Monday, March 30, 2009

Tripilt naasnuna elamistingimustest

Olles veetnud 11 tundi järjest bussis (ok, vahepeal ikka mõni peatus tehti, kuivõrd bussis olid sellised sildid,
mille all, nagu näha, oli vahva imalat naeratust näole manada, siis teisiti poleks ilmselgelt saanud) ehk kuulanud-vaadanud kõik see aeg seda kohalikku igiimalat karaoked – seda ühte neist vähestest žanritest, mida riik lubab telest näidata (kuna see demonstreerib, kui ilus ja armas ja loomulikult pedantselt puhas, tolmukübemetu on kogu Kuningriigi elu) –, naasesin ringreisilt juba üleeile õhtul, aga jälitasin koos härrade Türgi alama poja Ostap Benderi ja aadlipealik Kiisuga nii hoolega 12 tooli ja briljante, et varem blogida polnud mahti. Need leitud, ei olnud mul ikka veel tohutut indu ringreisil puhtast lollusest tehtud ligi 300 pilti, millest enamus on sulaselge kõnts, ära sorteerida. Leidsin oma peost hoopis – vahelduseks ja loomulikult selleks et kätt (Eesti) elu pulsil hoida – Peep Vainu „Kõige tähtsama küsimuse”. Võtsin end nüüd korraks kokku ja siin ma nüüd kriban, aga täna sorteerimist lõpule viia ei viitsi ikkagi, kuigi alustasin, nii et reisiheietused jõuavadki teieni alles homme-ülehomme. Nii palju võin küll öelda, et blogimispaus oli mõnna ning üldse oli puhkus kosutav ja raputas vähemalt korraks välja vahepeal vaikselt tekkima hakanud uimast – oli pisut erksam, põnevam ja arendavam aeg kui dekadentsusele kalduv kudemine Sihanoukville’is. Nii et olen praegu rõõmus ja rõõsa.

 

Põnevaid väljakutseid, intrigeerivaid inimesi ja arenguvõimalusi leida ei ole siin käkitegu. Ja kes siia selle üle halama tuleb, on sisimas tegelikult selle olukorraga rahul või lihtsalt nõdrameelne – no leidis ka koha, kust otsida! Ja ega ma ka ei tulnud siia tsivilisatsiooni ega teaduse viimast sõna otsima, tõsi. Lootsin natukeseks aja maha võtta, et saaks lugeda, mõtteid koondada, kirjutada, mida 9/6 töönädal peaks kenasti võimaldama. Laua, tooli, lugemis-kirjutamislambi ja netiühendusega jaheda omaette nurgakese puudumisel on see siiski mõnevõrra raskendatud, nii et vaikselt mõlgutan vahel juba ka lahkumisplaane. Samas on tunne, et Eestis peaks kohe kuskile poole edasi tormama ja seda veel ka ei tahaks... No vaatame. Ühesõnaga, eks katsun, nagu Ostapki, „toimida nii, nagu dikteerib minu mõistus, terve instinkt ja väljakujunenud situatsioon” – niipalju kui mul seda va mõistust ja tervet instinkti on ja kuivõrd ma kujunenud situatsioonist aru saan, eks ole. Üks ports lugemist ootavaid raamatuid ja vaatamist ootavaid filme on veel järjekorras. Vähemalt kuuks ajaks peaks seda enam kui küllalt olema, iseäranis arvestades neid mitte kuigi mugavaid tingimusi selle järjekorra vähendamisel.

 

See jutt algas tegelikult ajendatult küsimustest, millised on ikkagi minu siinsed elamistingimused. No elame siin Nelega ca. 16-ruutmerises toakeses, kus on kaks pooleteist-inimese-voodit, üks kolme vahega riiulikene, telekas koos telekalauaga, millelt me teleka eemaldasime, paigutades selle laua alla, et saaks peldikupoti asemel mingitki lauapinda kasutada, seinal on fan ehk ventilaator, laes haiglavalgust heitev lamp. Duširuum-WC on ka, soe vesi sees. Ongi põhimõtteliselt kõik. Kardinad on tavaliselt ees – austusest kohalike vastu, sest kohalike töötajate sumisev sipelgapesa on otse meie akna taga ning ma eelistan voodis vahel siiski nende jaoks sündsusetuid asju teha, näiteks lugeda, napis riietuses ja jalad poikvel. Mõned pildid siis ka...




Tiba liiga soe ja niiske on meil siin ka – riided ja jalanõud kipuvad hallitama, mündid reageerima. Konditsioneerile minevat elektrikulu pole meie töötasu hulka arvatud ja elektri hind on siin teadagi kolm korda kõrgem kui Eestis; soovi korral võime oma ca. pool palka-naljanumbrit selle peale panna, et vaid öisel ajal konti kasutada; ootan parasjagu täpsemaid arvutusi. Ühesõnaga, selles toas pole muud teha kui voodisse prantsatada. Või siis entusiastlikumalt – sängi karata. Ja seejärel fantaasia piires võimalikke tegevusi kombineerida. Arvestades muidugi, et sa pole üksi. Heakene küll, peldikus potil saab ka istuda, lausa uksegi vahelt kinni panna, aga helisid see kinni muidugi ei hoia (nagu siin majas mitte ükski uks). Ja ok, pesta saab ka. Ja asju ühest kohast teise tõsta. Näe, terve nimekirja tegevusi sain siiski.

 

Ja alati saab minna muidugi ka baari, aga üksindust, vaikust ja rahu ning seda, et kellegagi poleks vaja tüüpilist hotelli-chit-chat’i arendada, seal loota muidugi ei maksa.

