Tuesday, March 10, 2009

Eestlased Sihanoukville'is

Nele libistamas mixed fuits shake'i
Üleval (vasakult): Liisa, Pec, Kris; all (vasakult): Kotkas ja Mattus. Mattust äkki polegi seni ühelgi pildil olnud...

Vasakult: Mart, Liina ja Margus

Hannes loeb aga Švejki

Vasakult: üleeile saabunud Papa; Marti ja Kris

Friday, March 6, 2009

Komplimentidest

Kui soomlane sind baarileti taga endaga välja nuiab ja n6uab seejuures vaid soomekeelset vastust, siis see ei ole teab mis vahva kompliment, aga see meeldis mulle küll: "Anu on säraküünal!" Ma ei pannudki, tähele, kes seda eile rannas eestlaste pundist ütles, aga ma tänan. :)

Thursday, March 5, 2009

Blogimisest, avalikkusest, sõprusest...

See blogimine on ikka päris kummaline värk tegelikult...

Kuigi ma olen mõneti omaette hoidev ehk karjas liikuda mulle eriti ei meeldi ja üksindust hindan kõrgelt, nimetan end sageli pooleldi naljatledes provotseerides "avalikuks naisterahvaks". Selles peitub koguni üks minu elupõhimõtteke, millest üritan kinni pidada. Nimelt, "avalik naisterahvas" selles kasutuses ei võrdu nt "pandav", "kerge vaevaga füüsiliselt pruugitav" vms, kuigi just sellise tähenduse omistamise võimalikkuse tõttu on seda sõnaühendit lõbus kasutada.

Põhimõte seisneb selles, et katsun käituda nõnda, et söandaksin kõigest võimalikult ausalt rääkida. See ei tähenda, et pean tingimata absoluutselt kõigest kellelegi, ammugi mitte paljudele rääkima. Sugugi mitte. Suurem osa jääb õnneks ikka rääkimata. Kes see kogu seda jama ikka kuulata viitsiks! (Ma enda arvates ei torma oma mõtteid ega tegemisi eksponeerima - ei tunne erilist vajadust; pealegi võib see tüütult pealetükkiv ja sellisel juhul ka kasutu ajaraisk olla.) Aga sedaviisi katsun oma tegevust reflekteerida küll, et kas julgeksin sellest, millega jälle hakkama sain, kellelegi ausalt kõnelda. Kui tekib tunne, et eriti ei julge, siis tuleb vähemalt edaspidi sellist käitumist üritada vältida, ja rääkida just nimelt see totter asi, mida esiti eriti rääkida ei söandanud, mõnele tõeliselt heale sõbrale ikka ära. Siis hakkab kergem küll. Siinkohal võiks arvata, et sel juhul peaks blogimine mu jaoks käkitegu olema.

Kõik ei ole siiski nii lihtne. Ma pole kunagi midagi kirjutanud/kõnelnud teadmisega, et sellele on juurdepääs põhimõtteliselt kõigil maailmas (vaatamata sellele, et mõned on eelistatumad kui teised). Ja see seab asja üsna harjumatusse valgusse. Sest seda minu põhimõte küll ei sisalda, et pean olema valmis ja võimeline kõigile kõigest rääkima. Näiteks, mõnda asja võin rääkida ühele heale sõbrale, teisele - kuigi samuti väga heale sõbrale - aga parem ei hakka. Miks? Sest iga inimesega on erinevad kokkupuute- ja mõistmispunktid, aga on ka alad, mis jäävad tumedaks ja vahel on parem nad selliseks jättagi - et, vaatamata suurtele pingutustele, mõistmatusest mitte juukseid kakkuma hakata ja kogu jama juures absoluutselt mitte kuskile edasi jõuda või jõuda edasi liiga suurte alternatiivkuludega. On ka selliseid asju, millest kõnelemine mõnele inimesele võib osutuda mulle mu enda hinnangul teenimatult kahjulikuks. Seda soovin ka vältida.

Kas need, keda oma sõpradeks nimetan, on siis üldse sõbrad? Muidugi on! Hea sõber ei ole see, kellele pean kõik hinge tagant ära rääkima, - see oleks sõltuvus, mitte sõprus. Selliseid, kellega ollakse n-ö nagu sukk ja saabas, nimetatakse vist südamesõpradeks. Neid mul siis ei ole. Kunagi ammu tundus see mulle endalegi imelik, isegi traagiline - kõigil paistis ju ikka nagu olevat - kuidas siis mina! Nüüd tundub hoopis õhuline, vaheldusrikas ja põnev, kusjuures sõpru saab olla täitsa palju ning sõbrad on ju kahtlemata "positiivsed kangelased". Tegelikult on sõbrad kõik, kellega seoses on mul mingeid positiivseid kogemusi - ok, juhul kui mingid jamad neid üles ei kaalu. Ka seda juhtub. Aga olnud positiivne ei kao sellegipoolest.

