Joonistamine on mind lapsest saati kiusanud - et mitte öelda, mulle vastik olnud - ja rahule ta mind ei jäta, sinder!
---
Mulle endale tundub, et viimastel aastatel olen hakanud easygoing-olemise kunsti kohati päris hästi valdama - mis ei tähenda, et seda alati vaja oleks või seda alati sooviksin -, lapsena olin aga pigem pingutatult püüdlik oivik - noh, selline, mitte milleski mitte kuigi andekas, aga igas asjas üsna tubli - peaaegu läbinisti viieline ikka. Ja sugugi mitte muretu.
Juba algklassides "ilutses" mu kulmude vahel vertikaalne vaokene. Mäletan, et keegi - seda küll mitte, kes, - juhtis sellele mu tähelepanu ja ähvardas varakult põhimõtteliselt kortsus vanaeideks saada. Mis tänaseks, hoolimata kunagisest sõnakuulekast kortsudest puiklemisest ehk kulmude juuksepiirile surumisest ja viimasel ajal puhtkohtlusest pakatavast pidevast irvitamisest – vahel imalusse kalduvast, vahel iroonilisest, mis aga mõlemal juhul samuti hulgaliselt kurde tekitab -, ongi praktiliselt juhtunud, eks ole. (Jeesus, miuke napakas lohisev lause tuli! Kes mingi mõtte välja loeb, võib end millegagi premeerida.)
See selleks. Mis te arvate, kas sellise inimese vaim ja meeled olid vabad millegi loomingulisega tegelema? ... Küsimus oli retooriline, vastus üsna ühene.
Ei saaks öelda, et selline olla oli mu vaba valik ja teadlik soov. Nüüd, täiskasvanuna, oleks iseasi. Kuigi nii ehk naa usun ma ka mingisse "jumal"-teab-kust-tulevasse geno- ja fenotüübist ja keskkonnast sõltumatu loomuse olemasolusse, mida täiesti mis tahes suunas ikka kangutada ei saa... Aga päris sageli saab sedagi hoopis enam suunata, kui arvata tahame või julgeme… Juhul kui me endale ise liiga kitsaid piire ei sea… Võib ju end mingis väljavabandamise või isegi enda tundmaõppimise vms tuhinas ka täiesti kinni piiritleda, seda ka loomuseks pidada ja sedaviisi end ise lämmatada... Teisalt, kuidagi võiks oma piire ikkagi nagu tajuda... Tegelikult, olulisem kui piiride ja puuduste teadvustamine - ja selle käigus ehk koguni nende väljamõtlemine, juurdeloomine - on heade eelduste ja tegelike/suurimate vajaduste ja soovide tundmaõppimine. Tuhka neist piiridest, kui valid selle tee, kus tõkkepuud ees ei ole! Ehk peaga vastu seina põrutamise asemel ukse, kust söakalt läbi astuda.
Oijah, see loomuseteema jne on ka väga intrigeeriv, aga kuidagi peab joonistamise juurde tagasi jõudma... Nojah, umbes taoline, nagu kirjeldasin, ma enda arvates tõesti olin. Mistõttu kunsti- ja tööõpetus kujunesid üheks suuremaks mureallikaks üldse - küll oli raske neid "5" peale punnitada! Ja paar korda tuligi veerandi hindeks ikka "4" ka. Oli see vast nadi tunne! Ja murekorts süvenes, kortsvanaeidestumine lähenes kiirustades. Eks ma siis kiunusin ja viunusin ja lasin päris sageli teistel enda eest joonistada. Kord kiunusin isegi isa ära - ta kopeeris mulle raamatust lugemispäevikusse aknaklaasi peal hariliku pliiatsiga ninasarviku või elevandi või mingi siukse tegelase - sellise helehalli. Ise ta armus sellesse täielikult. Kui ma siis pärast sain selle alla veerandihindeks "5-", koos umbes säherduse selgitusega, et leninlikke raamatuid vähe loetud vms - ja tõsi, ühtki polnud -, avaldas isa solvumist ja teatas, et see oli ka viimane kord, kui ta mulle mingeid pilte joonistab või üldse mu kooliasjadega tegeleb. Ega oli kah. Ühtlasi esimene. Või siis äkki ta paar korda ikkagi aitas mul midagi vene keele tunni jaoks tõlkida, poetades meelega mingit jerunda’d ja roppusi sisse… Ja paari aasta tagant ikka küsis, mitmendas klassis ma käin; ja mida iganes ma vastasin, muutus ta murelikuks (no niimoodi humoorikalt-irooniliselt – seda soont tal jagub) ja ütles alati, et kuule, nüüd küll juba aitab - jääd veel issile kätte muidu. Ja ega ta väga palju mööda ei pannudki.