 

Aga kõik see on minu(!) kontekstist lähtuvalt peaaegu paradiis kohalike töötajate elamistingimustega võrreldes – neid elab ühes toakeses lugematu arv; ööseks laotatakse muidu hunnikusse kuhjatud madratsid laiali ja nii nad seal siis kui kilud karbis lebavad; pesemas käivad nad baari tualettruumis. Samas, ehk on nende ootused-vajadused isegi paremini täidetud? Sest paremate elamistingimustega kogemusi neil tõenäoliselt eriti ei ole. Ning näitkes mingitest lugemisvõimalustest nad ilmselt puudust ei tunne (äärmuslikul juhul sirvivad nad suure igavuse korral vahel ajakirju piltide vaatamiseks). Privaatsust nad ka arvatavasti taga ei igatse, kuna see ühiskond on siin ikka pigem kollektivistlik – täiskasvanuilegi meeldib koos olles laste kombel itsitada ja veiderdada, näiteks kulli mängida, vahel mõni näpp kellegi ribide vahele torgata või mõnele lemmikule ootamatult tugev obadus anda (jah, viimasel võib olla ka seksuaalseid alatoone – see on see füüsiline lähedus, mis enne abiellumist on aktsepteeritav, erinevalt käest kinni hoidmisest, suudlemisest rääkimata).

 

Mingi ümmarguse lõpu peaks välja imema... Aga ei viitsi. Ühesõnaga, st kahe sõnaga, kogu moos. Ja jälle tööle.

Saturday, March 21, 2009

Tripile

Homme põrutan siis tripile: Phnom Penhi kaudu Battambangi, sealt veeteed pidi Siem Reap'i ja Angkor Wat'i, kust Mirjam reedel minema lendab. Nii et enne järgmise nädala lõppu te must vaevalt midagi lugeda saate. Kohtumiseni!

Mis mulle selle nädala lehtedest silma jäi

Opositsioon väljendas peaministrile muret, et makse ei laeku sel aastal piisavalt, katmaks plaanitud kulusid, ja soovitas kohendada eelarvet. Kulusid on selleks aastaks eelmise aastaga võrreldes plaanitud 28% enam (kokku 1,75 mld $), samal ajal kui aasta esimese kahe kuu tulud on 27% väiksemad kui eelmisel aastal. Finantskriisist on mõjutatud Kambodža majanduse kõik neli alussammast: rõivatööstus, turism, põllumajandus ja ehitus. Opositsiooniliige prognoosib kogu selle aasta laekumisi vaid 57% ulatuses selle aasta eelarvest. IMF ennustas selle kuu algul Kambodža SKP langust 0,5%, sellal kui kuningriigi valitsuse prognoos on 6% SKP kasvu. Maksu- ja tolliameti asedirektor möönis impordimaksude mõningast langust ja ütles, et parlamendile tuli see üllatusena. Ta lubas, et tuluplaan vaadatakse veel esimesel kvartalil üle. Samal ajal ütles parlamendi esimene asepresident, et opositsioon ei peaks selle aasta eelarve pärast muretsema, et parlament on kõike ette näinud juba enne eelarve koostamist ning et on olemas fondid, mille raha kulutada, kui finantskriis peaks kohale jõudma.

 

---

 

Välisministeerium kritiseerib vihaselt 2008. a USA inimarengu aruannet, mille järgi Kambodža kaitsejõud olid haaratud seadusvälistesse tapmistesse, kus väljendati muret maaküsimuste ja ebaseaduslike elokohtadest väljatõstmise, võimuloleva partei liigse domineerimise ja ajakirjandusvabaduse piirangute üle, väites, et sel pole inimõiguste tegeliku olukorraga Kambodžas vähimatki seost ning et aruanne sisaldab tõestamata väiteid ja toetub eksitavale informatsioonile. Samal ajal süüdistas välisministeeriumi esindaja USA küsitlejaid poliitvangide piinamises Tai vanglates. Khmeeri Demokraatiainstituudi tegevjuht ütles, et mõistab valitsuse strateegiat heita valgust USA enda õigusrikkumistele, mida tuleb kahtlemata arutada, aga et sellised süüdistused ei vähenda sugugi kohalike rikkumiste olulisust.

 

Lisan, et PPP kajastab peaaegu iga päev „huvitavaid” surma- ja tapmisjuhtumeid ning seoses erinevate kinnisvaraarendusprojektidega erinevate piirkondade elanike väljatõstmist oma kodudest.

 

---

 

Majanduslikud raskused rõivatööstuses leiavad sagedat kajastamist. Alates augustist on oma uksed sulgenud 70 vabrikut ja koondatud on 51 000 töötajat, mistõttu laekub riigile loomulikult ka vähem makse. Mingi Kambodža vabakaubandusliidu onu arvab, et paljud on sulgenud uksed selleks, et vältida makse. Nenditakse, et konkurentsivõime tõstmiseks on vaja parandada kvaliteeti, arendada transporti ja vähendada bürokraatiat. Loomulikult õhutatakse jätkuvalt optimismi, et kohe hakkab kõik paremuse suunas liikuma või vähemalt ei lähe midagi enam hullemaks. Sellal kui kaubandusministeeriumi suuvooder arvab, et mitmesugused liidud saavad sektorit stimuleerida, kutsub Kambodža Rõivatootjae Liidu president 1000 erineva liidu tegevust piirama, kuna nende tegevus võib olla kahjulik. Ühtlasi avaldab viimane soovi „maailmale avalikult teatada, et mis tahes takistused meie ees ka ei seisa, Kambodža ei sure ära.” Oh, jumal tänatud, kivi langes sedamaid südamelt.

 

Ääremärkus: Aastail 2004-2008 investeeriti rõivatööstusse 1,96 mld $, millest 1,17 mld olid välisinvesteeringud.