Nii ma siis kombin - vaikselt vist ka laiendan - neid piire, mida söandan kirjutada teadmisega, et seda võib lugeda igaüks. Piire julgen laiendada, kuna kirjutamine on oluliselt vähem pealetükkiv kui rääkimine - kes ei taha, see ei loe, sealjuures pole tavaliselt tarvidust kirjutaja ees vingerdada või vabandada. Kõigile kirjutamise plussiks kõnelemise ees on seegi, et võimaliku kahjuliku mõju tõenäosus väheneb, ma arvan, sest pigem osutub kahjulikuks see, kui keegi teab sinust midagi, mida teised teada ei tohi; kui aga lugeja teab, et see on niikuinii avalik, siis on tal vähem võimu.

Hmm, kuidagi ootamatult pikaks läks see jutt. Ja vahest ei tundu see homme mulle endalegi enam loogiline või adekvaatne, mine tea, aga tuhka temaga - täna julgen avaldada ikkagi. Eks homme vaatab edasi.

Ja üldse võib varsti vist blogisõltuvusest kõnelda, sest tegelikult plaanisin täna ju ka trenni minna, aga aeg on jälle otsas.

Nüüd jooksen tööle.

Tänane "The Phnom Penh Post"

Võtsin täna kohaliku ajalehe hekseldada. Enz, ma üritan nüüd natuke Sinu tööd teha ja anda põgusa ülevaate, milliseid kohalikke teemasid tänane "The Phnom Penh Post" lahkab.

Kirjutab, et seoses maamiiniohvrite arvu langemise ja edusammudega demineerimisel, tuleb ja saab suurendada abi ulatust ohvritele - lisaks füüsilisele rehabilitatsioonile on vaja tegelda ka sotsiaalse ja psühholoogilisega, leida töökohti jne. Samas, peetakse kahtlaseks, kas 2015. aastaks demineerimisse puutuv ohvrite Millennium Development Goal (MDG), mis seisneb maamiinide ja muude sõjast jäänud plahvatavate esemete ohvrite lisandumise lõppemises, ikka saavutatakse. Kuigi lisandunud kannatanute (nii vigastanute kui surmaga lõppenud juhtumite) arv on langenud ligi 3000-lt 1994. aastal 266-ni 2008. aastal, ei pruugi see olla vaid MDG juurutamisest tulenev, vaid on seotud nt sellega, et vanaraua hind on langenud jms.

Siis on "paljulubav" lugu sellest, kuidas peaminister Hun Sen ülendas endise sõjaväeülema Ke Kim Yani asepeaministriks, tegemaks enneolematuid pingutusi võitluses narkotsiga. (Sihanoukville'i eestlased ei tea siiani ühtki juhtumit, kui politsei on kedagi avalikul narkotsiga kauplemisel või selle pruukimisel mingil moel takistanud. Vaid surmajuhtumite korral üritatakse kedagi siiski peetida.)

On pikem kohaliku ajaloo teemaline vaagimislugu sellest, kes olid paremad - kas punased khmeerid või vietnamlased ning kes ikka keda kelle käest vabastas -, ja sellest, et need, kes olid esiti justkui punaste khmeeride vastu, tegid nendega ometi koostööd, võitlemaks Vietnami okupatsiooni vastu, sest prioriteedid peavad nende sõnul ikkagi paigas olema. Ei midagi üllatavat, eks ole.

USA eraldas vaesuse leevendamiseks Kambodzas sedapuhku 21 mln $. Vaesusemülkas sipleb kohaliku valitsuse statistika järgi enam kui iga kolmas khmeer, kusjuures see ei kajasta veel ülemaailmse finantskriisi mõjusid, milleks on veel sadade tuhandete vaesumine.

