelebarjääri, aga siia võin ju üht-teist veel kirja panna. Pikaajalise suhte, mis minu puhul, tõsi, ei ole tükk aega enam kõne allagi tulnud, defineerib minu arusaama järgi kestusele suunatus ja vastav edasist käitumist oluliselt mõjutav vastastikune otsus(!), mille aluseks on kindel soov ja vastastikune usaldus, mitte hirmud, kompleksid ja kahtlused, mille sekka kvalifitseerub ka armukadedus. Viimased on pigem isiklikud probleemid, millele loota lahendust või leevendust ühele suhtele panustades on naiivne; nendega tuleb – küll maailmaga mitmekülgselt suhestudes, ent ikkagi ise toime saada – jah, ka siis, kui nende juured on lapsepõlves ehk et need on olulisel määral tingitud välistest asjaoludest, mille eest laps end kaitsta ei saanud. C’est la vie. Ja kui sa siis enam-vähem ise toime saad, tajud seda ka palju suurema võiduna kui mingit vinduvat suhet – seda suuremana, mida suuremast august sa välja oled roninud. Ja siis omandab „c’est la vie” resigneerunud ohkamise asemel vägagi positiivse värvingu – suhtega või suhteta, vahet pole. ... Hea küll, vahe vist ikkagi on. Ka mul ei oleks midagi suhte vastu, mida kokkuvõttes tajuksin positiivse lisandväärtusena, aga no ei ole sellist kujunenud, mis parata, ja hullu ka pole. Võib-olla on selles oma roll ka ettevaatuseks kahanenud kunagistel hirmudel... Nimetan seda sageli lihtsalt pipardamiseks. Nõnda bareerin ka uurimisi-puurimisi, mida minu vanuses ikka juba päris sageli ette tuleb, et miks mul ikka veel meest ega lapsi ei ole, – vastates nipsakalt, et meest ei ole enam(!) ja, tõsi, ühtlasi ka ikka veel, sest esiteks, ma olen pipar, teiseks, talumatu persoon. Igatahes on mul vähemalt pidurdavaid suhteid õnnestunud oma elus oluliselt piirata, asendades neid hoopis mitmekülgsemate ja õhulisemate suhetega ning ka lihtsalt iseendaga. Ja see on väga raskesti tulnud võit, muide.
Nojah, aga jutt algas ikkagi armukadedusest... Pikaajalises suhtes – senise kogemuse järgi ja arvatavasti ka edaspidi, kui seda testimise kohta elus üldse veel tuleb – olen ma monogaamne – kui asi toimib, pole mingit tarvidust muid asju aretada, vaatamata sellele, et kihvte ja mis tahes mõttes ahvatlevaid inimesi leidub maailmas alati. Aga voli kõigiga suhelda ja ka omaette konnata peab mul raudselt olema, millega ütlen taas kord, et ma ei salli armukadedust, mis ju pretendeerib vastavate piirangute seadmisele. Kui suhe ei toimi, siis tuleb selle suhtega midagi ette võtta, nt konkreetselt ära lõpetada, kui miski muu enam ei aita (selle tingimuse osas võiks ka mingid normaalsed ajalised jms kriteeriumid olla, aga praegu ei viitsi neile keskenduda). Enne sellist selgust muude teemade aretamisest, teiste raudade tules hoidmisest ma eriti aru ei saa. Blondiin, noh, - ei taipa lihtsalt. Ja oma partneri puhul ei salli ka, ehk et kui mingil viisil saab ikka ilmselgeks – sest kahtlustama ma eriti ei kipu –, et partner ka teisi raudu tules hoiab, isegi kui ei „rauta”, siis see mulle tõesti eriti ei sümpatiseeri. Mida senise kogemuse järgi küll ei juhtu, on see, et mul teise „raua” vastu mingi vimm tekiks; pigem isegi vastupidi – tekib sümpaatia. Aga milleks pidada partnerit, kes ise otsustada ei suuda või on eelkõige lihtsalt mugav! Pikaajalise suhte sel juhul lõpetaksin. Sealjuures pole sugugi välistatud muud suhtevormid, kui mõlemale säärane vangerdus sobib. Ja kui ei sobi, siis mis seal ikka – mõnele teisele kunagi ikka midagi sobib – elu läheb edasi, ära vaata tagasi. Hüva, natuke ikka vaata ka, aga rõhk võiks ikka mujal olla... Jaa, teadagi, kes minevikku ei mäleta, sellest midagi ei õpi, elab ka tegelikult tulevikuta – elab mingis rattas, kus kohtab aina samu rehasid, mille peale on nii mõnus astuda, sealjuures magusalt oiata ja oma kurba saatust kurta... Eks need naudingute allikad ole igaühel erinevad ja oldagu lahked. Viimati kirjeldatud ei kuulu minu valikute hulka.
Eh, ikka raske on ühe teema juures püsida... Lühi-tilu-lilu puhul võib piirduda mõne ühishuvikesega ja vaid seda/neid puhuti koos harrastada. Kui enam ei meeldi, siis enam ei harrasta. Armukadedus ja muud pretensioonid pole lihtsalt asjakohased. Või kui mingid säärased pretensioonid ühepoolselt tekivad ja närvidele hakkavad käima, siis nägemist. Ehk tere uued horisondid.
Ühesõnaga, armukadedus on nii tobe asi, et rohkem blogipinda see küll enam ei vääri.