 

---

 

Elektriga on kuningriigis ka probleeme. Et tagada maksimaalne elketrivõrguga katmine, üritatakse meelitada erainvestoreid, kuigi kontroll jääb ka järgmiseks 10 aastaks kindlasti riigile. Rahvusliku eletrivõrgu selgroogu loodetakse paika saada 2015. aastaks. Elekter maksab Kambodžas 18 USA senti kW/h ehk ca. 3 korda  rohkem kui nii Eestis kui Vietnamis, rääkimata suurtest liitumiskeerukustest ja korruptsiooniprobleemidest, mida on valusalt tunda saanud ka meie hotell. Riigi tähtis elektrionu ütleb, et elektri hind on nii kõrge lähtuvalt täielikust sõltuvusest kütuseimpordist omamaa ressursside puudumise tõttu, aga on ühtlasi kindel, et nii ei jää see teps mitte. Valitsus loodab sõlmida kütusetarnekokkulepped võtmepartneritega ja ehitada kivisöepõhise elektrijaama Sihanoukville’i sadama juurde. Ja veel, 10 km raadiuses alajaamadest saab võrgutariif ülekandekulude puudumise tõttu olema väiksem ehk maapiirkondades suhteliselt suurem. Plaanitava võrgu keskpunkt saab olema pealinn, mis tarbivat 85% riigi elektrist. Alajaama pealinna ja Sihanoukville’i plaanitakse 2011. aastaks. Võrk ühendatakse Lääne-Kambodžaga 2012. aastaks, varustamaks elektriga ka Siem Reapi ja Battambangi.

 

---

 

Võimulolev partei toetas väliskodanike osalemise keelamist kohalike omavalitsuse valimistel mais, kuna nad ei soovi, et välismaalased aitavad opositsiooniparteidel kampaaniat läbi viia ja kuna välismaalaste kommentaarid solvavat kambodža inimesi – keelamine aitavat ära hoida vägivalda, mis võib järgneda välismaalaste kommentaaridele. Rahvusvahelistele vaatlejatele pakub huvi politsei ja relvajõudude roll valimistulemuste mõjutamisel. Näis, kas neid üldse ligi lastakse...

 

---

 

HIV/AIDS puudutab ca. 65 000 kambodžalast, kusjuures sageli esineb HIV/AIDS siin koos tuberkuloosiga.

 

---

 

18. märtsil oli 39. aastapäev prints Sihanouk’i (kelle järgi on nime saanud ka meie linnake) troonilt tõukamise aastapäev Lon Nol’i ja prints Sirikmatak’i poolt. Seda riigipööret nähakse siin riigis erinevalt: kes näeb seda põhjusena, mis vallandas lõpuks kodusõja ja viis punaste khmeeride võiduni 1975. aastal, kes on Lon Nol’ile tohutult tänulik Vietnami kommunistlike jõudude invasiooni peatamise eest. Igatahes polariseerisid 1970. a sündmused Kambodža elanikkonda enam kui miski muu varem. See näitab taas kord lahendamatult vastuolulisi hoiakuid nii punaste khmeeride kui Vietnami võimuhaaramise suhtes siin riigis.

 

---

 

Haridusega on lood nadid. 2010. aastaks seatud eesmärk (mida vaevalt saavutatakse) on, et kooli läheb 100% kooliealistest ning kõik lõpetavad vähemalt 6 klassi. 2007-2008. a statistika järgi läks kooli 93,3% ning survival rate 6. klassi lõpuni oli vaid 52,5%; keskkooli (lower secondary) läks 34,8%, nn ülemkeskkooli (upper secondary) 14,8%. Sealjuures on hariduse kvaliteet pehmelt öeldes suvaline ja võib nt juhtuda, et isegi doktorikraadiga khmeer, milliseid ka siis nähtavasti mõni ikkagi olemas on, ei oska arvutil trükkida.

Thursday, March 19, 2009

Eelmine nädal

Nädal on möödas sellest, kui pikemalt kirjutasin. Eelmisel reedel oli mul vaba päev ja ühtlasi pidas suur osa mu sõpru Tartus hiiglama pidu ehk Peci jubileumi. Tahtsin Pecile ja kõigile sünnipäevalistele ettemängimiseks saata helitervituse, aga niuts-niuts, ebaõnnestus. Igatahes nägin Tiina piltidelt, et pidu oli tõeliselt suurejooneline ja lõppude lõpuks ei jäänud isegi mina peost päris puutumata – sain vähemalt peosöögist osa. Eile õhtul, peaaegu nädal pärast pidu, saabus siia nimelt Mirjam, kellega ma ise küll varem otse pole suhelnud, aga kelle eksistentsist ma paljude ühiste tuttavate tõttu täiesti teadlik olin. Tema minust samuti. Ja temal oli kaasas juubelipeoks küpsetatud Tiina muffin. Täitsa mega üllatus oli see küll! Ja seda ei kahandanud sugugi asjaolu, et mul hakkas sees jälle suurema hooga keerama, kui selle ära sõin. Olin eile järjekorde seedehäda ja väikse palavikugagi lapiti maas, s.t tulin tööpäeva keskel oma tuppa ära.

 

---

 

Vahepeal käisin kinos vaatamas „Slumdog Millionaire’i”, mis oli Hollywoodi filmi kohta ju täitsa kobe – olustiku ja soundtrack’i poolest iseäranis –, aga sisu ja teatavate vürtsielementide poolest ikka Hollywoodi happy end’iga armastuslooke. Aga ei, tasus ikkagi ära vaadata. Natuke peab ju ilmaeluga ka kursis olema.