Siis on kaks "vahvat" lugu politseinikest - üks tulistas "kogemata" opositsiooniaktivisti, mis pealtnägija kirjelduse järgi nägi välja nii: politseinik tuli ohvri koju, saanud jaatava vastuse, et ohver teda tunneb, tulistas politseinik teda meetri kauguselt. Politseiniku pooldajad väidavad siiski, et ohver oli joobes ja ähvardas politseinikku kõplaga. Teine lugu on õnnetust politseinikust, kes ei suuda end kohtus enam kaitsta ja kelle tütred ei saa enam haridusteed jätkata, kuna tema pangaarved on külmutatud. Ta pöördus peaministri poole, et tema pangaarved osaliselt "sulatataks", märkides, et pangaarvetel on legaalne raha. Kohtu all on vaene õnnetuke mõrvade, inimröövide ja liigkasuvõtmise eest.

Ja siis on üks lugu, mis meenutab meie kontekstis sundüürnike ja Tallinn-Tartu maantee laiendamisega seonduvaid lugusid. Riik on müünud kinnisvaraarendajale kontori- ja kommertskeskuse arendamiseks maa, mis hõlmab raudteed ja kus elavad the Train A and B communities (ei tea, kas inimestel nendes kommuunides üldse nimed on) ning kellest on raske lahti saada, et ehitustöödega alustada saaks. Nüüd on neist kommuunidest leitud kolm kurikaela, kelle tõttu ähvardab kõiki kommuuniliikmeid armutu väljatõstmine. Riik olevat kommuuniliikmeile varem hüvitust pakkunud, aga nood polevat seda vastu võtnud - tahavad rohkem; aga riik ei anna.

Kas polnud ootuspärased ja tuttavlikud lood!

Minu eilne töövaba päev

Esiti plaanisin moto rentida, Otres beach'ile lugema, kinno, trenni ja sushit sööma minna, päeva kulgedes teostasin neist aga vaid viimase. Ok, lugesin ka, aga mitte Otres beach'il.

Kuigi meie hotelli menüü on täitsa kobe ja mitmekesine, tahaks vahepeal ikkagi midagi muud - peamiselt atmosfääri, aga ka toidu osas, nii et hommikul läksime Nelega randa sushi-kohta otsima. Öösel oli kolinal vihma tulnud ning hommik oli pilvine, teed veel märjad.Selgus, et sushit enne viit õhtul ei saa. Tutvusime natuke ümbruses olevate bungalow'tega - päris kauneid oli.




Einestasime seekord Monkey Republic'us - meie naabrite ja konkurentide juures. Muide, seal pakuti kartulisalatit, mis oli eesti variandist muidugi erinev, aga jummala kosutav ja hea - beekoniviilude, rohke värske kraami ja isegi millegi hapukoorelaadsega.

Siis kolasin jälle oma kolm tundi netis, makstes selle eest 3 $. Netipunktis kohtasin Danielat, kes võttis mind moto peale ja viis korealastele kuuluvasse lounge'i Cinderellas, kus ta lapsed juba ees olid. Ma olin nõus, sest see pidavat olema mõnus rahulik koht - ja oli ka -, kus vedelda ja oma asjadega tegelda. Ostsin ühe suure kausitäie jäätist, mille kamba peale ära sõime. Mõne aja pärast mu kaaslased lahkusid, mina unustasin end peaaegu õhtuni vot sellistesse asenditesse, nagu piltidelt näha.


Muide, selles "toolis" istudes/lamades võis üsna hästi tabada selle maa vastuolulisust. Minust paremale jäi fancy lounge, vasakul voolas aga solgirenn, mille ääres üks kohalik naine vahepeal pesu pesi.

Siis lonkisin natuke niisama ringi, läksin hotelli ja otsisin endale kaaslased - Estri ja Mardi -, kellega sushit sööma minna - üksinda pimedas ei soovitata minusugustel heledatel naisterahvastel ju ringi lonkida.

Sushi oli hõrk. Erinevalt siinsest kohalike toidust, midu mu kõht siiski just eriliselt ei tervita, oleksin jaapani roogi küll igapäevaselt ja suure rõõmuga nõus pruukima, kui see vaid nii kallis ei oleks.

Tee peal, kuldsete lõvide, kõrval uurisime ka kohalike pakutavat toidukraami, proovisin ka miski krabivarda järele ning tegin blogipidamise kohusetundest mõne pildi.

Kasiino








Hotellibaaris sai veel pisut ämbrist tinistatud ja lahkumismeeleolusid heietatud. Ester ja Mart läksid täna minema. Eile lahkusid Margit ja Andres. Nii see siin aina käib. Mina aga jään veel täitsa tükiks ajaks.