Nii-nii, jälle kipun kõrvale kalduma... Kui ma gümnaasiumisse läksin, lootsin metsikult, et kunstiõpetusega on nüüd küll lõpuks ometi ühel pool - ja teistes koolides mu meelest lõppeski see asi ära -, aga tutkit brat - vahetasin end sellisesse kooli, kus oli ette nähtud kunstistuudio, mis kujunes hirmsamaks kui kunstiõpetuse tunnid iial varem.
Esimesest stuudiost mäletan, et Tallinna Bakalaureuse Erakooli õppemajas, mida meie, tasuliste õppurite, rahadega alles hakati üles ehitama ja mis pärast mu koolilõpetamist kuuldavasti päris nägusaks sai (jutt on praegusest Akadeemia Nord'ist), oli õppetingimuste koha pealt paras kaos, toolegi nappis. Kunstihullu proua Viidalepa dikteerimisel tuli üles tähendada mingi metsik nimekiri kunstitarbeid, mis kõik oli vaja järgmiseks korraks hankida. Alustades molbertist, eri liiki värvidest, orava-, ahvi- ja kurat-teab-mis-eluka-sabast tehtud pintslitest (väiksed iluliialdused on ju lubatud, eks) ning lõpetades - tooliga. See viimane pole mingi liialdus.
Üks poiss isegi tuli järgmine kord, tool kaenlas. Ja muide, tema saigi ehk just meie koolist endale kunstipisikukese külge - mitte küll niivõrd sest kunstistuudiost, kuivõrd minu jaoks samuti piinavast filmistuudiost, kus tuli kah põhiliselt ikkagi joonistada. Nüüd ta väntabki filme. "Detsembrikuumusest" olete vist ikka kuulnud, ehk näinudki.
Aga see neetud kunstistuudio, kus Anu veel sageli pärast tundi üritas mingeid pagana kriipse ja natüürmorte paberile saada, toimus lisaks kõigele laupäeviti, sellal kui teised noored lulli lõid.
Muide, kui ma kunagi mingil aimamatul põhjusel, milleks esimese hooga pole kindlasti minu oravasabapintslist puhuvad seniolematult värsked ja kogu maailma raputavad tuuled, peaksin kuulsaks saama, katsuge mu emalt mu üks ja ainuke kunstisuurteos - natüürmort mingist maltsast - odavalt kätte saada ja hingehinnaga maha müüa.
Aga kõik see rist ja viletsus pole paraku kaduvikku-möödanikku jäänud ning jälitab mind Kambodžaski. Khmeeri tähestiku kirjutama õppimine on vähemalt sama hull kui hullu Viidalepa kunstistuudios kriipsude komponeerimine. Ja kuigi ma ju kunsti tegelikult armastan ja see kunagi peas olnud totaalne tõrge on ka nagu ületatud - suudan ka lõõgastuda ja natuke loomingulisustki endale ligi lasta -, on kujutava kunsti tee teiste teedega võrreldes pigem ikka see tõkkepuuga tee, mida olen vältinud, mistõttu nii käe kui silma vilumatus annab päris tõsiselt tunda. Näiteks, vorbin näidise järgi pika joru enda arvates ühte ja sama tähte täitsa kenakesti valmis ja siis selgub, et mõned kukkusid välja veel halvemad kui teised. Ja mina nende kuradi krõnksude erinevusest aru ei saa! Kui õpetaja just iseäranis kannatlikult ei seleta, puust ja punaselt mitukümmend korda ette ei tee. Aga õnneks ikka seletab ja teeb. Harva juhtub, kui jõuan tulemuseni "almost", aga nagu olen kirjutanud - see ongi siin maal tegelikult maksimumkvaliteet, nii et mingeid edusamme siiski teen, pole hullu.
---
Aga kui nüüd päris aus olla, siis pole ka khmeeri keele häälikute tabamine-matkimine kergete killas ülesanne - mis siis, et muusikalist kuulmist on mul märksa enam kui kunstilist kätt.
---
Nii, asun jälle maalima ja häälitsema. Tsutsufrei!
Posts