 

Muide, meie kõrval asuvas kinos saab kõik kõige uuemad filmid ära vaadata. Legaalset pole ses mõistagi midagi. Aga kino on eriti chill – mugavad toolid-lauad ja madratsid, kont, vahepeal võid ise külmkapi kallal käia ja kui huvi on, siis loomulikult ka savutada. Seansi lõppedes maksad 3 $, pluss külmkapist võetud kraami eest.

 

---

 

Lasin endale masohhistlikult mõnuldes ka „Musta pori näkku” lüüa. Raamatu „kollasus” mind ei innustanud, pigem takistas, aga uskusin, et Mihkel Raud suudab ilmselt päris värvikalt ja vaimukalt kirjutada. Ja ta suutis mind isegi üllatada, kuigi ta laused olid vahel natuke nagu liialt pongestatultki värvikad – sedavõrd täiendirikkad, kohati ka raskepäraselt. Igatahes ma liitun Mihkel Raua tänudega nendel suunal, kes tema lauseid 6-kilomeetristest 3-kilomeetristeks ja 3-kilomeetristest veel veidi lühemaks hekseldasid.

 

Kuigi minu tutvusringkonnas on pervertidest lõuapoolikuid omajagu, leidsin Raua suurteosest enda jaokski uudseid „peeneid” väljendeid ja võrdlusi. Peale mahlaste roppuste, mis vaimukasse konteksti panduna on, teadagi, mulle alati armsad olnud, meenub ühe lemmikvõrdlusena „ujus rütmis nagu tuumakatastroofi üleelanud Peipsi tint” – see imposantne mitmeplaanilisus takistas mind täitsa tükk aega edasi lugemast. Üldse sai itsitada ikka päris hoolega, kaugelt rohkem kui valuliselt grimassitada. Viimast tuli siiski ka ette, nt Steinfeldi poistearmastuse tegevuskirjelduse juures – see oligi vist kõige karmim, sest, roppused roppusteks, see oli ka sisult tõsiselt räige.

 

Raamatu lõpp – tegelaste kirjeldus fotolt ja sümbolistlikkust taotlev eellugu ümbersünnile – oli nati nõrgem – kuidagi nagu väljaimetum – kui raamatu algus ja keskpaik, aga kuna mina enamasti just raamatute lõppe niikuinii ei mäleta, siis kokkuvõttes ütleksin Volmi sõnadega, tunnustavalt: „Mine munni, raisk!”

 

---

 

Vahepeal ka lõõgastusin mõnuga, leides selleks jaksu ka pärast tööd ehk keskööd ringi konnata, suhelda, tantsida...

 

Eelmisel reedel käisin Victory Hill’il Retox’i nimelises kohas Daniela viiuldamist kuulamas.

 

Aa, enne, ääremärkusena... Daniela tuleb oma lastega vist meie hotelli elama – pikemaks siis –, mis on väga vahva. Selle deal’i osas on teeneid Taavil. Praegu elab Daniela lastega Otrese rannas, kohas nimega I Don’t Know. See on linnast 5 km kaugusel ja seda vahemaad pimedal ajal läbida on neetult ohtlik. Ning sellal kui Daniela õhtuti linnas oma vabakutselise tööd teeb, on lastel ka Otrese ranna majakeses üsnagi ebaturvaline viibida.

 

Aga Retox asub teises linna otsas ühes punaste laternate tänavas, mistõttu sõitsin tuk-tukiga otse ukse ette. Õnneks on Retox ise, erinevalt selle tänava keskmisest, lihavaba – nii otsesemas kui kaudsemas mõttes ehk et tasulisi türaimejaid sealt ei leia (muhedad inglise-khmeeri omanikest perekonnaliikmed, kellega põhiliselt suhtlesingi, kinnitasid mulle, et hoolitsevad selle eest, nii et mul ei maksa ka karta, et keegi mind tülitama tuleb) lihast tehtud liharoogi ei saa samuti osta, küll aga lihasisalduseta „kala- ja liharoogi”. Mulle maitses üks selline „kalaroog” hea, kusjuures „kalal” oli isegi „kalanahk” peal, nii et välja nägi see asi tõesti täitsa kala moodi. Peale eelnevalt plaanitud live-kontserdikeste on ses kohas ka vabalava – hulk kitarre ja miskid pillid vist veel on alati saadaval, võid minna ja jämmima asuda. Ühesõnaga, õhkkond on mõnusalt vaba. Cool!

 

Ühel järgmistest õhtutest võtsin sellele punaste laternate tänavale meie baarist ühe hollandlasest „turvamehe” kaasa. Ta esiti küll arvas, et loogiliselt peaksin hoopis mina tema bodyguard olema sel tänaval, sellest aga keeldusin – ütlesin, et mina annan ta vabaks otsemaid, kui keegi teda endale soovib, – ning mis tahes suunalised turvameetmed osutusid lõpuks ebavajalikuks.

 

Hollandlane Paul tuli tegelt meie kõrval asuvasse kinno, aga kinoni oli 10 min aega, nii et otsustas meilt ühe õlle võtta. Ja pärast meie juures tagasi nagu 5 kopikat ja kiiret pole kuskile. 44-aastane pikajuukselise liibuva särgiga rokkari immitsat viljelev buutsamees, kes, nagu hiljem selgus, ei loobu buutsadest ka rannas, ei ole mehena just my cup of tea – ja kes minu, vana pipravitu jaoks üldse on, eks ole! –, ent jutu ja olemise poolest osutus ta täitsa sümpaatseks, nii et kui ta mind välja kutsus, pakkusin mina punased laternad välja.