Wednesday, March 4, 2009

Eesti "kama"

Enesele peaaegu märkamata olen siiski hakanud käima külmkapi kallal vaheldumisi paljast musta leiba, suitsuvorsti ja Kalevi pralineekomme nihverdamas - puhtalt missioonitundest, eks ole - keegi peab need ju ära sööma, sest külmkapp on juba triiki Eestist pärit toidunodi täis.


Nii see kohalik õlu ja Eesti "kama" meil kapis kõrvu asetsevad. Kusjuures, jaa, kama tahaks ka! Keefiriga loomulikult! Mmm...

Modellidebüüt

Õde saatis mulle viimase minust Eestis, tema ReUse Republic'u avaüritusel tehtud pildi. See oli minu debüüt modellina, mis arvatavasti debüüdiks jääbki. Siin ta on.

Minu kolleegid

Sellised nad siis on. Vasakult: Tree, Aiy, Nele, Narin, Pheap, Sukhun, kusjuures Narin ja Pheap abielluvad mais, Tree ja Aiy plaanivad abielluda järgmisel aastal.
Üldiselt on kohalikud kolleegid loomult teenindusvalmid ja tegemistelt toimekad ning tööd kaotada ei soovi keegi - selle õigustuseks üritavad nad võimalikult palju siblida ja asjatada, mis küll kohati ei ole kõige mõistlikum. Näiteks, Narin üritab kõigest väest esimesena klientide juurde lauda tellimust võtma jõuda ja kahjuks sageli võidukalt - see mõjub arvatavasti pisut ründavalt, kui ta jalamaid menüüd pihku pistab ja siis sõnatult, aga ainiti tellimust ootama jääb. Ja kui talt siis midagi mis tahes mitte-khmeeri keeles küsitakse või kui kliendil on mingeid erisoove, siis ei saa ta aru, aga noogutab ja saabub hiljem vale asjaga. Kliendikeskne suhtumine ei ole neile päris omane, kuigi, kui üks kliendiküllane päev õhtusse jõudis, olevat Tree Nelele siirast rõõmu väljendanud, et tööd oli palju ja bossid saavad palju raha. Baariülem Sukhun tunneb asja siiski üsna hästi, kuigi personali suunajat ega koolitajat tast eriti ei ole. Ühesõnaga, kuna tahtmist ja agarust mu kolleegidel on, siis küllap oleks neid võimalik suunata.

Sõbrad, ma nägin teid.

Peale selle, et ma vahel mõnd sõbrakest muidugi ka unes näen, nägin ma teid, st meid eile ka telekas. Nimelt vaadati siin jälle punklaulupeo DVDd. Metsik nostalgia tuli peale, samas power sisse!

Muide, sõbrad, millal keegi teist mulle siia külla tuleb, ah? Ma ootan...

Suurest heldimusest lisan siia meenutuseks lausa hunniku pilte punklaulupeost ja selle ettevalmistustest ehk segakoori "Kolm peotäit mulda" proovidest.

Esimene punkkooriproov minu pool ehk minu debüüt dirigendina


Kolmas punkkooriproov: dirigent õpetab õpilastele rütmi.

Neljas punkkooriproov - päris karm, nagu pead kinni hoidvast Maalist näha võite





Punklaulupeo peaproov

Valmistumine rongkäiguks



Polnud aega korralikku punksoengut hankida, sai siis lihtsalt pisut tuuseldet.

Kulla koorillikmed tegid säänse lipu koorile. Kui ma õigesti mäletan, siis säänse kujutise idee pärines vist kogunisti minult - ma tegin küll pigem nalja, aga näe, Liina ja Maali võtsid kätte ja tegid ära - ja kui suurelt veel!


Fänn Silli publiku hulgast





Niigi olin kiiksuga sündinud, aga pärast seda pistet on täitsa kööga.

Rakvere laulukaare all. Kusjuures ETV tsenseeris meie koorilipu ära - näitas vaid vist paar korda ja hästi vilksamisi, et keegi aru ei saaks, mida oli kujutatud.



Õige, Kalle, enne punkimist tuleb lips ikka sirgu säeda.

Kanaema - puhevil ja kaagutab

Igaks juhuks lõikasin pildi alumise otsa ära, kuigi Efkal oleks nähtavasti kama... Samas, ega te millestki ilma ka ei jää - täpselt samasugune pesulaud nagu mina.

Rakvere linnapea ja Saaremäe poolt punkkummardet dirigent