 

Siin võib kes tahes sulle oma identiteediks mida iganes kokku vadrata ja hiljem osutuda jumal-teab-mis põhjustel mingis salapärases black list’is olevaks, mis võib paljastada ka põhjuse, miks tegelinski siin, seaduste eest varjulises kohas, kus peaaegu kõik on lubatud, üldse resideerub. Paul tundus siiski ohutu ja keskmisest usaldusväärsem. Tema arusaamad elust ja asjadest haakusid minu omadega kuidagi hämmastavalt ja harukordselt hästi. Hiljem selgus, et ta olevat miski itimees, kes 20 aastat vaid tööd rüganud, nõnda et polnud aega ega huvi ka naist-lapsi soetada. Nüüd on aga firmad maha müünud, mis võimaldavat tal määramatu aja maailmas ringi konnata. Nüüd on ta sedagi juba mitu aastat teinud, jätkab küll veel mõnda aega, aga arvas, et varsti vaja siiski miskit uut püsti panna – kuigi maailm on põnev ja värvikas, hakkab lõpuks ikka kuidagi igav. Jõudis mullegi oma paljudest ideedest kõnelda. Mage polnud neist ükski.

 

Teatud asjaolud panid mind siiski mõttes ohkama: not again, please! Sealjuures, HHH ehk ha-ha-haa ehk „hea hollandi huumor” peitus Pauli küsimuses: „Aga mis siis, kui ma olen mõne nädala pärast tagasi ja sulle abieluettepaneku teen?” Mida iganes, ja veel kord – not again, please!

 

Herr Papa oli väga armastusväärne, kui ta meid Nap House’is kohates otsemaid küsis: „Kas nussi ka teete?” Ta on oma seesuguste küsimuste õigustamiseks täitsa mõistliku seletusegi välja mõelnud: temagi peab Tallinnas söögikohta ning teenindajaks kandideerijatelt küsivat ta alati ka midagi säärast, kuna need peavad teenindajana ka selliste küsimustega toime tulema. Et nüüd testis ta mindki taas kord kui klienditeenindajat. Mind on sääraste küsimustega piisavalt treenitud, nii et verest välja ma küll ei löö, kuigi vahel ikkagi ei tule midagi eriti vaimukat vastamiseks pähe.

 

Nüüd on Paul siit igatahes lahkunud. Võib-olla suhtleme meili teel edasi, sest inimesena on ta igatahes huvitav ja meeldiv.

 

---

 

Öösel ujuda on tõesti mõnus ja turgutav ning parim aeg siin linnas üksinda jalutamiseks on kell 6 hommikul – enam-vähem okei temperatuur, suht vähe rahvast, vaikne ja rahulik. Ehk et kui tavaliselt valge naise uksest välja astudes tuututab, karjub „[motobai mii]” (mis tähendab loomulikult küsimust „would you like a motobike, miss?” ehk „preili, kas soovite motoküüti?”) ja juba liigub raisakullina su poole umbes paarkümmend kohalikku motomeest, kellest osa on märganud sind isegi ülejärgmisest kvartalist, siis hommikul kell 6 tülitab sind selle fraasiga vaid mõni üksik. Samas, enne 6 ei ole valgel naisel isegi mõeldav siin üksinda konnata, sest siis on alles pime ning röövimis- ja vägistamisjuhte ei ole siin linnas pehmelt öeldes vähe, kusjuures asi läheb pigem aina hullemaks kui paremaks. Tõenäoliselt piisaks vaid mõnest politseipatrullist siia-sinna, aga nõdrameelne on see, kes siin millestki säärasest unistab.

 

See on ka üks põhjus peale puhtinimliku laiskuse, miks siit linnast on raske pilte saada. Kui üldse öösel või üksinda ringi konnata, siis on mõistlik seda tühjade kätega ja ilma aksessuaarideta teha, hädapärase raha võib näiteks rinnahoidja vahele susata. Sestap jääb tänane jutuvada piltidega illustreerimata. Aa, oot, Paulist siiski üks ebaõnnestunud foto on...


---

 

Üks päev käisin bussijaamas flaierdamas ehk otsimas võimalust meie hotelli täituvust suurendada. Tõsi, sedapuhku edutult – valgeid inimesi saabus busside pealt minu jaamas viibimise ajal ca. 15, kellest vaid mõne õnnestus korraks isegi kergelt huvituma saada, aga sellega asi ka lõppes – hotelli ei jõudnud neist vist ikkagi keegi. Tavaliselt käivad flaiereid jagamas Renx, Pec ja Mattus oma tööpäeval ise, aga seekord röövis Taavi Peci korvi mängima. Igatahes tutvusin konkurentidest flaierdajatega ning busside saabumise vaheajal lasin Monkey Republic’u Stu’l endale malemängu õpetada. Minu elu esimene malematš sai ka peetud – mitte küll just ülearu edukalt, nagu aimata võib.

 

Bussijaamas on tuk-tuki-meeste võim. Nemad on selle ala seal ära jaganud ja ka flaierdajad peavad vahel neile miskit poetama – mitte flaiereid. Kui buss sisse tuleb, toimub tuk-tuki-meeste pealetung. Enamasti on neid märksa rohkem kui bussist mahatulevaid reisijaid. Ja üks nende endi hulgast siis ruuporiga kamandab seda väge. Antud tingimusis on bussist väljunud valge inimene muidu isegi suhteliselt õnnelik, kui valge, naeratav ja inglise keelt kõnelev inimene talle flaierit läheb pakkuma.

 

---

 

Täna on kark siis jälle kuidagi all, kuigi eile oli veel põhi alt ja väike palavik küttis ka. Mirjami ja temaga saabunud muffini ja sõnumite saabumine kodulinnast oli aga niivõrd meeldiv üllatus, et terviski paranes. Tahaks temaga juba ülehomme pealinna, Battambangi ja Siem Reap’i konnata – oleks ometi aeg sellest linnast väljapoole vaadata. Iseasi, kas ja kuidas töölt vabaks õnnestub saada... Lähen asja uurima.

Aeg jälle otsas

Ehh, mõtlesin küll, et täna jõuan ka muud juttu veidi kirjutada, aga võta näpust - aeg lendab linnutiivul, kusjuures täna jebis ka tasulise netipunkti ühendus, prrrr. Nüüd aeg otsas - vaja tööle asutada. Homme üritan uuesti.

Vahepeal on meid külastanud...

vasakult: Toomas, Peep ja Kalev;

Papa, kelle pilt korra juba sai üles pandud, aga panen selle pildi ka, kuna oma uue soenguga nägi ta vägagi minu papsi moodi välja;

laiadele massidele anonüümseks jääda soovinud seltskond;

Skype'i-poiss Kristo - esimene pääsuke minu siinoleku ajal ka minu kodulinnast (pesitseb teine küll konkurentide juures, kuna spetsiaalselt ei tahtnud alaliselt eestlastega mestis resideeruda, aga käib meil vahel baaris; tuli sõbraga, aga sõber kaotas end pidutsedes kuskile ära);

üks vahva perekond, vasakult: Kärt, Teele, Merle ja Ott. Ka nemad on nagu esimesed pääsuksed - ma polegisiin, vähemalt meie hotellis varem lastega perekondi näinud. Rohkem käib siin ikka mis tahes viisil lõõgastujaid, pidutsejaid, narkoturiste ja muid ekstremiste. Need pigem välistavad lapsed. Siia lastega tulla tundub olevat rasvase rinnaga julge hundi tükk.

Friday, March 13, 2009

Eile saabusid...

Mattuse sõbrad Gerd ja Kerli. Vahvad inimesed on.
Kui ma õigesti mäletan, siis pandi ka meie olümpiavõitjale nimi jalgpallur Gerd Mülleri järgi...

Olukorrast riigis ehk huumorirubriigi jätk

Mul hakkab kohalikust ajalehest ehk PPPst mingi sõltuvus vist kujunema. Igatahes oli see pagana hää vaheldus Undi "Kassi"-romaanidele, mille viimane ots mul venima kippus - no ei olnud nii põnev ja värvikas kui kohalik ajaleht. Pärast "tavakassi" ("Hüvasti, kollane kass!") oli "hiliskassi" ("Tere, kollane kass!") juba üsnagi igav lugeda, kuna kondikava ju ikkagi sama, ent siiski ei lubanud võrdlemishasart raamatut lõpetamata jätta. Samas, võinuks piirduda ka Kesküla võrdlusanalüüsiga, mis oli raamatu lõpus olemas, sealjuures üsnagi põhjalik ja hää. Keskülalt õppisin ka ühe uue sõna - 'travestia' - just travestiaga on "Kassi"-romaanide puhul tegu. Vot.

Aga et siis ikkagi huumorist...

Mõistetigi sellele endisele politseišefile mõrvakatse eest 16 aastat lisavangistust (muude pattude eest oli oma 60 a juba ees).

Rõivatööstus justkui üritaks vähenenud nõudluse kompenseerimiseks uusi turge - Jaapanit ja Venemaad - püüda, ent Jaapan ikka kuidagi ei soovi Kaombodža toodangut, kuna kvaliteet olevat nigel - nigelamgi kui Hiina toodangul - ja Venemaa suunal polegi tegelikult mingeid samme veel astutud.

Peaminister Hun Sen täna juba möönab mingisuguseid hädakesi majanduses, aga tema poolt väljakäidud murevaldkonnad ja -numbrid on ikka kordi kasinamad kui need, mida ettevõtjad ja analüütikud esitavad.

Peaminister annab teada, et nõustub parlamendikomisjonidesse lubama paari opositsiooniliiget (kel 9-liikmelistes komisjonides niikuinii ikkagi praktiliselt mingit mõju ei oleks), juhul kui nad kenamini käituma hakkavad (be nicer). Sealjuures avaldab kahtlust, kas parlament selle ikkagi heaks kiidaks.

Valitsus pani eelmise kuu lõpus päevase etteteatamisega keelu peale igasugustele spordikihlvedudele, mis olid siin hirmsa hoo sisse saanud, kuna see laostavat kohalikud inimesed, eelkõige moraalselt. Noh, iva ju asjas sees - ega see kihlavedamine mõistlik tegevus ega ilus äri ei ole -, aga selle tulemusel kannatasid hiljuti sellesse ärisse suuri investeeringuid teinud firmad tohutuid kahjusid (nt Cambo Six väidetavalt 12 mln $). Ei usu mina, et nad riigilt mingit kompensatsiooni saavad, kuigi ajuti riik midagi nagu lubaks. Ja sellest pole juttugi, et keegi 6000-8000 töö kaotanule midagi kompenseeriks. Lisaks on vesi ahjus spordiväljaannetel - huvi nende vastu on praktiliselt jahtunud. Riigi informatsiooniminister teatas, et tema ei usu, et sel on kihlvedude keelamisega mingi seos ja et spordiväljaandeid keegi keelama ei hakka. Samas, levib kuuldusi, et spordiväljaanded piiravad tiraaže ise - suures hirmus, et muidu hakkaks seda tegema riik, või paneks üldse kinni - kihlvedudele kaasaaitamise pärast.

Seda ma pole ka vist veel maininud, et peale motode ja tuk-tukide liigub siin siiski ka mõningaid autosid. Margiks on valdavalt Lexus, teisel kohal on Toyota. Muid marke polegi vist näinud...

Nüüd lähen kinno "Slum Dog Millionaire"-i vaatama, pärast plaanin Victory Hillile Daniela jämmimist kuulama-vaatama minna. Mul on nimelt vaba päev. See you!

Thursday, March 12, 2009

Olukorrast riigis

Eelmises The Phnom Penh Post (PPP) ülevaates kirjutasin ühest kohtualusest endisest politseišefist, keda koos kaaskondlastega süüdistatakse seitsmes surmapatus, k.a hilisema politseišefi mõrvakatses ja kelle vara on konfiskeeritud, mistõttu ei suuda ta enam ka advokaadile maksta. Ok, riik pakub kedagi omalt poolt, aga arvestades asjaolusid, poleks tost erilist abi. Tõenäoliselt peavad süüdistatavad oma elu kongis lõpetama ja mitte kaunilt, kuigi mõrvakatse ainukeseks tõenduseks on praegu "ohvrile" saadetud anonüümne kiri. Eilse PPP valguses paistab tõenäoline, et „kurikaelad” oli vaja kõrvaldada, kuna nad olid liiga aktiivsed võitlejad korruptsiooni ja narkokaubanduse vastu, aga tollele hilisemale politseišefile, kelle mõrvakatses seda punti süüdistatakse, käis see muidugi pinda. Viimane palus selle pulli lõpetada, aga talle ei kuuletutud – no ajab ju närvi muidugi!


Ja taas kord midagi väga tuttavlikku PPPst. Peaminister Hun Sen teatab, et majandusolukorra halvenemise prognoose tuleb ignoreerida ja hoolega tööd teha, iseäranis põllumajandusele rõhuda, põllule minna ja õnneks on meil siin ju ometi farmid olemas! Samal ajal kõnelevad analüütikud, et ka põllumajandussektoris on eksport raskendatud, kuna nõudlus on sealgi vähenenud ja nt Tai ei võta teatud Kambodža põllumajandussaadusi enam üldse vastu.


Üldiselt paistab, et põllumajandusega on siin riigis ka tõesti päris pekkis – kliima on ju imeline, aga ikka veavad nad igasugu põhiasju sisse, ise sügavad kõhtu. Nt paljud puuviljad tulevad põhiosas kommunistlikust Vietnamist või mujalt. Uskumatu, et õunte ega tomatite kasvatamisega nad ka siin hakkama ei saa! Ega see riisikasvataminegi siin kuigi suure hooga käi, vähemalt võrreldes naaberriikidega. Tai ja Vietnam – üks ühel pool Kambodžat, teine teisel pool – on maailma suurimad riisieksportöörid, andes kokku 50% kogu maailma riisiekpordist, ja on otsustanud riisikasvatuse ja ekspordi osas hakata koostööd tegema. Aga mida teeb Kambodža?! Ma täpselt selle riisitoodangu mahtu praegu ei tea, aga igatahes maailma 6 esieksportööri hulgas teda pole.


Tulles tagasi peaministri juurde... Hun Sen põhimõtteliselt leiab, et kui on ka hetkelisi pisikesi tagasilööke, siis kohe-kohe on kõik jälle jube hästi ja muretsemiseks ega abinõude tarvituselevõtuks pole põhjust. „Tõdeb”, et kuigi räägitakse majanduslangusest, püsivad majade hinnad stabiilsena jne. Sealjuures on leht täis artikleid, kuidas nt rõivatööstuse tulud langesid selle aasta jaanuaris eelmise aasta jaanuariga võrreldes 4 korda(!), et turistide arv on samuti langenud (need kaks sektorit esimest on sealjuures riigi põhilised tuluallikad), et mööblitootjatel on vesi ahjus, kuna ehitustegevus on oluliselt aeglustunud, et finantskriisi algusest tänaseni on töö kaotanud umbes miljon inimest ja trend on jätkuv jne jne. Kas kogesite äratundmisrõõmu?


Riiklik haridus-, meditsiini- ja transpordisüsteem siin riigis praktiliselt puuduvad. Khmeerid käivad koolis keskmiselt võib-olla paar aastat ja paljud ei käi mitte raasugi. Sealjuures on õppimine seda kallim, mida rohkem soovid õppida. Ma arvasain, et astmeline tulumaks on üks totramaid asju, mida ette võib kujutada, – milleks karistada inimesi, kes teistest rohkem tööd teevad?! Siiski tundub õppimise „karistatavus” isegi veel absurdsem. Aga no selge see, et rumalate inimestega on lihtsam manipuleerida, nii et midagi müstilist siin ei ole.


Muide, Kambodžaski on leitud vahvad naftavarud. Aga mida osatakse selles riigis selle kingitusega peale hakata! Ainuke võimalus on see värk kellelegi maha parseldada, sest siin ei mõista ju keegi naftat pumbata. Chevron vajab nüüd hädasti 600 kõrgkvalifitseeritud inseneri ja võtaks need siitsamast, aga keda pole, seda pole. Ükski kool midagi säärast ei õpeta, vähenenud on ka Vene koolides tudeerinute/tudeerijate arv. Ja vaevalt viitsib keegi ses osas lähiajalgi miskit ette võtta. Lootusetu! Ju peab Chevron kõik ikka sisse tooma.


No mis kõrgkvalifitseeritud insenerid! Leia sa siin riigis normaalsed ehitusinimesed! Seegi tundub mission impossible. Sellega puututakse praegu siin, meie hotellis, igapäevaselt otseselt kokku. Vaatepildid ja tulemused (ja iseäranis viimaste puudumine) on üsna uskumatud.


Olukorda riigis puutub ka see, et pesumasinaid siin üldiselt ei tunta, nõudepesumasinaid ammugi mitte. Võib-olla kellelgi kusagil on, aga mina pole kuulnud-näinud. Ja vaevalt kohalikud neid ka sooviksid, sest siis jääksid ju käsitsipesijate hordid puhta tööta.


Tänaseks aitab. Tööd peab ka tegema.

Vahepealsest

Üleeile saabus eestlastele lisa.


Saabusid Julia ja Uno.


Ning Kagu-Aasia tuurilt naasesid Ott (blond) ja Taavi, kes jäid eelnevalt jäädvustamata. Nüüd ka pilt olemas.

---

Üleeile sai rannas ämbriinimeste seas käidud, kuna oli täiskuu ja lootsin seal miskit tavalisest erilisemat näha. Tais olevat ju metsikud täiskuupidustused. Siin aga oli mu meelest vaiksem kui tavaliselt. Renx ütleski, et ta on pigem märganud, et täiskuu ajal ongi linnas vähem rahvast – ehk lähevad paljud seks ajaks Taisse täiskuupidustustele.

Baari sulgedes – üleeile siis – lasin baariülemal endale long island ice tea segada – õppe eesmärkidel – et menüüs olevat kokteili vajadusel ka ise oskaks segada –, aga eks ise pidin siis ka ära jooma ja maksma (ok, pool hinda). Kurinahk, see oli neetult kange! Koosneb see ju peaaegu kõigist mõeldavaist kange alkoholi sortidest ja paraku coca-colat enam eriti ei mahtunudki klaasi. Ühesõnaga, tegelikult see asi ikka päris niimoodi ilmselt ei käi – coca-colat peaks rohkem olema – siis oleks lahjem ka, aga no põhimõtteliselt see ongi suht vikat jook. Igatahes sain juba enne ämbritele üleminekut korraliku krundi alla.


---


Muide, rannas on siin kõige parem magada üldse – õhk ikkagi natuke liigub. Ma polegi veel proovinud, aga öösel pidavat ka eriti mõnus ujuda olema – päike on vee päeva jooksul küll peaaegu keema ajanud, aga seda suurem olevat jahutusefekt välja tulles – öösel on ju ikkagi lausa mõni kraad jahedam. Ses osas olin ma küll loll, et mingid jakid Eestist kaasa tarisin – need on siin tõesti täiesti üleliigsed – ka öösel. Maksimaalselt saab öösel selga panna mingi eriti õhukese pikkade varrukatega pluusi. Lihtsalt ei uskunud oma isa juttu. Vahel ajab ta udujuttu ka, aga seekord oli tal õigus.

---

Eile õhtul oli meil päris põnev kuulata Renxi, Taavi, Karli ja Uno pajatusi ja mõttevahetusi maailmapoliitilistel, Kagu-Aasia olustiku ja muudel teemadel. Üritati ka paika panna, mida selle Venemaaga ikka teha, mis Eestist saab jne. Ma ise olin eelmise õhtu täiskuust ja tööpäevast sedakorda üsna väsinud, nii et kuuldelgi püsimine oli juba natuke komplitseeritud, aga mõne ajalehest püütud tähelepaneku osas sain minagi suu lahti. Pean tunnistama, et ega ma Eestis elades selles kandis toimuva vastu erilist huvi ei tundnud, vastavad uudised pigem skip’isin – tundus see ju nii kauge ja minusse puutumatu olevat. Nüüd siin olles on asjalood veidi muutunud – ikka tahad ju teada, mis su ümber (mitte ainult selles linnas ja riigis, vaid ka ümberkaudu) toimub, kuidas siin asjad käivad, kes on kus mida näinud-kuulnud jne.

Wednesday, March 11, 2009

Kati ja gäng

Kuna kahetsusväärsel kombel ei olnud minul Mäeka-gängi reisijuhist Katist, kellega minagi mõnusasti aega veetsin ja lobisesin, ühtki pilti, siis palusin tal mõne siinviibimise ajast saata. Panen siia üles ka - mul ju missioon kõik eestlased, kellega siin kokku puutun, blogis ära näidata. Pealegi on Kati väga kajastamisväärne. Ja üldse, blogi "täitub" lausa imeväel! Kuigi piltide üleslaadimine on neetult aeganõudev.

Katiga seoses meenus, et leidsime oma eludest sarnaseid seiku/asjaolusid/huve. Näiteks, meil on eksid, keda vahel on ju vahva pisut taga rääkida. Teine asi oli see, et meil kummalgi on senise elu jooksul olnud kolm oppi: mandli-, pimesoole- ja silma-. Nüüd kõige tähtsusetumad tilu-lilu-opid tehtud. Mis järgmiseks? ... Ma arvan, et mu pead oleks vaja veidi korrigeerida... Miks mitte dekapiteerida... Küll sellest oleks abi! Mille vastu? Kõige - vahet pole, millest see koosneb. Ok, kisub ibaks.

Vasakult: Kati, Pirx, Kennu, Tults, Mäekas, Renx

Vasakult: Kati, mina, Prido, Dan
Kusjuures mulle endale hakkab sel pildil nüüd juba täitsa silma, et olin siis mõne kilo raskem.

Vasakult: Kennu, Kati, Tults, Pirx, Mäekas

Tuesday, March 10, 2009

Ilmateade: dušid, valingud ja valangud sagenevad

Asi hakkab siin vaikselt hooaja lõpu ehk suve poole kiskuma, mida peale meeltega tajutava kinnitavad ka The Phnom Penh Post'i ilmarubriigi väljendid "peamiselt pilvine", "partly sunny with a shower" ('osaliselt päikseline dušiga/valinguga', aga selle riigi kontekstis suht tõenäoline, et ka 'valanguga' - opositsiooniliidrite suunal, näiteks), "showers around" ('dušid/valingud/valangud ümberringi'), "times of clouds" ('pilvemomendid'), "periods of rains" ('vihmaperioodid').